Armas Taevas!

Armas taevas oli meie poolt.
"Me plaanisime Stewarti saarele minna, aga infopunktist öeldi, et seal on pikemat aega sadanud ja sadu jätkub ja seal pidi parasjagu mudane olema, nii et me hakkame nüüd uuesti põhja poole liikuma," teatas Leegi telefonis.
"No aga liikuge siis aeglaselt, liikuge mööda idarannikut ja korjake meid ka üles," tegime kohe suurepärase pakkumise.
Nii me Leegi ja Jassuga jälle kokku sattusimegi.

Õnneks oli Armas Taevas ka nende poolt. Mudase saare asemel pakkus  Lõunasaare kaguserv neile selliseid päikesetõuse, et blogipildid tahavad kadedusega ära tappa.

Küürakat parandab ainult haud. Me hakkasime Leegile-Jassule reisijuhtideks. Kõigepealt viisime nad maailma kõige järsema tänava juurde. Eks eelmine kord olnudki ilm pisu pilves...

Baldwin street, Dunedin.

Meil oli plaan meelitada Jassu ja Leegi pingviine passima - kääbuspingviinide-elamus oli meile naha vahele istutanud soovi ka need järgmised oma silmaga ära näha. Oamaru kandis olevat merilõvid nad nahka pannud ja Otago poolsaarel olid neile jälle rahaküsimisaed ümber tehtud. Kuid me olime ühel väljasõidul leidnud ranna, kus asi tundus selline kahtlane...

Väga palju Leegi ja Jassu vastu ei punninud. 

Teele jäi kirik, mille katus oli üleni päikesepaneelidega kaetud. Tundub, et selle kiriku eest kannab Armas Taevas hoolt.

Tavora reserve Palmerstoni lähedal oli see meie väljavalitud rand.

60-70 cm kõrgused kollasilm-pingviinid olla suuruselt kolmandal kohal maailmas. Ja ühed haruldasemad pingviinidest - neid olla alles ca 4000 isendi kanti. Erinevalt suuremast hulgast teistest - sh näiteks nendestsamadest nunnudest kääbuspingviinidest, kellega meil oli au kohtuda - ei ela nemad kolooniates, vaid ühekaupaa metsas. Vähemalt tihedas põõsastikus. Põõsastikke on hoolsalt püganud lambad pluss igasugused väikesed maismaakiskjad, kes armastavad pingviinimunarooga pluss merilõvid pluss...  Ja siis see "kambas on turvalisem" värk ka juurde. 

Ja veel pidid nad hirmus argliku loomuga olema.

Selles rannas, kus kõik pingviinid olid ära söödud, oli alles vaid silt, mis ütles, et inimesed tohivad rannas viibida vaid vahemikus 9-15. Järelikult tuleb muul ajal valves olla!

Viskasime luidete vahele heina sisse kõhuli. Passisime. Külm. Minul oli seljas sama varustus, mis Lapimaal, seega olid jope taskus isegi kindad olemas. Ütle nüid elutarkust! Passisime. Leegi ja Jassu ei pidanud vastu. Meie Kailiga külmetasime vapralt edasi. Passisime. Kell kiskus 19 kanti...

Ja siis ta tuli! Merest. Vaarudes ja tuterdades. Keeras meile selja ja hakkas mööda ranna liivariba astuma. Meie muidugi kannul. Aga mitte ainult meie! Eemal hakkas end ärevalt ringi lohistama ka üks seni täitsa surnud merilõvi!

Mul oli sellest pingviinikesest niiii kahju! Tuled sina töölt, väsinud, kõht laste jaoks sööki täis ja siis mingid ullud maakera teisest servast ja siis veel see merilõvi ka... No kuhu ta vaeseke nüüd läheb??? Pingviin hakkas mööda kaljut üles ronima...

No igatahes oli see kõik jälle üks väga emotsioonirohke õnneliku lõpuga spektaakel. Pingviin pääses, merilõvi loivas vette ja meie Kailiga olime paksu vaimustust täis.

Te ei näe pingviini? Nii. Keset pilti on roheline põõsas. Ja selle põõsa all paremal olev mustvalge asi on MEIE pingviin.

Ja need on tema jäljed...

Legi ja Jassu edust ajendatuina jäime pingviinniranna kohale järjekordset imelist päikesetõusu ootama. Jassu lubas äratusskella eest olla.
Isegi ilma täiendava valgustuseta oli telgiuksest avanev vjuu  suurepärane.

Päikesetõus polnud seekord küll teabmismaaliline, kuid see-eest sõnumiga: ükskõik, kuhu sina UM-l vaatad või millal sina vaatad - aed on ees!

Inimene õpib kogu elu. Niimoodi toovad profifotograafid  piltidesse elu ja liikuvust :)

Mouraki Boulders, need Suured Munad, pidime me ju ka ette näitama. Ja kuna päevakorral oli päikesetõusu temaatika, siis tuli ilmtingimata teha sellest plakatist pilt, mille juurde oli kirjutatud, et sellest ei tohi pilti teha. Et tule ja osta plakat. Armas taevas, mille jaoks mul siis telehvuun on! Selle ma juba ükskord  ostsin!

Siis me viisime Jassu ja Leegi Oamarru. Et las jooksevad kah oravrattajooksu ja vaatavad steampunki. Nad tegid kuulekalt kõike, mis kästud.

Edasine oli uus meie kõigi jaoks.

Vanished world trail - kadunud maailma rada - pidi täis olema kõikvõimalikke kivistisi. Aga nii paleontoloogidena me ennast hetkel ei tundnud, et põhjalikult jalutama minna. Pealegi ähvardas Armas Taevas musta pilvega.

Leegi ja Jassuga kokku elamisel on palju häid külgi. Näiteks pannkoogid.Võimalik, et neid pakutakse pühapäeva hommikul, kuid võimalik, et õhtul. Siis on nende nimeks Eesti pühapäevahommiku pannkoogid. Ja Leegi pannkoogivirnad - sa armas taevas! - vajavad suisa toestamist!

Varsti oli rollivahetus - Wanaka kandis olid Leegi ja Jassu tegijad ja teadsid täpselt juhatada, kus kusta, kus pesta. Ja kus pesu saab vahetada...

Selles pesuvahetuskohas olid nemad juba käinud - siis, kui nad endale viskituuri lubasid. Sestap teadsid nad täpselt, et rinnahoidjate taga on viskimõis, mis pole küll veel ühtegi pudelit viskit valmis saanud, kuid suure hulga juba maha müünud; et viskitootmise idee peale tuli miljonäritütar ja niikaua, kui viskid laagerduvad, otsustas preili roosiõli teha ja pani hunniku roose kasvama, mis aednik Leegi arvates on puhas priiskamine, sest tema ei taha uskuda, et sellise pinnase peal roosid kasvada võiksid - aga lõpuks, kui sa oled miljonäri tütar, siis võid teha, mida iganes...

Aga rinnahoidjad aia peal on ilmselgelt pilgupüüdjad. Marketingi see tibi jagab.

Mägede vahel asuv Queenstown on meie viimane sihtpunkt Uus-Meremaal.

Juba linnaservast hakkasid peale sildid, mis kinnitasid, et telkimine on keelatud. Väga ebamugav on niimoodi telkida, kui see on keelatud! Aga midagi pole parata - elu ongi karm, aga ebaõiglane, ütlevad klassikud. Surusime ebamugavustunde jõuga maha. Pealegi leidsime endale suurepärase telkimiskoha - otse kriketiklubi taga, privaatWC ja piknikulauaga. 

Ja siis tulid meile külalised. Austraaliast. Ja Balilt. Ja Taist. Ja... Me võtsime nad väärikalt vastu, pakkusime head-paremat - no mis saab olla parem kui hamburger!

Ilma naljata: kui me kõike muud, mis siin maal on "maailma parimaks" kuulutatud, oleme valmis kahtluse alla seadma, siis see hamburger oli oma kuulsust väärt. Esiteks - üks kahe peale oli tõesti paras ports, peaaegu liigagi paras, teiseks - see maitses suurepäraselt! Ja seda kinnitab hamburgeriskeptik!

Kuulsus aga tähendab seda, et Fergburgeris on tõepoolest kogu aeg järjekord uksest välja. Meil hommikul kell 11 läks burkside ssaamisega 45 minutit...

Ja siis oli käes aeg hakata valmistuma  vabariigi aastapäeva pidustusteks. Hoolt kanda külaliste,...

 

...kostüümide ja pidulaua  eest. Igatahes sai pidu korralikult käima tõmmatud (bussiga, muide!) ...

... ja kontsert oli ilmselt tükk maad lustakam kui kodumaal (netivihjed kodukontserdi morbiidse meeleolu kohta). Esindatud olid erinevad muusikainstrumendid, millest nimepidi suutsime tuvastada vaid ukulele. Mitmel tasandil üles astunud tantsutrupp. Ei puudunud ka pressifotograaf...

 Sellest kujunes üks ägedamaid EV sünnipäevi, millel meil on olnud au osaleda!

Pidustused päädisid Uus.Meremaa-poolse üllatusega: ööbimiseks pakuti meile Queenstowni lennujaama koos koristaja ja turvamehega! Sa armas taevas!  Privaatlennujaam - milline diil! (Selgituseks olgu veelkord rõhutatud, et see lennujaam ei ole ööpäevaringselt avatud). Ja mina arvasin, et sellised asjad on võimalikud vaid Venemaal...

Taibukamad on nüüdseks järeldanud, et me hakkame vaikselt kodu poole liikuma. Ja neil on õigus. Kuid suurusjärk 18 000 km - sa armas taevas, võtab see vast aega...

Postituse viimased fotod on pärit Leegi ja Jassu aparaatidest.