Number viis

Sandy (54) ja Peter (70) tulid Aucklandist Lõunasaarele Dunedini lähistele aastal 2008. Ostsid jupikese maad ja ehitasid selle peale majutusasutuse. Sest maa, nagu me korduvalt kuulnud oleme, on siinkandis odavam kui põhjas.

Järjekordselt imestame, kuidas inimesed siin - east, vanusest ja soost sõltumata - iga natukese aja tagant justkui mängeldes elukohta,  sissetulekuallikat ja elukutset vahetavad. 

Äri läheb hästi. Kui esimesed kuus aastat majandati nelja majakesega, siis 2014 ehitati kuus tükki juurde.  Suvi on enam-vähem täielikult välja müüdud - seda näeme oma silmaga ka. Kui alguses oli ca 80 % külastajaid omalt maalt ja 20 % mujalt, siis nüüd on seis täpselt vastupidi. Kõige suurema osa väljamaistest külalistest moodustavad hiinlased.

Igal pool UM-l - onu Tomist peale - oleme aina kohanud vee problemaatikat: veega tuleb säästlikult ringi käia, ärge duši all palun pikalt lobistage... Siinse pererahva väitel on enamus majapidamisi üle käinud nn "oma veele", sest "ühisvees" olla ikka seda ja teist ja kolmandat paha asja sees. See tähendab, et iga majapidamise juurde kuuluvad süsteemid, mis vihmavett koguvad ja seda sada korda filtreerivad jne.
Kui oma vett ei jagu, tuleb juurde osta. Nägime, kuidas veeauto "meie" paake täitmas käis. Kui sageli siin, 10 majakesega majutusasutuses, kus iga päev pestakse päris suur hulk pesu (voodipesu pestakse, kuivatatakse ja triigitakse koha peal) vett ostma peab? Peetrikese sõnul eelmisel aastal ei pidanud kordagi ostma ja see praegune oli tänavuse suve esimene kord. 14 000 l vett maksab ca 320 euri.

 Tagaplaanil units 1-4. Paremal tiik, mille me vuhvingutööna ära puhastasime - kivid välja, uus kile alla, kivid peale.  Ja muidugi Lizi.

Kõigi sõber Lizi on kirglik pallur."Pallur" tähendab, et suhu tuleb võtta kollane tennisepall ja siis kollast jalgpalli enda ees ajama hakata - nagu päris jalgpallur. Miks samal ajal tennisepall suus peab olema, sellest me aru pole saanud. Aga peab. Vastasel juhul Lizi ei mängi. Ei jalgpalli ega midagi.

 Kaili laseb vabaks. Kalad. Pererahvas arvas, et me võiksime neile vabaduslaule laulda - midagi eestlaste laulva revolutsiooni ajast...

Lisaks tiigiteole oleme ohtralt ümbrikke teinud (UM majutusasutustes peavad inimesed ümbrikute sees magama - juba onu Tomi onnikeses oli nii! See tähendab, et kõik teki- ja linaservad topitakse nii kaugele madratsi alla kui veel vähegi annab), pesu nöörile ja nöörilt ära, kokku ja lahti pakkinud ja  üksjagu mõistatanud. Et kas see lina on nüüd double või queen või king või superking. Et kas see kattemadrats on nüüd dablju või... Et kas see kattemadratsi peale käiv kattemadrats on nüüd... jne jne. Ja kui te arvate, et see on mingi lihtne värk, siis klõpsake korraks siia!

Oleme rohinud, muru niitnud (sedapuhku raideri, mitte enam hekikääridega nagu valges majas) ja puid istutanud. Ja loomulikult suguvõsa suvesport, majade värvimine (või vähemalt värvist puhtaksnühkimine), seda ei tohi ometi ka unustada!

  Iga asi omal ajal - kui mitte õigel ajal, siis natuke hiljem. Nüid sai siis lõpuks traditsiooniline jõulupuding ka ära söödud! Ikka see Inglismaa-traditsiooniline...

 Nüüd on küll kindel, et see on meie viimane vuhving Uus-Meremaal. Järjekorranumbrilt viies (onu Tom, Hüatsint, Valge maja,  ukulelega toitumisspetsialistid ja praegune, jalgpallurist koeraga koht...)

Elu om iks põnnõv!