Torumeeste ja plekkseppadega pooleks

Me põlnd juba kaua aega kunstizaalis käinud. Peale maooride puunikerduste ja Hüatsindi kunstiliselt kujundatud kaerahelbekausikeste pole me siin Uus-Meremaal mingit kunsti saand. Kolm kuud kunstita! Täitsa piinlik kohe! No ei tulnd meelde! Aga nii, nagu tuli, nii kohe läksime ka – Dunedini Public Art Gallerysse.

Kunstizaalis oli tore nagu enamasti ikka. Mõned tööd olid veel lõpetamata, nende lõppviimistluse võtsime vastutulelikult enda peale. Täiendasime värvivalikut ja parandasime kompositsiooni. Kohe palju ilusam sai!

Näiteks Jae Hoon Lee fotoaparaat oli küll pihta saanud maastikule, kuid töö jäi kuidagi külmaks ja elutuks. Lisasime veidi reibast Roosat ja - voila! Te ju märkate hoogu, liikumist ja elu, mis nüüd pildis on!

Järgmises installatsioonis oli küll dünaamika olemas, kuid armastusest jäi puudu. Kõigil uhked ehted kaelas (raha, raha!), aga kolm lapsukest - nendest ei teinud keegi välja! Täiendasime kompositsiooni armastava Roosa emaga.
Nii et väike jälg UM kunstiajalukku on meil nüüd ka jäetud. 

Üks suuremat sorti õpetlane, kes muidu iga teose ees oma jüngritele tarka juttu rääkis, hakkas seepeale suisa  kukalt kratsima. Ta polnud ju kunagi varem  selles majas nii ilusaid installatsioone näinud!

Aga iseenesest meile tema lähenemisviis meeldis - et võtad tabureti kaasa ja istud ja naudid.

Meie oleme haritud inimesed ja oskame ka teiste tehtud taieseid ja nähtud vaeva hinnata. Kaili näiteks hindas väga madalalt allolevat tööd. Ütles, et vaata, selle jaapani mehe pärast ma olengi terve elu nagu orav rattas ringi jooksnud, oli tal vaja sihuke tünn teha! Ja siis veel see teine mees, kes tünnimehe üles joonistas, Katsushika Hokusai – no oli tal vaja see oravarattatünn tervele ilmale ette näidata! Jooksnud kahekesi seal Jaapanis oma Fuji taustal ja lasknud teistel rahus elada!
Kailil oli oma paari päeva tagune kogemus oravrattajooksust Oamarus veel liiga selgelt meeles.

Aga Neil Dawson näiteks meile meeldis. See plekissepp oli terve rea koonuseid kokku keeranud. Vähe sellest, et koonused ise olid toredad,  nad jätsid endast ka väga vahvad varjud  maha.

Ühes järgmises pisikeses galeriis elas keegi tore vigurvänt, kes oli terve toatäie selliseid rõõmsaid taieseid kokku saanud:

Ja tema oli need teinud – noh, kes oskab ära arvata? - läbipaistva plastvooliku  juppidest, need otsapidi pildi külge kinni kleepinud ja siis sinna torukeste sisse igasuguseid kavalaid värvilisi asju pannud. Näiteks erinevat värvi tikkimislõngapusasid.  Või šokolaadipaberit. Või mistahes muud rämpsu, mis tal kodus põrandal vedelema oli juhtunud...

 Väga leidlik torumees igatahes!
Aga noh, ega me ise kah just kehvasti ei ela...