Tuesday, February 9, 2016

Keldid, kiivid ja vastlad



Dunedini kohta on öeldud, et Uus-Meremaa kõige ilusam linn. Et UM ökopealinn. Et siin on UM enimpildistatud hoone ja et see on raudteejaam. Et siin on UM esimene ülikool, University of Otago (Otago on piirkonna nimi). Ülikooli tegid endale samal aastal meie esimese laulupeoga – 1869.  Et Otago poolsaarel on UM ainuke kindlus. Et neil on siin kahte sorti pingviine ja väga suured albatrossid. Et UM esimene botaanikaaed on Dunedinis. Ja siis see eeelmises postituses nimetet hiina aed, mis rajati 2008. Et Dunedin on UM kirjanike ja kunstnike linn ja ainuke UM linn, mis on pääsenud mingitpidi UNESCOsse – UNESCO Creative City of Literature. Ja et on kirjanduslik jalutusrada, mis kõiki neid Janet Frame, James K Baxter’i, Dennis Glover’i jt pelgupaiku mööda käib. Ja algab see rada Robert Burni mälestusmärgi juurest – šotlaste sajandi suurkuju, kelle „Küünlavalguse valssi“ ("Auld Lang Syne") me ju Eestiski kõik kenasti teame – noh, et need endised šotlased ja tänased kiivid Roberti toel kuidagimoodi oma nina upitada saaksid.


Me oleme Kailiga kohe mitut ja mitut puhku mõelnud, et kuidas see ikka nii on. Et purjetavad inimesed mingile maale kohale, teevad kohalikele, kes peaaegu tuhat aastat enne neid hoopis teisest kandist sellele maale kohale purjetanud ja noh, selle ajanatukesega ikka teatud määral ennast sisse seada jõudnud olid, üks-null ära ja siis ütlevad uhkelt: „Meie, valged inimesed sellel maal, otsustame, et meie oleme rahvuselt kiivid! Osad siin sellel maal on maoorid ja nemad on enamasti vangis, sest 87% vangidest UM-l on maoorid, ja nad ei taha eriti koolis käia ja üldse on nendega igavene jama, sest nad on täitsa teistsugused, ehkki mõni on meiesugune ka, peaaegu nagu kiivi. Ja siis on meil siin veel hiinlased, nad ei oska üldse autoga sõita, aga nemad ei ole kiivid, nemad on hiinlased. Kiivid – see on ikka üks kõva sõna ja väärt rahvas!“ Ja siis me ei saagi aru, et kuidas kõik need inglased ja šotlased ja šveitslased jne – et kuidas nad niimoodi kiivideks on hakanud. Et kuidas sa lähed kodunt ära ja ütled, et nüüd, kallid sõbrad, ma enam eestlane ei ole, nüüd ma olen sakslane. Või kestahes muu. Kodakondsus, sellest saan ma aru, aga rahvus... Samahästi võiksid kõik maailma teadlased Antarktikal otsustada, et nemad on pingviinid. Veel parem - kuningpingviinid.
Aga jah, siinsed inimesed arvavad täies tões ja vaimus, et nad on kiivid. Ja on selle üle  uhked. Oleme mitut puhku kuulnud: "Jaa, meie, kiivid, oleme... " Ja siis tuleb kas "tublid" või "töökad" või "visad" või - noh, kõik see, mida eestlasedki endast arvavad. 
Üks asi on küll kindel - nii palju pole ma eales kuulnud sest va krabisevast ja kõlisevast räägitavat kui siin maal. Very kiwi, ütleksin mina.

Dunedini algne nimi - see algne, mille šotlastest tulnukad talle panid - oli New Edinbourgh. (Maooride nimi oli Otepoti). Aga siis tuli kellelegi meelde, et Edinbourghi vana keldi nimi, mis täiesti kasutamata kuskil nurgas seisab, on Dunedin. Ja siis nad panidki Dunedinile Dunedin nimeks.

 Loodusemees ja kirjanik Gerald Durell on oma Uus-Meremaa reisikirjas öelnud: „Tulla kodust nii kaugele ja leida end teiselt Inglismaalt oli masendav.” 
Me oleme temaga täiesti nõus, kui silmas pidada asustatud punkte. Ja need punktid on siiani olnud  "lihtrahva Inglismaa". Ei midagi suurejoonelist või pilkupüüdvat. Tartust tiba suurem Dunedin osutus selles mõttes täielikuks üllatuseks - terve rida Viktori ja Eeduardi maitse järgi hooneid...
 UM enimpildistatud hoone - Dunedini raudteejaam

 Kohtumaja. Miks neil oli kohe, nii nagu nad kohale jõudsid, nii suurt kohtumaja vaja?
 Hiina värav. Dunedin.


Veel üllatas Dunedin Baldwini tänavaga.
Baldwin street on  Guinnessi rekordite raamatus kui maailma kõige järsem elutänav. (Me arvasime, et on San Franciscos!) Ca 350 m pikkune tänav algab kõrgusel 30 m ümp ja lõpeb 100 m ümp. See tähendab, et iga 2,86 horisontaalmeetriga tõuseb tänav 1 meetri. Protsentides öeldakse see olema 35 %.
Youtube’ist võib vaadata, missugust lärmi võivad teha pisikesed oranžid šokolaadimunakesed, kui neid tuhandete viisi mäest alla veerema panna – Dunedinis on sihuke heategevusüritus, et igaüks võib endale osta šokolaadimunakese – viimastel aegadel on munakesi olnud üle 30 000 - kõik munakesed on nummerdatud ja siis lastakse need mööda seda maailma kõige järsemat tulema. Ja ühest saab siis võidumuna. 
Umbes kaheminutilist klippi  sellest tänavast saab vaadata siit.



Tänava lõpus - kui oled selle 350 m mäkketõusu edukalt sooritanud - ootavad selline pink...
... ja selline vaade. Selliste vaadetega on nagu mäepiltidega alati - sügavus on kuskile kadunud :)

Selgus, et sellele maailma kõigejärsemale sattusime vastlapäeva auks. Hõissa! (Oleme aru saanud, et Eestis on lund sama palju nagu siin sellel meie vastlamäel :)

Kohevaid kukleid kõigile!

1 comment:

  1. Eestis on pardiralli,, kui saad osta numbriga pardi,,ja.. võidud lähevad lastehaigla heaks.

    ReplyDelete