Teise inimesega koos

„Teise inimesega koos elamine on alati keeruline – on selleks teiseks su abikaasa, ema, täiskasvanud laps, vend  või õde,“ ütles kunagi üks mu tuttav, umbes viiekümnene pereema Austriast.

Meie viimase vuhvingukoha pererahvas, Pühapäev ja Peetrike, olid mõlemad igati kenad inimesed. Sõbralikud. Naerused. Lahked. Töökad. Oli tunda, kuidas nad teineteisest hoolivad. Ja oli näha, kuidas puhtast hoolimisest üks või teine aeg-ajalt keema läks ja kaane pealt viskas.

Pühapäev ja Peetrike on kokku elanud kolmkümmend viis aastat. Peetrikesel on seitse aastakümmet täis tehtud, Pühapäeval pool sajandit. Pühapäev on sündinud kiivi,  Peetrike tuli veidi rohkem kui 35 aastat tagasi Inglismaalt nüüdseks eksnaisega tolle õdedele külla. Tulid ja jäid. Selle 35 aastaga on Peetrikesest ka kiivi saanud - vähemalt ta ise väidab nii, kui küsime, kumb ta siis on, inglane või kiivi.

Mis on inglase ja kiivi vahe, küsime. Peetrike jääb mõtlema. „Inglismaal ei ole inimesed enam nii viisakad,“ ütleb ta siis. Me pole Inglismaal „kodus“ elanud, kuid ilmselt on Peetrikesel õigus. Nii tohutut pidevat tänamist ja vabandamist kui UM-l pole me elus kohanud. Võõrad inimesed teretavad tänaval ja Kaili kõõksatab juba mitmendat kuud iga haigutuse peale „Kskjuusmi!“ – täpselt nii, nagu Hüatsint õpetas.

Peetrike ei näe kuskilt otsast 70 välja: reipa olemise, rõõmsa oleku ja naeruse suuga. I glazaa u nevo doobrõje-dobrõje.

Peetrike meenutab oma käitumise ja olekuga natuke meie isa. Samasugune kiire astumine, samasugune valmisolek väikesteks vimkadeks. Näiteks võtab ta telefoni vastu sõnadega „Jaa, mu armas!“ Aga kõige suurem väärtus Peetrikese juures on näha, kui väga ta Pühapäevast hoolib.

„Kas me sulle ka kohvi teeme?“ küsime tee peale ette jäänud Peetrikeselt, kui kavatseme väikese pausi teha. „Tänan, ei. Aga kas te Pühapäeva käest küsisite?“ vastab Peetrike.

„Küsime Pühapäeva käest“, „Pühapäevale meeldib nii“, „Pühapäev teab seda paremini“… Point pole selles, kelle jalas on püksid. Peetrike tõesti hoolib.

„Ta väidab, et ma olen kontrollifriik,“ mainib Pühapäev mingil hetkel. „Jah, aga sa oled seda väga armsal moel,“ ütleb selle peale Peetrike.

 No ms sa oskad kosta?

„Sul on ikka mehega vedanud,“ ütleme kerge kadedusega ja väikese veini toel Pühapäevale. „Peetrike armastab sind nii väga, et see on kaugele näha ja kuulda!“

„Nii ta väidab,“ kehitab Pühapäev üsna ükskõikselt õlgu. (Liiga ükskõikselt, ma ütleksin!)  "Tegelikult ma arvan, et ta kardab minust ilma jääda. Tal ei ole peale minu kedagi – sõpru tal ei ole ja oma lastega ta ei suhtle.“

See tundub kuidagi ebaõiglane. Seda enam, et Pühapäev ise ei suhtle oma ema ja õdedaga ka. Aga mida meie ka teame – me oleme majas vaid paar päeva olnud!

Vahepeal satub meie ette pulma-album. 19-aastane Pühapäev näeb välja nagu modell. „See oli päris kreisi lugu,“ naeravad Pühapäev ja Peetrike rõemsasti ühes helistikus. „Raha meil pulmadeks praktiliselt ei olnud. Mina olin just kaotanud töö,“ ütleb Peetrike. „Ma töötasin pangas, aga siis olid veel sellised ajad, et abielu lahutamine oli suur patt ja niisuguse renomeega enam pangas töötada ei sobinud.“

„Meil oli 500 dollarit –see oli kogu meie vara. Üks sõbranna õmbles mulle kleidi ja teine tegi soengu,“ meenutab Pühapäev. Pulmapiltidest olematu eelarve igatahes välja ei paista.

"Mu vanemad jumaldasid Pühapäeva, eriti isa,“ jätkab Peetrike. Kui me neil Inglismaal külas käisime, siis isa ja Pühapäev võisid päevade kaupa kahekesi mingeid küsimusi arutada. Ja viimane kord – kui kaua nad üksteisele lehvitasid! Pühapäev ütles pärast, et me ei näe enam sinu isa. Kuus kuud hiljem saime isa surmateate. Tol päeval tulime kuskilt autoga, korraga pidas Pühapäev tee ääres auto kinni ja muudkui nuttis ja nuttis…“

Pühapäev näeb aurasid. „Miski siin ilmas ei juhtu niisama,“ usub Pühapäev. „Sellel, et teie siia sattusite, on mingi oma põhjus.“

Me tõesti „sattusime“. Kunagi küsisime nende käest vuhvingut, tookord nad vastasid eitavalt, kuid lisasid, et võib-olla jaanuari lõpus... Kui me nüüd Te Anau ääres peesitasime ja oma elu korraldada püüdsime, saime ainult ühe vastuse. Siit. „Olgu, 3-4 päevaks võite tulla.“ Kolmest-neljast kujunes sujuvalt kaks nädalat.

Väidetavalt vuhvib Uus-Meremaal ringi 17 000 inimest ja kõigi vuhvingupakkujate väitel saavad nad iga päev 5-6 päringut. 

„Ema saatis mu 16-aastaselt pordumajja tööle,“ teatab Pühapäev järgmisel veiniõhtul. Meil vajuvad alalõuad kolinaga vähemalt viis senti allapoole. Vaatame Pühapäevale juhmide nägudega otsa. „Sellepärast ma emaga ei suhtlegi. Ega ta ei tahagi – kui ma kunagi püüdsingi temaga telefonitsi kontakti võtta, siis ta tegi kogu aeg nägu, et ta ei tea, kes ma olen.“

Perekond nagu üllatusmuna. Järgmisena selgub, et paari päeva pärast läheb Pühapäev operatsioonile. Rinnavähk.

„Äkki me peaksime ära minema?“ küsime Peetrikeselt, kui operatsiooni-info meieni jõuab. Algselt kokku lepitud 3-4 päeva on selleks ajaks läbi ka. „Kui ma nüüd ausalt vastan, siis ma arvan, et Pühapäev ei tahaks jah pealtvaatajaid, kui ta ühe rinnaga koju tuleb,“ ütleb Peetrike.

„Mul oleks hea meel, kui te saaksite veel siia jääda ja Peetrile toeks ja abiks olla,“ ütleb Pühapäev. „Ja võib-olla mulle ka.“

Ei saagi täpselt aru, kes siin selle kõige pärast rohkem pabistab – Peetrike või Pühapäev. Komplitseeritumaks teeb loo asjaolu, et Pühapäeval on juba peaaegu kolmkümmend aastat sklerosis multipleks. „Seda on neli erinevat vormi,“ väidab Pühapäev, kui me järjekordselt talle juhmide nägudega otsa vaatame. "Minu oma väljendub liigestes - näiteks ukse avamine on mulle valulik. Ja oma jalgu ma suurt ei tunne. Autoga sõitmiseks olen õppinud pedaale vajutama keharaskusega."

Vähiteema on meil siin Uus-Meremaal korduvalt jutuks tulnud. UM olevat nahavähi esinemissageduselt maailmas esikohal. Võib-olla seepärast keegi siin ei päevitagi – peale turistide. Pühapäeva väitel on ka rinnavähki haigestumine viimaste aastatega tohutult kasvanud. Tema sõnul olla selle põhjuseks leivas sisaldunud foolhape – oli seda liiga palju või vales vormis või midagi taolist, igatahes on seda nüüdseks seadusega reguleeritud ja enam „leib“ ohtlik ei olevat.

Järgmiste päevade põhteemaks on Pühapäeva rinnanibu. Et kas jääb alles või ei. Kui palju on jutus tõsist nooti ja kui paju keerutamist lihtsalt hirmu varjamiseks, jääb meile sel hetkel veel mõistatuseks. Igatahes algavad ja lõpevad kõik meie järgmised päevad rinnanibuga - nagu imikutel.

Opi eelõhtul palub Pühapäev mul ühe tekstikese saksa keelde tõlkida – teda lõikama hakkav arst olla sakslane. Tekst on selline: „Tere! Mina olen Lucy. Palun kohelge minu kaaslast Fredi õrnalt – ta on väga eriline ja väga hirmunud.“  Tekst läheb opereeritava rinna peale – Pühapäev tahab, et opimeeskond oleks heas tujus...

Kui Pühapäev on haiglasse läinud, ei saa me aru, kas Peetrike on läbi närvipingest või kuumast ilmast või veel millestki muust. Aga otsas see mees omadega on.

„Pühapäev tahab homme koju tulla,“ kurdab Peetrike järgmisel päeval peale oppi. Me keegi ei arva, et see hea mõte oleks. "Kuhu tal kiiret!" mõtleme meie. "Lamagu rahus arstide vaateväljas ja kosugu!"

Ülejärgmisel hommikul on kindel: Pühapäev tuleb koju.

„On ikka kange moor,“ mõtleme meie. 

„Ta tahab taksoga tulla, aga ma ütlesin, et helistagu, kui valmis on, keegi meist saab ju järgi minna! Taksojuht on võõras inimene ja teeb lihtsalt oma tööd, aga oma inimene sõidaks ettevaatlikult, et haavad nii palju raputada ei saaks,“ räägib Peetrike.

Ühel hetkel on takso õue peal. Pühapäev ei ole hoopiski oma nägu. „Väga valus,“ oigab ta meile tervituseks ja liigub oma tuppa.

„On ikka kange moor,“ mõtleme meie. „Miks ta ometi nii jonnakas on?“

Peetrike jookseb ja kummardab ja ulatab ja võtab ja annab. Ja näeb üsna vaevatud välja.

Vahepeal on Pühapäeva akna alla ilmunud väike kopp ja mingid torumehed. Tubli viis tükki. „Me oleme neid oodanud kaks aastat ja jõuludest saati on nad kogu aeg lubanud,“ ahastab Peetrike, „ja nüüd nad tulevad täpselt täna siia müristama!“ Peetrike ei ole kohe üldse enam rõõmus Peetrike.

Peetrike kordab repliiki umbes paari tunni pärast, kui ta on järjekordselt Pühapäev toast väljunud. „Pühapäev ei saa üldse magada! Kõik vibreerib ja see raputab haava!“ Peetrike on veel madalamaks ja hallimaks vajunud. Lööb siis otsustavalt selja sirgu ja võtab suuna kopameeste poole.

„Kas ta tõesti ajab need mehed, keda ta on jõuludest saadik oodanud, minema?“ vahime meie talle järele. Teatud põnevusega, tuleb tunnistada.

Jah, ajab!

Veerand tunni pärast on Pühapäev aru saanud, et midagi on juhtunud. Tuleb oma toast välja ja vaarub Peetrikese juurde: „Kas sa saatsid nad minema? Me oleme neid kaks aastat oodanud, sa ei tohi niimoodi teha, mine ja ütle neile, et lasku edasi!“

„Sina ei saanud magada! Sinul oli valus! Ja see oli minu otsus! Ära sunni mind järjekordselt midagi niisugust tegema!“ Peetrike keeb vihast.

„Ma olen mõelnud, et võib-olla ma peaksin lahutama,“ arutles Pühapäev ühel varasemal veiniõhtul. „Peter on tihti väga vihane.“

 Kas see oli nüüd üks nendest sagedastest hetkedest???

"Ma ei tahtnud, et keegi mulle haiglasse järele tuleb," räägib Pühapäev meile paari päeva pärast. "Kestahes omainimestest oleks saanud süümekad - ta küll püüaks ettevaatlikult sõita, kuid minul oleks ikkagi valus.  Taksojuhi jaoks olen ma lihtsalt üks suvaline klient."

Mis koht meil paar päeva tagasi arusaamatuks jäi???

Pühapäev ja Peetrike tulid Põhjasaarelt Aucklandist Lõunasaarele Dunedini lähistele aastal 2008. Ostsid raasukese maad ja ehitasid selle peale majutusasutuse. Sest maa, nagu me juba korduvalt kuulnud oleme, on siinkandis odavam kui põhjas. Järjekordselt imestame, kuidas inimesed iga natukese aja tagant justkui mängeldes piirkonda või sissetulekuallikat vahetavad.

Majutusasutus toimib hästi. Meie sealoldud aja jooksul praktiliselt vabu kohti ei olnud. Kogu pesu pestakse koha peal. See tähendab lõputut pesu kuivmariputamist, kokkukorjamist, voltimist… Tundub, et suur osa sellest pealtnäha kergest, kuid lõppkokkuvõtteks tüütust tööst on Peetrikese õlul. „Ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega enda ja meie jaoks,“ ütleb Peetrike ühel hetkel õhtusöögilauas. Tegelikult me oleme ammu mõelnud, millise tempoga see seitsmekümnene mees ringi laseb. „Ma ei ole enam aastaid ühtegi raamatut lugenud!“

"Aga mina olen mõelnud, et järgmiseks ma võiksin hakata sekspesu disainima," läheb elevile pool rinda kaotanud Pühapäev.

Nojah, rinnanibu jäi ju alles!