Odsa nunnukene

 See pilt ei ole meie tehtud. Aga täpselt nii nunnu tunne jäi sisse. Pilt on pärit siit: 

Peapõhjus, miks me Dunedini väisata otsustasime, oli mäletatavasti pingviinid. Kõik need hiina uusaastad, enimpildistatud hooned ja maailma järsemad asjad tulid täitsa iseja  puhta boonusena.

Me vuhvime jälle. Taas toreda pererahva juures, kes meile aeg-ajalt oma autot annab. Ja eile tuli peremees ise koos meiega pingviinidele külla. Sest ta ei ole kunagi neid vaatamas käinud!!

Kääbuspingviinid on kõige tillemad pingviinid ilma peal – pikkust 30-40 cm ja kaalu umbes kilo jagu. Siinmaal öeldakse nende kohta little blue penguins.

Ja ega neid mujal eriti pole ka – UM-l ja no siis Austraalias ka. (Kes oleks võinud arvata, et Austraalias elavad pingviinid! Meie arvasime, et ainult kängurud, maod ja mürgiämblikud! Küsisime austraallaste käest, kes meid kord hääletamisel tee veerest üles korjasid, et kuidas nad kõigi nende madude keskel hakkama saavad. Nemad ütlesid, et neid on lapsest saati õpetatud jalgu trampima…)

Ja siis need kõige pisemad ujuvad 20 km kaugusele, et oma heeringad ja tindikalad kätte saada, sukelduvad päev läbi lugematuid kordi ja õhtul teevad jälle selle 20 km koduni. Tulevad kambaga – kohalike giidide sõnul seepärast, et niimoodi on turvalisem ja parem merilõvisid segadusse ajada – ja tulevad siis, kui nende meelest on piisavalt pime. See tähendab, et turistid seisavad õhtuhämaruses spetsiaalselt rajatud platvormil ja ootavad ja keegi ei tea päris täpselt, mis kell pingviinid täna töölt (või jahilt või kalalt) koju jõuavad. Kajakad, muide, ootavad ka ja paistsid sama elevil olevat kui turistid!

 Pingviine ootavad turistid...

 ... ja kajakad (liivaribal).

See oli ikka jumalast äge, kuidas ühtäkki need tillud merest välja tulid ja siis oma onnikeste ja urgude poole ukerdama hakkasid. Kajakad tõmbasid aupaklikult kõrvale. Pingviinide kõnnak on teadagi parasjagu paterdav, aga kui sulle kogu see lugu on ette räägitud, kuidas nad hommikul vara lähevad ja nii kaugele ja nii edasi – siis on selline tunne, et „odsa nunnukene, no jälle kukkusid, kohe-kohe jõuad koju, pea veel natukene vastu...“ Sest 30-cm-sele loomale (olgu, linnule) on pärast ranna liivariba 10-15 cm suurustest kividest ülesronimine ju paras pähkel. Mina kujutasin endale ette, et see on umbes sama, kui ma peaksin oma seljakotiga nabani ulatuvaid kive mööda ülespoole ukerdama… Ja siis ma mõtlen sellele, et nende pesi on leitud veepiirist nii 1 km kaugusel sisemaal ja kui 300 m kõrgusel…

 Meil ei ole ju peenikest varustust ei öövõteteks ega suuremaks zuumimiseks. Aga kui te nüüd hoolega vaatate, siis te saate aru küll, et ühed passivad niisama (kajakad) ja teised kiirustavad kambakesi kodu poole.

Jõudsid kividest üles ja kadusid lupsti pokumätaste vahele. Lapsi söötma. Oma tibusid toitma. Reeglina pidid kääbuspingviinid 2 muna munema. Üks umbes viiene seltskond eksis esimese hooga ära. Kadusid mätaste taha, kuid siis tulid varsti üksteise sabas sealtsamast välja tagasi ja võtsid uue suuna. Kas see on samamoodi nagu väsinud inimestegagi, et ühel hetkel enam ei jaksa kaasa mõelda ja teed lihtsalt seda, mida teised ees teevad?