Kanad ja kirikud

Te Anausse issand meid võttis. Kohe mitmeks päevaks. Meelitas päikese, karge järvevee, ilusa salatelkimiskoha (oh, see telkimine on siin ju igal pool nii keelatud, nii keelatud!) ja raamatukoguga. Raamatukogud on teatavasti ühed meie meelisobjektid siin maal. Ja sandfly'd, need kärbse, sääse, moskiito ja saatana ristsugutised, ei ole seda kanti ka veel üles leidnud. Te Anau oli koguni nii tore koht, et isegi kirikusse tuli tahtmine minna!

 

Enne seda arvas Kaili mõistliku olevat vannist läbi istuda.

  Te Anau on Fiordlandi Rahvuspargi - 1,2 mio ha, UM suurim RP ja väidetavalt üks suuremaid ilma pääl - avalöök. „Väidetavalt” tähendab, et oleme kõiges, mis siinmaal kirjas, kergelt kahtlema hakanud. Võib-olla saavad meist veel ükskord kuulsad skeptikud, kuid liiga sageli kasutatakse siin maal igat sorti ülivõrdeid. Leegi ja Jassu kogemus on suisa selline, et matkad, higipull otsa ees, mõne ülivõrde peale kohale - näiteks Sinise järve äärde – ja siis on porilombi ääres tahvel mõistatusega :”Kus on Sinine järv?”. Ja siis seletatakse ära, et näe, kunagi oli, aga enam pole, me ei viitsinud hakata infotahvleid maha võtma... Siuke lugu old neil tervelt kaks korda. Meid veel niimoodi lollitatud ei ole. 

Nõndaviisi üksteiselt õppides oleme nii meie kui nemad oma objekte koomale tõmmanud – no ei ole kõik maailma parimad! 

 Te Anau linnake ja järv olid igatahes ilusad. Kas just seda väärt, et nende pärast 18 000 km maha sõita, aga kui see tegu juba kord tehtud on, siis igatahes täiesti sobilikud puhkamiseks. Järv suuruse poolest 2. kohal UM-l ja korralikult sügav ka – 417 m. Hakkasime päevitama. Viimati sai seda tehtud jaanuaris Hüatsindi juures, nüüd juba veebruar käes! Laine loksus ja päike paistis. Kui enam nii palju ei paistnud, hakkasid tööle paadimehed. Õhtuhämaruses turiste jaaniussikoopasse vedavad mootorpaadimehed. Meie, kes me oleme kaks korda iseseisvalt jaaniussikoobastes käinud, ei tundnud nendest meestest mingit rõõmu. Müristasid ainult meie maalilise vaate peal. Õnneks said nii umbes südaööks kõik turistid ära ussitatud. 

Üks mees oli järve äärde valvesse pandud. Juurde olid kirjutanud, et Quintin MacKinnon, esimene eurooplane, kes koos sõbraga 1888 Te Anaust maad mööda Milford Soundi läks. Niimoodi nad endale järjekordse kuulsa matkaraja said... 

Te Anau linna vapielukaks on takahe. Kuni 63 sm kõrge ja 2,5 kg raske kana näoga ainult UM-l ja ainult Lõunasaarel elav lind. Suurim oma suguseltsis. Lennata ei oska, aga jooksma pidi kiiresti. Hirmus haruldane – 1894 arvati, et nüüd küll on kõik otsas, aga 1948 leiti jälle mõned üles. Pärast seda on neid muudkui püütud taas elule äratada ja mõnisada isendit on juba olemas. Takahedega on nagu moadega – maoorid sõid nad lihtsalt ära.

 Päevitamise vahelt käisime aina raamatukokku. Et näha, kas keegi meid endale tahab. Vuhvima. Selgus, et Te Anau oli haritud inimeste eriline kogunemispaik - raamatukogu wifituba oli pidevalt kahelt kihilt rahvast täis: kes laua taha ei mahtunud, istusid laudade all. No ütle nüüd seda inimeste teadmisjanu! Aga siis ütles raamatukogu, et homme hakkab ilm koledaks. Päästku end, kes suudab, arvasime ja kihutasime kahekümne km kaugusele järgmise järve äärde. Lootuses, et hakkame sealses hotellis elama ja vuhvima. Koha peal selgus, et tegelikult pole neil meid vaja. Ise on lollid! Aga järv, Manapouri, oli neil veel tüki maad ilusam kui Te Anau. Raamatukogu jälle oli neil lahti ainult kaks tundi nädalas. Selline harimata rahvas elas siis seal külas.

Hakkasime edasi hääletama. Pika puhkuse käigus olime selgusele jõudnud, mida me siin maal üldse veel teha-näha-vaadata võiksime ja uueks suunaks oli saanud Dunedin. Sest seal pidi palju pingviine elama – pisikesi siniseid ja suuri kollaste silmadega.. Aga enne kollaste silmadega pingviine jäi meie teele ilusate oranžide silmadega auto. 

Ja siis tore maja-auto. 

Ja siis peaaegu et oligi juba Dunedin. Sest mis see 300 km siis õige ära ei ole – törtsuke taivani perega, tükk teist hiina isaga, pisut Polüneesia poisse, kriipsuke kohalikke kiivisid, sorts saksa seeniore – tehtud!

Dunedinis on suur hiinlaste kogukond. Toredat saabuvat ahviaastat meile kõigile!