Tuesday, February 16, 2016

Kakajaht

See kena pererahvas, kelle juures me nüüd vuhvime, peab võerastemaja. Longbourne lodge. Võerastemaja, kus meie oleme üllatuskülalised kõigile kohalikele töötajatele. Sest nüüd on nende päevad päikest täis kut ühed päikselised päevad. Rõõmsad nagu munadepühad. Neil on vähemalt kolm korda rohkem aega kohvi juua ja elu nautida. 
Pererahvas on kenarahvas.  Kohe mitmes mõttes. Üks mõte on selline,  et nad tahavad kõikse aeg, et meie ka elu naudiksime. Muudkui ütlevad, et võtke aga auto ja minge ometigi minema. 

Niimoodi sattusime me hüljeste peale. Sa armas aeg, oli Shag Pointis vast hülgeid! (Ise on nime poolest kohalike kormoranide point.) Suuremaid ja väiksemaid ja ühe nurga taga ja teise nurga taga ja paar tükki olid kohe kaldast kaugele (ja kõrgele!) muru peale päevitama roninud ja... Väikesed, nagu lapsed ikka, tegid nalja ja lustisid. Vanad vedelesid niisama nurgas, nurga ees ja taga.


Me saime suurepäraselt aru, et osad loomad on ühte värvi ja teised jälle teist ja et mõned on suuremad jne. Haritud inimestena teadsime sedagi, et siinkandis peaks leiduma ka merilõvisid. Aga mida me tol hetkel ei teadnud, oli see, et kes siis ikkagi on hüljes või kes on merilõvi või mis neil üldse vahet on.

Aga nagu me kõik teame, on olemas guugel. Ja tema ütleb, et loivalisi on kolme sorti: tõelised hülged, kellel kõrvalestad puuduvad ja tagaloivad on suunatud ainult tahapoole; kõrvukhülglased (merilõvid, kotikud ja merikarud), kellel on väikesed kõrvalestad ja tagaloivad painduvad pöialiigesest ettepoole, mis võimaldab neil maismaal paremini liikuda; ning silmatorkavalt suurte kihvadega morsad. Ainult kõrvukhülglased on suutelised end kuival maal loibade toel poolpüstises asendis hoidma.
Niisiis olime täitsa kogemata ka lõvidest osa saanud.

Järgmisel päeval ajas pererahvas meid taas kodunt välja. Et ilm on nii kuum, tööd teha sellisega nagunii ei saa. Minge otsige endale mõni inimväärsem paik!
Me ei osanud kuskile mujale minna kui mere äärde.
Ja meil olid ikka need kollased pingviinid hinge peal. Et olgu peale, Oamaru omad on merilõvidel ära söödud, aga neid peaks ju ometigi kuskil veel olema.
Otago poolsaarel on väga toredad bussipeatused. Kui olime jõudnud peatuseni "Kompanii laht", tundus meile, et nüüd tuleks natuke päevitada. Sest mis see päike seal üleval lihtsalt niisama tühja lõõskab! Ja kompanjon oli meil ju mõlemal omast käest võtta kah ja puha.
Ja siis me vaatasime seda poolsaart ülevalt ja alt ja oli ilus küll.
Niimoodi poolsihitult tiirutades sattusime Allani randa. See oli ilus rand. 
See oli kohe väga-väga ilus rand. Lai liivariba, ilus sinine vesi ja ilus valge kübaraga laine  ka.
Ja siis sellel liivaribal, palun väga, on pingviinide asemel lõvid. Ilusasti kahekaupa üksteise kaisus või...
...või siis ühe kaupa peaaegu  liiva sisse mattunult. Sest tuul puhus maa poolt ja liiv kihutas jooksujalu sinise merega kohtama.
 Merilõvid - vähemalt see siinne sort - on üks haruldasemaid liike, neid on alles alla 10 000 isendi, isasloomad kaaluvad kuni 400 kg ja emasloomad ca 180 kg.

Üks poseerija passis rannas. Ei liigutanud temagi ennast suurt rohkem kui need merelõvid, aga tahtis hirmsasti, et kõik teda pildistaksid.
Ja veel -  sellise suurusega meriheinad on siin vees! Ma panin oma papukese ka kõrvale, et te paremini aru saaksite - Mc Arthuri suvesandaal suurusele 39, ostetud Tartu Kaubamajast  3 (kolm) aastat tagasi, maksid võibolla 65, aga võibolla ka 45 või hoopis 25 euri.  (Kindel on, et ma ei saanud neid tasuta).
Vees näevad nad sihukesed välja:
Me olime oma edust elusloodusega kohtumisel nii elevil, et otsustasime järgmise ettevõtmisena kakajahile minna.
Nagu tellitult tuli jälle nii kuum päev, et Peetrike viskas meid kodust välja. Läksime siis Orokonui Ecosanctuary'sse.
Olime seda sõna tee veeres juba varemalt näinud ja sõidu pealt püüdnud mõistatada, et mida imet see küll võiks tähendada. Säästukirik? Ökopühamu? Vahepal oli selgus saabunud - mingisugune loomaaia sugemetega linnumets-looduskaitseala. Aga meil ju kaka puha vaatamata!
Pühamu väravas tervitas meid Tane Mahuta - Metsa Isa. Täpselt niisugust nime kandis ka üks kauripuu Põhjasaare põhjaosas.
See sanctuary oli üks ilmlõpmata tore koht! Selline väga mõnusaks tehtud metsik mets :) - ehk et olid küll rajad - kaka rada ja tui rada jne - aga samas täitsa pärismetsa moodi ka ja mingil issandama moel olid nad sinna metsa siis ikka igat sorti linde elama meelitanud. Ja neile söögi- ja joogikohad kätte õpetanud - näiteks sellise, nagu ülemisel pildil.
Ja siis me leidsime üles takahē (Porphyrio hochstetteri)! Selle, kes oli Te Anau vapiloom ja üks UM lennuvõimetutest kanadest! Vähe sellest, me leidsime nad mõlemad - mehe ja naise!
Ja siis saime osa väga ägedast UM suurtuvi ehk kereru ehk Hemiphaga novaeseelandiae külgelöömismängust! Kõigepealt - need kererud on ikka väga suured! Vähemalt need seal metsas olid väga suured. Kui tagantjärele google-tarkus ütleb, et 500-850 grammi, siis meie silm hindas nähtud isendid korralikeks broileriteks. 
Niisiis, istub selline broiler, valged traksipüksid jalas, oksa peal. Hetke pärst saime teada, et see oli naiskereru. Sest hetke pärast maandus tema kõrvale Mees. Ajas rinna ette ja suled puhevile. Naiskereru ei teinud väljagi. Astus hoopis sammukese eemale. Mees ei saanud aru: ta ei näinud või? Ajas rinna veel rohkem kummi ja astus kah sammukese - ikka naisele lähemale. Naine ei teinud ikka nägema. Mees väristas veel oma rinnakarvu. Naine oli ilmselgelt tüdinud. Astus jälle eemale. Mees järele. "Ei lasta rahus olla," ohkas naiskereru ja lendas järgmisele puule. Mees jäänud lolli näoga vahtima.
 Ülalolev pilt on pärit siit.
Üks tui püüdis meid mingil põhjusel lollitada - tegi nägu, et on suremas haige, lasi endale poole meetri kaugusele  ja siis ütlesid vaesekesel ikka närvid üles. Kusjuures ta tegi seda mängu meile mõlemale - jalutasime sealt mööda mõneminutilise vahega!
Muidugi oli seeal veel igasuguseid tillemaid linde (jalutajatele anti teele kaasa väike linnuaabits) ja keegi neoonroheline lendas vilksatades läbi - aga kaka, vaata kaka jäi meil seekord ikka kätte saamata.

Selle eest oli tagasisõidutee paksult palistatud possumilaipadega. Ja tundus, et ühe jalgratturiga ei lähe ka enam pikalt - sellel käis kannikate vahelt punane tuli välja.
Aga meie pärast ärge muretsege. Meiega on kõik korras. 


3 comments:

  1. Shag Point (eesti keeli siis keppimispunkt)? Ja kakajaht ka veel! Tütarlapsed, te olete sääl maakera kõhu all puhta hukka läind. Tulge parem ära koju juba.

    ReplyDelete
  2. Sa armas aeg, mis me kõik teada saame! Ja nemad kirjutavad siin plakatite pääl "shag" ühe kormorani moodi linnu alla! Huvitav, kuidas nd seda oma lastele siin õpetavad? Et küsimusele "kust lapsed tulevad" hakkavad lillede ja liblikate asemel otsesõnu nende lindudega pihta? Me peame uurima...

    ReplyDelete
  3. Usun, et Ulvi esialgne variant Shag Point-i kohta on ikka õigem. Nii nagu Great Tit ei tähenda tingimata suurt (või suurepärast) tissi vaid ikka pigem rasvatihast on eesti keeles on Shag karikormoran. Guugeldades tuli välja, et just Uus-Meremaa lõunasaarel on neid kolm-neli endeemset liiki, kellel ka väga omapärased nimed - Stewart Island Shag - pronks-pugalkormoran (vist kõige haruldasem, aga esineb just Dunedini lähedal), Campbell Shag - campbelli pugalkormoran ja Chatham Shag - Chathami pugalkormoran.

    ReplyDelete