Tuesday, April 5, 2016

Dokumentidega võõras linnas

Kuna me töötame toitlustusasutuses, saatis pererahvas meid tervisetõendi järele. Seda pidi saama 10 km kauguselt naaberkülast. 
Tervisetõendi saamiseks Saksamaal peab inimene 14 euro eest kinos käima ja sellest jagub kohe kaheks aastaks. Siis tuleb ilmselt kordusseansil käia või võib-olla isegi pikem film ära vaadata, ei tea. Film ise kestis kah umbes 14 minutit. (Mõtle, kui nad oleks täispika mängufilmi teinud, mis see meile kõik maksma oleks läinud!!)
Sissejuhatuseks ütles terviseameti esindajast kinomees, et vanasti tehti igasuguseid proove ja röntgeneid, aga see andis vaid hetkepildi ja nüüd on otsustatud inimeste teadlikkusele ja igaühe vastutustundele rõhuda. Rõhumiseks kasutasid nad vana tuttavat allkirja-meetodit, et näe, nüüd kirjutad siia alla ja kui sinu pärast keegi koolera saab, siis oled sa meil kohe varnast võtta ja vangi panna. Vot nii.

Me olime ju otsustanud kultuurselt käituda. Nürnbergi Dokuzenter tundus selleks kah igati paslik koht olema.

Hitler kavandas Nürnbergi mastaapset hoonetekompleksi, partei kongresside paleed koos juurdekuuluvaga. Osa kompleksist sai valmis, osa mitte. „Iial pole Saksamaa ajaloos suuremaid ja uhkemaid hooneid kavandatud ja valmis ehitatud kui meie ajastul. Need ei ehitata mitte aastaks 1940 ega mitte aastaks 2000, need peavad ulatuma nagu toomkirikud meie minevikust tuleviku aastatuhandetesse.” 

Partei dokumentide säilitamiseks mõeldud tiivas on praegu muuseum, mille püsiväljapanek kannab nime "Lummus ja vägivald". Tagantjärele võib öelda, et tabav pealkiri. 
Dokuzentrumit läbib diagonaalis metallist ja klaasist "nool-koridor". See ei ole praeguse aja ja moe sünnitis, vaid oli algusest peale sellisena projekteeritud.

Ekspositsioon osutus põnevamaks kui igav nimi – dokumentide keskus – arvata lubas. Sissejuhatava üllatusena ilmus esimese toa filmi tiitritesse Arvo Pärdi nimi. Edasised emotsioonid olid aga seotud mingite üksikute momentide või leidudega. Näiteks ehmatusemotsioonid propaganda jõust, meetoditest ja tulemustest. Palun väga - 5. klassi õpilase poolt jõulukirjandite võistlusele saadetud töö:

Juutidest
Millised tippkelmid juudid küll on. Kõik, mis on seotud pettuse ja tapmisega, on selles segaverelises rahvas koos. Igal poool ässitavad juudid sõjale. Kuna Saksamaa tahab rahu, aetakse juudid, need kõige hullemad petturid ja sõjaõhutajad, riigist välja. Juba siis, kui need mõrvavennad esimest korda Nürnbergi tulid, olid nad sellised petturid. Nad petsid rahulikke Nürnbergi kodanikke kõigi reeglite järgi. Aga need ei lasknud seda kaua endale meeldida. Juutide majad, mis tookord asusid tänasel Adolf Hitleri väljakul, põletati maha. Juudid kihutati välja ja linna väravad suleti neile. Kuid möödunud sajandil tulid need suured kelmid jälle Nürnbergi. Algul tulid ainult vähesed, aga siis tulid nende sõbrad ja sugulased ka ja nii sai neid jälle palju. Juudid jäid kauaks Saksamaale ja tegelesid ainult kaubanduse ja pettusega. Ise nad tööd ei teinud. Nüüd tekib küsimus: kes tegelikult oli maailmasõjas süüdi? Juut! Kes on süüdi, et Saksamaa ei olnud peale sõda ühtne? Juut! Kuid seal, kus juut kõige rohkem laiutas ja kus häda kõige suurem oli, tuli rahva seest üks mees ja hakkas juutide vastu sõna võtma. Tema sõnad leidsid heakskiitu kõigis Saksamaa osades. See oli meie frankide juht Julius Streicher. Võitlusajakirjas „Ründajad”, mille meie frankide juht Steicher asutas, valgustatakse meid meie suurima vaenlase osas. Saksa rahvas on ammu juutide vastu suurt viha tundnud, kuid kui üks juut saatkonna sekretäri Pariisis tulistas, ei tundnud rahvuskaaslaste viha piire. Nad ründasid juutide ärisid. Nüüd peavad nad oma kompsud kokku pakkima ja ära välismaale minema.


Jõulukirjandite võistlus, 5 klass...
Kõrvale sobib hästi 1. klassi õpilase joonistus...
1. klassi õpilase joonistus tekstiga "Juudid on meie õnnetus" Nürnbergi Dokuzentrumis

Samas vitriinis lauamäng: Nürnbergi vanalinna plaan, millele märgitud juutide ärid ja mõte umbes nagu Monopolil – osta(me) ära!...

Ja see rassipuhtuse teema - suured skeemid, kes kellega tohib abielluda, kes on esimese astme segavereline ja kes teise astme segavereline ja mis nende lastest saab...
Mustlaselt võetakse nn "surimaski", et tema "tõupuhtust" hinnata.

 Või koonduslaagri märkide selgitus: üht värvi kolmnurk - poliitvang. Teist värvi - ametimurdja. Emigrant. Piibliuurija. Homo. Asotsiaal.
Vaadates katkendeid Hitlerist tehtud täispikast filmist „Tahte triumf”, mis omal ajal igasugustel festivalidel preemiaid olla saanud, tabasin end mõttelt: nende inimeste meeleolu ja emotsioon seal massiüritustel tundus olema sama, nagu meiel meie laulval revolutsioonil... Ja mõned teistsuguse nurga all võetud kaadrid hämmastasid sellega, et – võib-olla oligi Hitler täitsa sümpaatse välimusega mees... need kaadrid, mida tavaliselt näidatakse, on ju jälle teisipidi eesmärgiga... Või Göringi käitumine Nürnbergi protsessi ajal – no ajas ikka marru, kuidas see mees seal stoilise rahuga väitis, et tema ei tea mitte millestki mitte midagi, tal polnud aimugi, et mingi juutide hävitamine käib... kuidas need kohtunikud-prokurörid suudavad viisakaks jääda, kui neile sihukesi luuletusi loetakse? Ühe järgmise kohtualuse käest, kes ajalehtedele partei auks kiidulaule kirjutas, küsis süüdistaja: „Niisiis te väidate, et kirjutasite neid lugusid ajalehtedele teadmata, et keegi neid lehti loeb?” ... Või koonduslaagri ülem, kes ütleb, et nad tahtsid vange "säästa" ja ütlesid neile enne gaasikambrisse saatmist, et tuleb täitõrje - mitte et see fakt uus oleks, aga kui ma nüüd kuulen ja näen kedagi, kes seda ise omaenda näo ja häälega ütleb...

Ühes ruumis selgitati, mismoodi erinevate riikide ajalehed reageerisid Hitleri tõusule. Austerlased oma hirmus liidetud saada ei julgenud õieti midagi arvata, tšehhidel oli üsna objektiivne analüüs ja arusaam toimuvast, prantslased kõikusid väljaandest sõltuvalt ühest äärmusest teise – sügavast poolehoiust karmi kriitikani, itaallased-mussoliinlased kiitsid takka, venelased rääkisid algusest peale ainult seda, et nüüd tahavad kommunismi ära hävitada...

 Viimaseks "väärsuseks" ekspositsioonis oli Saksa raudtee poolt tema 175. sünnipäeva auks aastal 2010 valmistatud pikkune installatsioon: 40 m raudteed, mille liiprite-relsside vahesit täitsid nimekaardid. 60 000 nimekaarti. Iga kaart sümboliseeris omakorda 100 inimest - kokku 6 miljonit surmalaagritesse sõidutatut...

Nagu näha, oleme hästi kohanenud: saksapärane raskemeelsus on meid ilusasti endasse imenud...

No comments:

Post a Comment