Bayreuth asub jõe ääres, mille nimi on Punane Main. Roter Maini ääres asub luht, mile nimi on Wilhelminenau. Wilhelmine on see markkrahvinna, kes Bayreuthi ooperimaja lasi ehitada – sellle, mis nüüd UNESCO kaitse all ja nimekirjas on. Wilhelmine luhal on tänavu aprillist septembrini Baierimaa aiandusnäitus. Landesgartenschau Bayreuth 2016. Alapealkirjaga „Muusika silmadele”. Avatuks jääb see septembri lõpuni.
Me sõitsime kohale kohe, nagu ärkasime. Aga ärkasime me nii umbes kell üksteist – pikaajaline halb sechs andis tunda.
Wagneri peenrad. Vasakul tagaplaanil järvelava, kus õhtul esinesid meile lihtsalt üks poss ja üks tüdruk. Just Two - niimoodi nad endid nimetasidki.
Wagneri peenrad II. Rheini kuld.
Wagneri peenrad III jne...
Näitus oli jagatud 11 „kabinetiks”. Esimene kandis nime „Ouvertüre” ja selles laadis läks kogu lugu ka edasi: Wagneri peenrad, mis kandsid tema ooperitest (ja saksa mütoloogiast) pärit nimesid, nagu näiteks „Rheini kuld”; „kabinet” nimega „Looduse meloodia”- kõige olulisem hääl looduses on ilmselt eesli oma, sest muid häälitsejaid selles kabinetis ei olnud. Ja eeslidki pidasid end meie külaskäigu auks ausalt öelda väga vaikselt üleval.
"Rapsoodia valges." Need eeslid olla mingid eriti haruldast vana tõugu, barokkajastust pärit, ja on Austria liidumaa Burgenlandi möödunudaastane kingitus Bayreuthi linnale. Kingitusega tähistati 25 aastat kestnud sõprussidemeid. Eeslite nimed olla Cosima, Franzi ja Richard - viitena Lisztile ja Wagnerile.
Samast „kabinetist” leidsime ka oratooriumi. Selgus, et oratooriumi algne tähendus on olnud hoopis palvemaja. Muusikaliseks vormiks kujuneb oratoorium tükk maad hiljem. Aiandusnäituse amfiteatrilik rajatis peab oma värvirohkusega sümboliseerima elu mitmekesisust ning pakub võimalst nii pisikeseks puhke- kui mõtiskluspausiks, samuti toimuvad siin aegajalt lühikesed ettekanded.
„Kultuurikabinett” pakkus selles mõttes ootamatu üllatuse, et teemadeks olid siin ainult õlu ja vein. Kogu kultuur. Ainukesena esines aiandus-maastikuehitusliku kompositsiooniga sõpruslinn Praha, kelle taimekastid olid täis erinevat värvi multši – pinoteksi (või millegi sellesarnasega) immutatud hakkepuitu.
"Rapsoodia valges." Need eeslid olla mingid eriti haruldast vana tõugu, barokkajastust pärit, ja on Austria liidumaa Burgenlandi möödunudaastane kingitus Bayreuthi linnale. Kingitusega tähistati 25 aastat kestnud sõprussidemeid. Eeslite nimed olla Cosima, Franzi ja Richard - viitena Lisztile ja Wagnerile.
Samast „kabinetist” leidsime ka oratooriumi. Selgus, et oratooriumi algne tähendus on olnud hoopis palvemaja. Muusikaliseks vormiks kujuneb oratoorium tükk maad hiljem. Aiandusnäituse amfiteatrilik rajatis peab oma värvirohkusega sümboliseerima elu mitmekesisust ning pakub võimalst nii pisikeseks puhke- kui mõtiskluspausiks, samuti toimuvad siin aegajalt lühikesed ettekanded.
„Kultuurikabinett” pakkus selles mõttes ootamatu üllatuse, et teemadeks olid siin ainult õlu ja vein. Kogu kultuur. Ainukesena esines aiandus-maastikuehitusliku kompositsiooniga sõpruslinn Praha, kelle taimekastid olid täis erinevat värvi multši – pinoteksi (või millegi sellesarnasega) immutatud hakkepuitu.
Siis oli keegi kunstnik kätte võtnud ja suuliselt kirjeldanud suhteliselt suvalisele inimesele mingisugust taime ja palunud tollel see taim üles joonistada. Pärast joonistas ise kah selle taime. Näitus kandis pealkirja „Kujutlus ja tegelikkus” ja mu meelest oli see jumala äge idee.
Peaaegu et kõige suurema elamuse saime hauaplatside osakonnast. Ma ei tea, miks meile siin Saksamaal kogu aeg need morbiidsed teemad teele jäävad – Islandil ootasime neli kuud, enne, kui pisikesest peiest natuke nurga tagant osa saime! Aga jah. 48 hauaplatsi olid kiviraidurid ja lillekasvatajad ilmarahvale imetlemiseks kokku sättinud. Lahkumissümfoonia... Mingi võistlus oli see olnud. Osade platside juures oli märge, et žüriile meeldis. Ja tegelikult olidki ikka jumala vahvad hauaplatsid.
See hauakivi nägi välja nagu merevaigu sisse kivistunud oks. Autoriks on keegi metallikunstnik, nii et ilmselt on puuoksa asemel mingid roostes rauaribad, mis jumal-ise-teab missugusesse plastmassisegusse on valatud... Aga väga teistmoodi ja põnev nägi välja. Autori nimi, juhuks kui keegi tahab endale tellida, oli Johannes Mayerhofer.
Või väärispuidust hauakivi ... või siis hauapuit?
Hauametall?
Sa mõtle, kui terve surnuaed oleks täis selliseid värvilisi asju...
Lõpetuseks-lohutuseks midagi natuke traditsioonilisemtest materjalidest ka :)
Mulle kohe hirmsasti meeldis seal hauaimitatsioonide vahel. Kaili ütles selle peale, et tema siis puhkab natuke rahus.
Tegelikult oli terve see Wilhelmine luht igasuguseid toredusi täis. Oli tossuga alasid (nagu termaalalad?)...
... oli järjekordselt vahvaid istutusideid...
... ja toredat taaskasutust (Öko? - Logisch!) ...
... ja uhkeid floristide seadeid...
... nii näitusehallis sees...
... kui väljas...
Ja kõige selle vahele ei unustanud me, et meil on puhkepäev...
... puhkepäev...
... puhkepäev...
... puhkepäev...
Ei tia kes neist hauakividest rõemu piaks tundma...
ReplyDelete