Saturday, April 9, 2016

Pimm-pamm-Bamberg

Üks muhe Võrumaa bussijuht sõidutanud kord mingi seltskonna Tallinnasse sümfooniaorkestri kontserdile. Lahke reisiseltskond oli ka bussijuhile pileti muretsenud. Järgmisel päeval küsinud teised mehed garaaži all: „No kuis sõs oll kah?” „Mis tä oll - är jäi!” rehksas Tallinnas käinud mees käega. „Kats tunni säädsevä pille häälde, sõs oll aig otsan kah!”
* * *
Nürnbergist Bambergi on ainult 60 km. Bambergi kesklinn on UNESCO kaitse all. Ja seal tegutsevad ilmatu kuulsad sümfoonikud oma ilmatu kuulsa inglasest dirigendi Jonathan Notti käe all. Ja ilm oli sellel 4. aprillil pluss 19 ja päikest täis.

„Rippuvad rinnad võivad olla, aga schön muss sie sein, schön muss sie sein,...” üürgas eelmiselt ürituselt, Nürnbergi Volksfestilt kaasa ostetud kultuurimälestis autos. Ja meie koos temaga. Sest ilm oli ilus, tee ääres õitsesid ülased ja laul teeb rõõmsad rinnad veelgi rõõmsamaks, ükskõik, kas need siis ripuvad või mitte.

Bamberg nägi esimese kahe hetke jooksul välja nagu Tallinn. Hakkasime Patkuli treppidest üles ronima ja punaseid katuseid pildistama.
Üleval, Mihklimäel (Michaelsberg) saime aru, et tegelikult see ikka ei ole Tallinn. Sest kohe pärast Mihklimäge, mis nägi välja nagu Toompea, aga oli hoopis endine klooster, tuli järgmine mägi, Toomemägi (Domberg). Toomemägi ei näinud ei Toomemäe ega Toompea moodi välja, oli tüki maad uhkem ja suursugusem.
Siis tulid vahele jälle mõned maalilised puitsõrestikmajad, mõned peaaegu paleed, mõned mõnusad välikohvikud, ja koguni veidike Veneetsiat... 
Bamberg. Vaade Mihklimäelt Toomemäele. Kuupäevaks on 4. aprill.
 Täitsa vastupidi: vaade Toomemäelt Mihklimäele. Esiplaanil roosiaed. Aga see ei õitsenud pooltki nii palju nagu puud Mihklimäelt Toomemäele vaadates. 
Bamberg. All-linna puitsõrestikmajad ja paleed.
 Bamberg. Linnaosa, mida koutsutakse Väikeseks Veneetsiaks.
 Puu kaisus.
Toomemäel Toomkiriku taga
Bambergi kontserdimaja

Piletid olid meie suureks üllatuseks peaaegu välja müüdud. Mulle paistis, et peale meid saavad veel maksimaalselt kolm inimest õnnelikuks, Kaili arvas, et viis. Ise ta alles ükspäev kurtis, et nägemine on kehvemaks läinud, nii et mina jään oma kolme juurde!

Teater algab teatavasti puhvetist. See puhvet, mille kõrvale meie ennast sättisime, oli veel kinni. Kuid saaliuksel seisis vanemapoolne onkel ja aeg-ajalt lipsas mõni inimene saali. Mingeid sõnu luges see onu neile minejatele peale ka. Kui me olime paksu kavaraamatuga peaaegu ühele poole saanud, selgus, et saalis käib parasjagu sissejuhatav loeng teemasse. Hüppasime püsti „TEIE tahate saali minna?” küsis onkel väga umbusklikult. Eks me olime talle arusaamatus keeles kavaraamatut kommenteerinud ja juurde kihistanud. Pealegi oli minul seljakotike seljas. Selline ilus väike, sinisest nahast, minevaasta maikuus ise Hiinast ostsin. See tundus onule ilmselt erilise jumalteotusena – inimene tuleb seljakotiga kontserdile! Onu mõõtis meid varjamatu halvakspanuga ja andis siis alla – olgu, aga minge sinna ja sinna, ja teie oma seljakotiga vaadake, et te kedagi ei sega!
Loeng oli otsakorral. Proua esitas veel kümmekond minutit ofitsioosses vormis kaunis kromaatiliselt diferetsiaalseid epanastroofe, aga kuna me polnud algusest peale ree peal, siis jäi jutt suhteliselt arusaamatuks. Muud tolku sellest püha ürituse osast ei olnud, kui et jätsime Bambergi rahvale haritud inimeste mulje. Asi seegi!

Kuid me ju olemegi haritud inimesed! Oskame lugeda ja puha. Ostsime kavalehe ja lugesime välja, et kohe hakkab meile esinema Indrek. No vanal Hemingwayl oli ikka õigus... Nüüd läks põnevaks: milline sellest seltskonnast on Indrek? Inimesi muudkui vooris lavale, mehi ja naisi... Kavalehel oli vihjatud, et Indrek Leivategijat maksab otsida keelemeeste vahelt, et tema mängib seda suuremat sorti viiulit, tšellot. Aga me ei saanudki veel Indrekule pihta, kui juba tuli lavale Jonathan. Jonathani üle oli rahval eriti hea meel. Meile tundus, et inimesed pidasid Jonathanist isegi rohkem kui Indrekust. Võib-olla sellepärast, et Indrek ei ole neile veel lahkumisavaldust lauale visanud? Igatahes Inglismaalt pärit Jonathan Nott on Bambergis aastast 2000 ja tänavu läheb minema. Jaapanisse. No tõepoolest – ta on selle aja jooksul Indrekule ja kogu sellele ülejäänud kambale kõik Mahleri sümfooniad selgeks õpetanud ja nad on kõik Mahleriga seotud auhinnad ära võitnud, kaua võib!

Meile kavatsesid nad sel õhtul Mahleri 3. sümfooniat pakkuda.
Aga enne Mahlerit pidime me Henri Dutilleux'ga ühele poole saama. Selle mehe kohta oli kavalehel öeldud, et elas 97 aastaseks ja elu lõpuni muudkui kahtles endas ja viimistles iga käiku. „Correspondances” olla üks tema viimaseid töid ja viisistatud olid nii mõned luuletused kui näiteks ka Van Goghi ja Solženitseni kirjad. Luuletusi ja kirju ette laulma oli toodud üks sinise kleidiga tüdruk, Barbara. Väga ilus kleit oli. Barbara Hannigani sopran oli ka ilus. Vana Henri olla noorest Barbarast kohe nii palju, pidanud, et kirjutas tema auks ja häälele oma loo natuke ümber. Mina tean, et ühe koha peal oli õrnalt jäätunud järvejää klirin.

Mahleriga läks asi lõbusamaks. Iga natukese aja tagant mängis keegi fraasi „Mu isamaa, armas”. Muljet avaldasid nii keelpillirühma randmetöö dünaamika kui taldrikupoisi igavlev ilme. Ei viitsinud tema õieti midagi teha, enamuse ajast passis niisama. Huvitav, kas talle makstakse samapalju palka kui teistele? Pärast karjääri köögitöölisena, kui me oleme taldrikutega piisavalt palju treeninud, peaksime kandideerima mõnda suuremasse orkestrisse. Sellisesse, kuhu vähemalt kaks taldrikutüdrukut ära mahub.

Ühe pasunamees oli kõrvaltuppa pandud – ei tea, miks teda teiste hulka ei lubatud, kas oli mingi pahandusega hakkama saanud? Igatahes mingil hetkel otsisime Kailiga mõlemad, et kust nüüd see heli tuleb – alles päris lõpus, kui plaksutamiseks läks, toodi mees nurga tagant välja ja lubati kummardama. Vaat sellised karmid reeglid!

Ja siis oli meil kohutavalt kahju nendest noortest poistest, kes terve teise poolaja püstijala peal pidid üle elama. Need olid üles rivistatud ainult selleks, et viimases veerandis kolm korda „Pimm, pomm!” öelda. Sa mõtle, millie raiskamine! Terve kooritäis poisse selle kolme paugu pärast! Aga noh, Saksamaal ju rahvast jagub. Ja nad võtavad juurde ka, mitte nagu eestlased, kes muudkui muretsevad, et mida Hiiumaal sündinud ja eesti keelt räägiva neegriga pale hakata. Et kas on eestlane või mitte. Eile sattusime telekas mingi kanali peale, kus tehti umbes nagu „Ringvaadet” ja meessaatejuhiks oli väga-väga musta värvi mees. Aga rääkis ilusat saksat. No pole midagi teha, esimene emotsioon oli ikkagi võõristus...


Naiskoor oli ka kohal, aga nemad ei pidanud tervet poolaega valvel seisma. Nendel lubati istuda. Meil jäigi arusaamatuks, kas soovolinik pole oma tööd korralikult teinud või oli ta parajagu lihtsalt puhkusel.

 

Aplaus oli vägev. Nagu rokk-kontserdile oleks sattunud. Rahvas huilgas ja vilistas. Jonathan muudkui vooris peitu ja peidust välja.  Ja tegi nägu, et tema ei tea midagi, lükkas aga igasuguseid teisi tegelasi ettepoole kummardama – seda peidushoitud pasunameest ja seda alt-naist, kes samuti suurema aja ainult nurgas oli istunud (Gerhild Romberger) ja viiulimeest jne. Meil tuli juba hirm, et nüüd plaksutatakse lisalugu välja ja me hakkame kogu 3. sümfooniaga otsast peale – mitte et see kõik meile meeldinud poleks, aga meid ootas ju ees halb sechs...



3 comments:

  1. Tekitas isu sümfooniakontserdi järele küll!

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by a blog administrator.

    ReplyDelete