Sinine esmaspäev. Pühendusega.

Sina pead mitte ainult oma hinge, vaid ka ihu eest hoolt kandma, ütleb jumalasõna. Jumalasõnaga Saksamaal ei koonerdata - „Grüss Gott!” käib ette ja taha ja kirikukellad selles vaeste patuste alevis armu ei anna. Nii, nagu sul on õnnestunud sõba silmale saada, nii kohe pekstakse üles. Sõltumata nädalapäevast või kellaajast. Sellise unehäiretega kellamehega on seda külakest õnnistatud.
Võimalik muidugi ka, et erinevad usulahud peavad oma paugud erinevatel kellaaegadel kätte saama. Sest kui eelmisel pühapäeval käisid kõik valgete kleitidega lapsukesed meie majas söömas ja köögis oli paras põrgu, siis täpselt nädal aega hiljem kordus sama jama. Selgus, et eelmisel nädalal käisid söömas katoliiklased ja sel pühapäeval luterlased. No kui nii, siis on meil siin rabelemist jaanipäevani välja – olemas on ju veel baptistid, metodistid, seitsmenda päeva adventistid, nelipühilased, kreeka ja vene õige- ja vanausulised, rääkimata karismaatilisest episkopaalkirikust või kalvinismist või miks mitte ka ateismist... 

 

Kuna meie koduse vaba aja sisustab peamiselt üle tee asuva kiriku kellalööja, läksime vaheldust otsima Köstlbachi matkarajale. No ja see ihuhoolekanne ju ikka ka.
Ülaste ja kopsurohu (mida siin oli lisaks lillale ka valges variandis!) taga algas suurem sebimine. Kõik tulid vaatama, et kes-ullud nüüd siia patseerima on tulnud. Ise nägid nad ka veidrad välja: esijalad kaelkirjakult, tagumised eeslilt, pea väga karvaselt pullilt ja keha hüäänilt, aga tugevalt ja turskelt ja kah ikka karvane. Üldmulje: suur pruun. Me loodame, et et kujutate endale neid tegelasi nüüd väga täpselt ette.
Raja ääres saime teada, et Köstlbach on kirjakeeles hoopis Kesselbach, nii et me otsustasime oma matka käigu pealt pühendada Parksepa Keskkooli direktorile hr Katlamehele. Ja kui juba au ja kuulsuse jagamiseks läks, siis sobib meelde tuletada ka seda vanasõna, et au kaob, rõõmud jäävad – Baieri Alpides asuv linnake nimega Tegernsee teatas äsja, et nad võtavad Hitlerilt linna aukodaniku tiitli ära. Hitler olla omal ajal enam kui 400 linnakese aukodanik olnud, täitsa huvitav, mitmes ta siis täninni seda veel on..

Püha Sitsiilia (Cecilia) kiriku juures ringi vaadates tänasime taevast, et meist ei saanud surnuaiavahte, nagu meil ka üksvahe mõttes oli. Sest vaevalt kalmistute peavalitsus meile prii sööki oleks pakkunud. Oleksime lihtsalt pidanud matustel kontvõõraks käima.

 

 

Ordnung peab olema!

Tagasivaade: kuidas läks, kas oli selline suur pruun, nagu te ette kujutasite?

See vist oli Tiepolo, kes maalis elevandi, ilma et ta kunagi ihusilmaga seda looma näinud oleks. Täiesti elevant tuli välja. Nüüd juhtus samasugune lugu Düreriga – tema joonistas teiste inimeste jutu järgi ninasarviku. Aastal 1515. Seda rääkis meile Albrechti naine Agnes, kui me ühel öhtupoolikul tal külas käisime.
 

 Düreri ninasarvik aastast 1515.

Düreri abikaasa Agnes Frey elik Inge Bickel. Väga sümpaatne giid Albrecht Düreri majamuuseumist.

 Agnes rääkis igasuguseid põnevaid lugusid.

Näiteks, et kuidas Albrechti ema sünnitas 18 last, kellest ainult 3 jäid elama, aga nendel Albrechtiga ei õnnnestunud ühtegi saada.

Või et Albrechti suguvõsa on tegelikult pärit Ungarist, kohast, mille nimi on Ajtos ja mis tõlkes tähendab „uksetegija”. Ja kui perekond siiakanti saabus, siis võeti endale saksapäraseks nimeks kodukoha nimi tõlkeversioonis, aga kuna Nürnbergi kandi murdes on sulghäälikud suhteliselt pehmed, siis saigi Saksamaa kuulsaima kunstniku nimeks Dürer. Või et Albrecht oli hirmkena mees ja oma aja kohta ka hirmpikk, 1.70 (meeste keskmiseks olnd tol ajal 1.50-1.60), mis tegi ta omakorda veel suursugusemaks. Ja kuidas ta 13-aastasena maalis oma esimese autoportree, mis on maailmas esimene nii noorena tehtud autoportree. Ja nii umbes 30-selt viimase.

Düreri autoportreed, esimene ja viimane - maalitud vanuses 13 ja 29 aastat.

Või et see oligi geeniuste ajastu – samal ajal, kui Leonardo Da Vinci oma „Mona Lisa” kallal vaeva nägi, pusis Albrecht oma ühe kuulsaima töö, „Adam ja Eva” kallal.  

Või et kuidas kõik värvid jahvatati-segati ise kokku ja kui kallid need kõik olid, et kuidas teatud sinist, lapis lazulit, tohtis kasutada ainult kuningate maalimiseks (ja ausalt öelda ega teised seda pulbriks jahvatatud vääriskivi lasuriiti kinni poleks jõudnud maksta ka) ja et tavainimesed pidid leppima selle sinisega, mida saadi rukkilillede või sinerõika kuivatamisel. Värvaine vajas aga riidele kinnitumiseks uriini – aga mitte igasugune piss ei kõlvanud, pidi olema noorte poiste oma! Kangas pidi vähmalt 12 tundi sinerõikauriinileotises ligunema, enamasti pühapäeval, ja värv ilmus alles pärast seda, kui kangas oli tükk aega õhuga kokku puutunud. Tulemus oli parem, kui uriinis sisaldus alkoholi. Mõni ime siis, et värvalid esmaspäeval siniste kangaste vahel peatäit välja magasid.

Nii tekkis väljend "sinine esmaspäev". 

Jahvatatud lasuriit, kuninglik sinine

 ... ja muud värvipulbrid, alustades safranist

Või et kuidas tema pidi kogu selle suure majapidamise järgi valvama, et teenijatüdrukud seepi ei sööks ja linnakaevu ääres ei molutaks-lobiseks ja kus kõik loomad ja inimesed olid majas läbisegi ja akna all köögiviljaaed ja keskmiselt 8 suud iga päev lauas ja kuidas ta hooldas Abrechti vana ema ja pärast Albrechti surma varanduse enda ja Albrechti vendade vahel ilusasti ära jagas ja kuidas ta käis laatade peal Albrechti puulõikeid müümas ja kuidas Albrecht ta ainult ühel korral reisile kaasa võttis, Hollandisse, aga ise jäi seal malaariasse ja kuidas Albrechtil oli üks väga nõme sõber, kes Agnese peale kuningale kaebekirja kirjutas, sest sõber oli leskmees ja tahtis lõbusat elu elada, aga tahtis seda teha koos Albrechtiga aga seda jälle ei taht Agnes ja et tegelikult oli neil Albrechtiga täitsa kena elu ja nüüd on nad kõik koos maetud Nürnbergi Johannese kalmistule...

Ilmselt me läheme neid ükspäev vaatama. 

Aga võrukatel on Düreri juurde ju see link, et Estonia mälestusmärgi palvetavad käed  on "laenatud" Dürerilt.