Kliendid jagunevad võrdseteks ja natuke võrdsemateks. Võimalik, et natuke võrdsemad ka maksavad natuke rohkem, seda me ei tea. Igatahes aeg-ajalt tuleb mõnda hommikusöögilauda tiba rohkem träna viia kui tavaliselt. Kuigi ka „tavaline” on siin väga rikkalik.
Tänane üks natuke võrdsem seltskond koosnes kolmest mehest ja ühest naisest. Puhtad sakslased ja juba kolmandat hommikut söömas. Mistõttu me oleme isegi nagu natuke sõbrad, sest ma tean, et üks neist tahab teed ja üks pehmet keedumuna. Muna keetmine, muide, on väga peenike täppisteadus ja ma arvan, et kui me ükskord siin selle asutusega ühele poole saame, siis ma lähen teen endale munakeetja meistripaberid. Juba kuuendat nädalat järjest - igal hommikul! - õpetab päälik mulle munakeedukunsti. Et pehme muna saadakse 6 minutiga ja et tuli tuleb nüüd suureks ja nüüd väikeseks keerata. Ja et kui munale pisut pähe koksata, siis tal ei tule pragusid. (Jumal, ma loodan, et ma nüüd midagi vahele ei jätnud!!!) Samas teatab päälik mulle järgmisel hetkel, et ma pean lõuna ajal restoranivalvesse jääma ja teenindama, kui keegi peaks tulema. Kuidas töötab kassaaparaat, kust ma hinnad saan, millistesse klaasidesse miski vedelik käib, missugusest kraanist milline õlu tuleb – see kõik on köki-möki, seda pole ometi mõtet inimesele seletada! Peaasi, et ta munakeetmise ära õpiks!
Enne, kui me läheme tagasi selle „natuke võrdsema” seltskonna juurde, tutvustame teile Õllevarast. Aga enne Õllevarast tuletame meelde Eirat Lapimaalt.
Eira oli selline 60+ susser-musser-mutt. Lihtsalt loomu poolest pisike petis. Lisaks raha- ja õllelemb. (Kes ei oleks?!) Meie muidugi ajasime Eiraga neutraalset poliitikat ja püüdsime säilitada heanaaberlikke suhteid, laenasime talt potkukelku ja puha.
Eira püüdis alati esimesena tubadesse saada, et äkki on midagi väärtuslikku maha jäänud, siis saab selle kähku oma väikesesse seljakotti toppida. Kaili korraldas Eirale lihtsalt lusti pärast aeg-ajalt pisikesi üllatusi, teatas rõõmsalt naeratades, et „ma käisin ja purgasin ära” – „purgama” tähendas sealmaal, et korjasid mustad voodiriided kokku. Purgamise käigus sai ju muule majakraamile ja eriti külmutuskapile pilgu peale heita. Siis oli Eira natuke aega moss. Aga mitte kaua.
Novott. Eira tuli meile meelde meie maailma esimesel tööpäeval Saksamaal, kui meid oli laiali jagatud – mind kööki ja Kailit hotellipoolele. „Mul on nii piinlik,” kurtis Kaili õhtul.
Esimeses toas, mida Kaili koristama pidi hakkama, oli kolm avamata õllepudelit. Kaili küsis oma Kolleegi, Juhi ja Õpetaja käest, et mis selliste asjadega siinmaal ka tehakse, kas tuleb ülemusele üle anda või... Kolleeg ütles, et ei tule. Selle peale peitis Kaili õlled koristusvahendite kappi. Et teeme endile siis esimese päeva eduka üleelamise puhul väikese õhtuse üllatuse. Üllatus tuligi: õlled olid pihta pandud. „Nii nõme tunne on,” kaebles Kaili, „oleksin ma nad niisama avalikult sinna ruumi jätnud, siis poleks midagi. Aga need olid spetsiaalselt peidetud, nagu oleksime me mingid hullud salajoodikud...”
Tasapisi hakkas selguma, et Õllevaras on Saksa Eira. Püüab samamoodi esimesena tubadesse saada – sest mõnikord on sinna koristajale tippi jäetud. Veel enam - Õllevaras püüab teha nii, et Kaili ei saakski tubade nimekirja. Et koristamis-info on ainult tema käes ja ta siis ise kamandab, kuhu Kailii läheb või mida teeb. Õllevaras püüab kogu hingest jätta pererahvale muljet, et tema on targem, parem ja osavam. Plekieemaldusvahendit kannab korviga koju. Et siis ehk Kaili pestuei saa nii puhas. Korvid, muide, on siin väga moes – ega Punamütsike asjata korviga vanaema juurde läinud, Saksa lugu ikkagi! Kui me küsisime, millise programmiga ta pesu kuivatab, et see tal nii parajalt triikimisniiske jääb, valetas Õllevaras meile kohe kahe suus sisse korraga. Nii et kõik sellised väikesed nipid on Kaili ise pidanud avastama, sest ega temagi rohkem instruktsioone pole peremehelt saanud kui see hommikune munakeetmise lugu.
Ja nüüd tuleme uuesti nende hommikuste sööjate juurde, kus osad on teistest võrdsemad. Tänahommikune sõbralik natuke võrdsem seltskond sättis ennast lahkuma. Naine tuli minu juurde ja ulatas viieka - „Ma tänan väga sümpaatse ja hoolitseva teeninduse eest!” Olin tõesti üllatunud. „Ja kas see Frau seal on iga päev meie tube koristanud?” jätkas naine, viibates teise viiekaga Kaili poole, kes veidi eemal mopiga toimetas. „Jah,” vastasin. „Ei, mina!” tormas ei-tea-kust jaole Õllevaras ja napsas lennult viieka. Mina olin jätkuvalt üllatunud...
Tänane üks natuke võrdsem seltskond koosnes kolmest mehest ja ühest naisest. Puhtad sakslased ja juba kolmandat hommikut söömas. Mistõttu me oleme isegi nagu natuke sõbrad, sest ma tean, et üks neist tahab teed ja üks pehmet keedumuna. Muna keetmine, muide, on väga peenike täppisteadus ja ma arvan, et kui me ükskord siin selle asutusega ühele poole saame, siis ma lähen teen endale munakeetja meistripaberid. Juba kuuendat nädalat järjest - igal hommikul! - õpetab päälik mulle munakeedukunsti. Et pehme muna saadakse 6 minutiga ja et tuli tuleb nüüd suureks ja nüüd väikeseks keerata. Ja et kui munale pisut pähe koksata, siis tal ei tule pragusid. (Jumal, ma loodan, et ma nüüd midagi vahele ei jätnud!!!) Samas teatab päälik mulle järgmisel hetkel, et ma pean lõuna ajal restoranivalvesse jääma ja teenindama, kui keegi peaks tulema. Kuidas töötab kassaaparaat, kust ma hinnad saan, millistesse klaasidesse miski vedelik käib, missugusest kraanist milline õlu tuleb – see kõik on köki-möki, seda pole ometi mõtet inimesele seletada! Peaasi, et ta munakeetmise ära õpiks!
Enne, kui me läheme tagasi selle „natuke võrdsema” seltskonna juurde, tutvustame teile Õllevarast. Aga enne Õllevarast tuletame meelde Eirat Lapimaalt.
Eira oli selline 60+ susser-musser-mutt. Lihtsalt loomu poolest pisike petis. Lisaks raha- ja õllelemb. (Kes ei oleks?!) Meie muidugi ajasime Eiraga neutraalset poliitikat ja püüdsime säilitada heanaaberlikke suhteid, laenasime talt potkukelku ja puha.
Eira püüdis alati esimesena tubadesse saada, et äkki on midagi väärtuslikku maha jäänud, siis saab selle kähku oma väikesesse seljakotti toppida. Kaili korraldas Eirale lihtsalt lusti pärast aeg-ajalt pisikesi üllatusi, teatas rõõmsalt naeratades, et „ma käisin ja purgasin ära” – „purgama” tähendas sealmaal, et korjasid mustad voodiriided kokku. Purgamise käigus sai ju muule majakraamile ja eriti külmutuskapile pilgu peale heita. Siis oli Eira natuke aega moss. Aga mitte kaua.
Novott. Eira tuli meile meelde meie maailma esimesel tööpäeval Saksamaal, kui meid oli laiali jagatud – mind kööki ja Kailit hotellipoolele. „Mul on nii piinlik,” kurtis Kaili õhtul.
Esimeses toas, mida Kaili koristama pidi hakkama, oli kolm avamata õllepudelit. Kaili küsis oma Kolleegi, Juhi ja Õpetaja käest, et mis selliste asjadega siinmaal ka tehakse, kas tuleb ülemusele üle anda või... Kolleeg ütles, et ei tule. Selle peale peitis Kaili õlled koristusvahendite kappi. Et teeme endile siis esimese päeva eduka üleelamise puhul väikese õhtuse üllatuse. Üllatus tuligi: õlled olid pihta pandud. „Nii nõme tunne on,” kaebles Kaili, „oleksin ma nad niisama avalikult sinna ruumi jätnud, siis poleks midagi. Aga need olid spetsiaalselt peidetud, nagu oleksime me mingid hullud salajoodikud...”
Tasapisi hakkas selguma, et Õllevaras on Saksa Eira. Püüab samamoodi esimesena tubadesse saada – sest mõnikord on sinna koristajale tippi jäetud. Veel enam - Õllevaras püüab teha nii, et Kaili ei saakski tubade nimekirja. Et koristamis-info on ainult tema käes ja ta siis ise kamandab, kuhu Kailii läheb või mida teeb. Õllevaras püüab kogu hingest jätta pererahvale muljet, et tema on targem, parem ja osavam. Plekieemaldusvahendit kannab korviga koju. Et siis ehk Kaili pestuei saa nii puhas. Korvid, muide, on siin väga moes – ega Punamütsike asjata korviga vanaema juurde läinud, Saksa lugu ikkagi! Kui me küsisime, millise programmiga ta pesu kuivatab, et see tal nii parajalt triikimisniiske jääb, valetas Õllevaras meile kohe kahe suus sisse korraga. Nii et kõik sellised väikesed nipid on Kaili ise pidanud avastama, sest ega temagi rohkem instruktsioone pole peremehelt saanud kui see hommikune munakeetmise lugu.
Ja nüüd tuleme uuesti nende hommikuste sööjate juurde, kus osad on teistest võrdsemad. Tänahommikune sõbralik natuke võrdsem seltskond sättis ennast lahkuma. Naine tuli minu juurde ja ulatas viieka - „Ma tänan väga sümpaatse ja hoolitseva teeninduse eest!” Olin tõesti üllatunud. „Ja kas see Frau seal on iga päev meie tube koristanud?” jätkas naine, viibates teise viiekaga Kaili poole, kes veidi eemal mopiga toimetas. „Jah,” vastasin. „Ei, mina!” tormas ei-tea-kust jaole Õllevaras ja napsas lennult viieka. Mina olin jätkuvalt üllatunud...
Mõned ongi võrdsemad. Käivad näiteks väljamaal kohvi joomas... Kohvik-pastak-pitsik UNESCO-linnas Regensburgis.
andke mulle selle õllevarga nimi ja aadress...
ReplyDeleteEhk ta saab sedasi õnnelikuks?
ReplyDeleteEinoh, reisimine on ikka huvitav. Saab oma silmaga ära näha kõik Issanda loodud inimloomaliigid. Kodus suhtled ainult endasugustega ja ei teagi, et on olemas selliseid põnevaid isendeid. Teile küll tuli üks Meerikamaalt lausa koju kätte, aga kuuldavasti viskas Kaili ta välja :)
ReplyDelete