Ükskord olid meil vabad päevad.
Natuke vähem vabad kui meile alguses lubatud oli, sest keski naabrinaine oli otsa saanud ja siis me pidime ta maha matma. Asi see meil ära ei ole. Kahju ainult, et omast vabast ajast.
Kurb oli. Polnud sel peol ei tilka viina ega pirukat-puljongit. Ja sööma peavad kõik siinmaal alati väga kiiresti, sest kohe on ette- ja eestkandjad kohal ja niimoodi siis rahvas istubki suurema osa ajast lihtsalt valgete linade taga, olgu pulm või peied. Isegi kohvitassid viiakse kohe minema.
Aga jah, pirukast pole nad kohe üldse midagi kuulnud, vähemalt see meie köögi rahvas. Vaatasid väga umbusklikult, kui me ütlesime, et liha võib saia sisse ka peita. Ja igasugust muud värki ka.
Vabadust tähistasime seekord Fichtelgebirges ja Bayreuthis. Fichtelgebirge on minu jaoks kooliajast tuttav sõna ja tahtis puhtalt seetõttu ülevaatamist saada.
Reklaam lubas Saksamaa vanimat vabaõhulava ja Euroopa suurimat graniidilabürinti.
Vabaõhulavale oli nii kõrge aed ümber tehtud, et peale selle sildi, mis kinnitas, et kõige vanem, muud näha polnudki. Aga pidu hakkas tulema, sest mingid kraanad seal nokitsesid.
Ja siis seisis tee peal mälestusmärk Õnne 13 Evelini esimesele mehele. Selgus, et Jean Paul oli see mees, kes juba enam kui 200 aastat tagasi „avastas” kepikõnni, seda hirmsasti populariseeris (sest me pole keskit muud kui neljajalgsed ja meil on vaja oma esijalgu ka liigutada!) ja seetõttu on seal ka hirmus palju Nordic walking'u radasid rajatud ja suisa mingi NW keskus.
Labürindi eest taheti raha. „Nagu Uus-Meremaal,” kommenteeris Kaili. Labürindi territoorium oli täis umbes niisugused asju nagu Lahemaa hirmsuured rändrahnud. Üksteise küljes, seljas ja kukil. Keset kuusemetsa. No metsas on ikka tore jalutada. Aga et me sealt nüüd ülivõimsa elamuse oleksime saanud, seda ka väitma ei hakka.
Bayreuthiks oli kell täpselt nii palju, et hädasti pidi kohvi jooma. Ja siis ooperisse minema. Sest ooper on neil UNESCOsse pandud ja puha.
Natuke vähem vabad kui meile alguses lubatud oli, sest keski naabrinaine oli otsa saanud ja siis me pidime ta maha matma. Asi see meil ära ei ole. Kahju ainult, et omast vabast ajast.
Kurb oli. Polnud sel peol ei tilka viina ega pirukat-puljongit. Ja sööma peavad kõik siinmaal alati väga kiiresti, sest kohe on ette- ja eestkandjad kohal ja niimoodi siis rahvas istubki suurema osa ajast lihtsalt valgete linade taga, olgu pulm või peied. Isegi kohvitassid viiakse kohe minema.
Aga jah, pirukast pole nad kohe üldse midagi kuulnud, vähemalt see meie köögi rahvas. Vaatasid väga umbusklikult, kui me ütlesime, et liha võib saia sisse ka peita. Ja igasugust muud värki ka.
Vabadust tähistasime seekord Fichtelgebirges ja Bayreuthis. Fichtelgebirge on minu jaoks kooliajast tuttav sõna ja tahtis puhtalt seetõttu ülevaatamist saada.
Reklaam lubas Saksamaa vanimat vabaõhulava ja Euroopa suurimat graniidilabürinti.
Vabaõhulavale oli nii kõrge aed ümber tehtud, et peale selle sildi, mis kinnitas, et kõige vanem, muud näha polnudki. Aga pidu hakkas tulema, sest mingid kraanad seal nokitsesid.
Ja siis seisis tee peal mälestusmärk Õnne 13 Evelini esimesele mehele. Selgus, et Jean Paul oli see mees, kes juba enam kui 200 aastat tagasi „avastas” kepikõnni, seda hirmsasti populariseeris (sest me pole keskit muud kui neljajalgsed ja meil on vaja oma esijalgu ka liigutada!) ja seetõttu on seal ka hirmus palju Nordic walking'u radasid rajatud ja suisa mingi NW keskus.
Labürindi eest taheti raha. „Nagu Uus-Meremaal,” kommenteeris Kaili. Labürindi territoorium oli täis umbes niisugused asju nagu Lahemaa hirmsuured rändrahnud. Üksteise küljes, seljas ja kukil. Keset kuusemetsa. No metsas on ikka tore jalutada. Aga et me sealt nüüd ülivõimsa elamuse oleksime saanud, seda ka väitma ei hakka.
Bayreuthiks oli kell täpselt nii palju, et hädasti pidi kohvi jooma. Ja siis ooperisse minema. Sest ooper on neil UNESCOsse pandud ja puha.
Bayreuthi ooperimaja on pildi pareml servas, kujukestega katusel. Vasakus servas on popp ja noortepärane Kaili.
Ooperimaja on ülenisti restaureerimises ja sellega läheb vist eel aastaid. Kuid sakslased on selles mõttes ausad inimesed, et nad rajavad niisugustel puhkudel külalistele päris põnevad interaktiivsed infokeskused. Niisugune oli nüüd siis ooperimaja tellingute vahel ka ja puutetundlikud ekraanid lasid lahedasti näpuga mööda maja tuuseldada. Pluss mõned päris vahvad maketid. Igatahes ooperis meeldis meile rohkem kui metsas.
Ooperimaja makett
Ooperijutu pääle: Baierimaal tehti hiljuti uus Guinnessi rekord. Kestvusjoodeldamises. 43-aastane Andrea Wittmann Chiemseest olla joodeldanud 15 tundi jutti. Sest eelmine rekord, pool tundi lühem, oli austerlaste käes ja siis Andrea tahtis seda hirmsasti Saksamaale tagasi saada. Leht kirjutas, et Andrea repertuaaris olla üle 100 joodelduse ja ta oskavat joodeldada isegi poppi ja rokki. Ja et kestvusjoodeldamine käib nii, et iga tunni takka võib teha 5 min pausi ja Andrea oli pausi ajal ainult joonud – õlut, ingveriteed meega ja viina – et need on kõik häälepaeltele hääd.
Ja siis oli selle leheloo juurde toodud veel mõned nende arvates eksootilised näited. No näiteks kirsikivide sülitamise võistlus. Et sellle rekord on aastast 2003 Oliver Kuck'i käes. 21,71 meetriga. Kirsikive sülitatakse Šveitsis. Ja siis oli sellesama rea peal veel ka naisekandmist veidraks peetud...
Üks vahva lugu oli veel: rootslased olla teinud sellise laheda turismipromoprojekti, et väljamaalane saab helistada mingil teatud numbril ja siis talle satub toru otsa keski suvaline rootslane – keegi, kes on muidugi nõusoleku andnud selles projektis osalemiseks - ja siis sa võid selle „tavalise Svenssoni” käest küsida mida iganes ja temaga muudkui lobiseda... Ca 2000 rootslast on praeguseks selle „liini” peal. Igavesti äge idee mu meelest!
Aga muidu on kõik lehed praegu täis Angelat ja Obamat ja seda pilti, kus nad peaaegu suudlevad, ja Tšernoböli 30. juubelit. Ja kohalikud lehed lisaks veel neid valgetes kleitides lapsukesi (umbes nagu vanasti leeripildid olid), kes igas külas kommuniooni ja konfirmatsiooni läbi teevad.
Aga meil olid vabad päevad ja me olime Byreuthis. Siis me pidime ju Bayreuthi vana lossi ja uue lossi ka üle vaatama. Ja uue lossi pargi. Ja sealse purskkaevuskulptuuri.
Bayreuth. Uus loss ja lossipark.
Bayreuth. Vana loss koos popi ja noortepärasega.
Kuid tunduvalt sagedamini on meil tööpäevad.
Ühel tööpäeval käis peremehe poeg jooksus. Oli siin lähedalasuvas külas Seligenportenis üks päris toreda ideega heategevusüritus, priitahtlikud pritsimehed ja Bayeri Punane Rist korraldasid. Mõte selline, et iga joostud ringi eest annetab miskinegi pank kohalikule haiglale teatud summa. Et mida rohkem joostakse, seda rohkem pappi saab. Kuni 6-aastaste laste jaoks oli ring 330 meetrit pikk, ülejäänutele 1,7 km. Novott ja siis see meie 6-aastane perepoeg jooksis 19 ringi ja me olime kõik tema üle hirmus uhked. Iga jooksuringi eest sai mingi kummipaela käe ümber.
Ja siis meie kokk Kristiine käis ka jooksus. Tema jooksis eeslijooksu pealt vaatama. Eeslijooks tähendab seda, et 4-liikmeline võistkond + eesel peavad liikuma punktist A punkti B ja võidab loomulikult kõige parema ajaga kamp. Ja kes siis missugust taktikat kasutab – et kas hoiab eeslil porgandit nina ees või püüab looma psühholoogiliselt, sügavalt silma vaadates, mõjutada.
Bayreuth. Vana loss koos popi ja noortepärasega.
Kuid tunduvalt sagedamini on meil tööpäevad.
Ühel tööpäeval käis peremehe poeg jooksus. Oli siin lähedalasuvas külas Seligenportenis üks päris toreda ideega heategevusüritus, priitahtlikud pritsimehed ja Bayeri Punane Rist korraldasid. Mõte selline, et iga joostud ringi eest annetab miskinegi pank kohalikule haiglale teatud summa. Et mida rohkem joostakse, seda rohkem pappi saab. Kuni 6-aastaste laste jaoks oli ring 330 meetrit pikk, ülejäänutele 1,7 km. Novott ja siis see meie 6-aastane perepoeg jooksis 19 ringi ja me olime kõik tema üle hirmus uhked. Iga jooksuringi eest sai mingi kummipaela käe ümber.
Ja siis meie kokk Kristiine käis ka jooksus. Tema jooksis eeslijooksu pealt vaatama. Eeslijooks tähendab seda, et 4-liikmeline võistkond + eesel peavad liikuma punktist A punkti B ja võidab loomulikult kõige parema ajaga kamp. Ja kes siis missugust taktikat kasutab – et kas hoiab eeslil porgandit nina ees või püüab looma psühholoogiliselt, sügavalt silma vaadates, mõjutada.
Ilm on meil siin nagu igal pool mujalgi - õunapuud õitsevad ja siis sajab kohe jälle lumi otsa... Toredat aprilli kõigile!
No comments:
Post a Comment