Ükskord ammu-ammu olid meil vabad päevad. Otsustasime nood tookord aiandusele pühendada. Loomaaiale ja surnuaiale nimelt.
Loomaaias oli seesama ninaservik, keda Dürer oli 500 aastat tagasi joonistanud, ilma et ta teda kunagi näinud oleks. Vaatasime ja imestasime, kuidas loom ennast Düreri pildiga kohandanud oli. No täpselt selline nägi välja nagu pildi peal! Sestet meie olime küll enne ka oma elus ninasarvikut näinud, aga me polnud kunagi näinud, et tal sellised käpad või selline soomusrüü oleks.
Surnuaias oli Dürer ise. Johannisfriedhof oli selle koha nimi. Ja Veit Stoss oli ka seal. Paar rivi edasi.
Loomaaia nunnu-nunnu jääkarulaps mängis nagu iga normaalne laps peitust. Väikese kollase lapiga. Viskas lapikese vette, siis sukeldus nii, et lapp jäi talle silmade peale ja siis oligi väga lõbus. Kohe kaua.
Ja siis oli loomaaias igavene suur paavianide suguvõsa meile elutarkust õpetamas. Emad hoidsid oma tittesid sabapidi pihus, et need kuskile ei kukuks või minema ei jookseks. Ja siis tuli korraga kuskilt see kõige alfasem isane lagedale ja tegi koledat häält, emad haarasid tited sülle ja suguvõsa seltsidaam pakkus kiirelt alfaisasele oma tagumikku, et see stressi ära maandatud saaks ja suuremat pahandust ei tuleks. Isane pakutut sedapuhku vastu ei võtt, kuid rohkem kära ka ei teinud.
Ja siis needsamad piisonid, kelles me oma jalutuskäigu ajal päris kindlad polnud, et kas nad on ikka piisonid või on mingid muud mägiveised vms, need olid loomaaias ka ilusasti piisoni nime all olemas.
Nohjasiis me ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja ostsime endale rulluisud. Sest nii neetult ahvatlevad kergliiklusteed on ümberringi. Ja kevad südames. Vähe sellest, ma ostsin endale ikka sobivad spordiriided ka. Inimeses peab ju kõik kaunis olema.
Kui möödunudtalvine mäesuusatamine tundus selline täitsa arusaadav ala olema, siis uisutanud mina praktiliselt pole. Noh, kui see üks kord, välja arvata, kui me kooliajal salaja koolimajja ööbima jäime ja kehalise riistakamber lahti oli. Siis me kasutasime kõiki neid riistu, mis seal saada olid, sh rulluiske. Ja võib-olla paar korda oma elus olen uiskudega jää peale ka sattunud. Kõik.
Oma uhiuue sinise spordipluusi panin juba kodus selga. Sobis väga hästi. Ma nägin tõesti hea välja. Sõitsime autoga stardiplatsile. Ikka veel oli kõik hästi.
Kaili pani uisud alla ja kihutas minema. Kui mina muru pealt asfaldile astusin, veeres üks jalg ootamatult minema. Mina ei olnud selleks üldse valmis ja istusin üllatunult maha. Selleks ei olnud jälle mu parem käsi valmis.
Selleks ajaks, kui ma Kailile järele jõudsin, oli käsi kenasti kosuma hakanud. Mis tähendas, et nii hästi enam ei olnud.
Ütlesin Kailile, et mina täna rohkem ei uisuta. Et katsun autoni tagasi veereda ja schluss. Aga tee oli kergelt allamäge ja nii pagana mõnus hoog tuli sisse ja... Korotše, nagu ütleb Valeri: ma käisin teist korda korralikult käna. Seekord sai põhilöögi endale tagumik, ehkki viskasin nii uhke pirueti, et nii vasaku käe peopesa, küünarnukk kui lõug osalesid kõik selles kevadises asfaldirullis. Ma arvan, et see vägi väga elegantne välja, mul oli ju ometigi seljas imeilus sini-valge lühikeste varrukatega spordisärk... Igatahes mitte palju kehvem, kui Moskva tsirkus, kus me ka vahepeal käisime ja mis oli niiiiii kehv, et kõik Tallin-Stockholm kruiisiprogrammid on kordades efektsemad. Ei ühtegi looma, ei mingit musta kunsti, ainult peotäis õhuakrobaate. Ja need ei teinud sedapuhku midagi enneolematut.
Nüüd olen ma mõneks ajaks sporditegemisest loobunud. Aga kesse siis teise inimese õnnetusest õpib! Kaili käib uljalt edasi uisutamas. Täna tuli ta tagasi teatega, et rebestas parema jala reielihase...
Loomaaias oli seesama ninaservik, keda Dürer oli 500 aastat tagasi joonistanud, ilma et ta teda kunagi näinud oleks. Vaatasime ja imestasime, kuidas loom ennast Düreri pildiga kohandanud oli. No täpselt selline nägi välja nagu pildi peal! Sestet meie olime küll enne ka oma elus ninasarvikut näinud, aga me polnud kunagi näinud, et tal sellised käpad või selline soomusrüü oleks.
Surnuaias oli Dürer ise. Johannisfriedhof oli selle koha nimi. Ja Veit Stoss oli ka seal. Paar rivi edasi.
Loomaaia nunnu-nunnu jääkarulaps mängis nagu iga normaalne laps peitust. Väikese kollase lapiga. Viskas lapikese vette, siis sukeldus nii, et lapp jäi talle silmade peale ja siis oligi väga lõbus. Kohe kaua.
Ja siis oli loomaaias igavene suur paavianide suguvõsa meile elutarkust õpetamas. Emad hoidsid oma tittesid sabapidi pihus, et need kuskile ei kukuks või minema ei jookseks. Ja siis tuli korraga kuskilt see kõige alfasem isane lagedale ja tegi koledat häält, emad haarasid tited sülle ja suguvõsa seltsidaam pakkus kiirelt alfaisasele oma tagumikku, et see stressi ära maandatud saaks ja suuremat pahandust ei tuleks. Isane pakutut sedapuhku vastu ei võtt, kuid rohkem kära ka ei teinud.
Ja siis needsamad piisonid, kelles me oma jalutuskäigu ajal päris kindlad polnud, et kas nad on ikka piisonid või on mingid muud mägiveised vms, need olid loomaaias ka ilusasti piisoni nime all olemas.
Nohjasiis me ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja ostsime endale rulluisud. Sest nii neetult ahvatlevad kergliiklusteed on ümberringi. Ja kevad südames. Vähe sellest, ma ostsin endale ikka sobivad spordiriided ka. Inimeses peab ju kõik kaunis olema.
Kui möödunudtalvine mäesuusatamine tundus selline täitsa arusaadav ala olema, siis uisutanud mina praktiliselt pole. Noh, kui see üks kord, välja arvata, kui me kooliajal salaja koolimajja ööbima jäime ja kehalise riistakamber lahti oli. Siis me kasutasime kõiki neid riistu, mis seal saada olid, sh rulluiske. Ja võib-olla paar korda oma elus olen uiskudega jää peale ka sattunud. Kõik.
Oma uhiuue sinise spordipluusi panin juba kodus selga. Sobis väga hästi. Ma nägin tõesti hea välja. Sõitsime autoga stardiplatsile. Ikka veel oli kõik hästi.
Kaili pani uisud alla ja kihutas minema. Kui mina muru pealt asfaldile astusin, veeres üks jalg ootamatult minema. Mina ei olnud selleks üldse valmis ja istusin üllatunult maha. Selleks ei olnud jälle mu parem käsi valmis.
Selleks ajaks, kui ma Kailile järele jõudsin, oli käsi kenasti kosuma hakanud. Mis tähendas, et nii hästi enam ei olnud.
Ütlesin Kailile, et mina täna rohkem ei uisuta. Et katsun autoni tagasi veereda ja schluss. Aga tee oli kergelt allamäge ja nii pagana mõnus hoog tuli sisse ja... Korotše, nagu ütleb Valeri: ma käisin teist korda korralikult käna. Seekord sai põhilöögi endale tagumik, ehkki viskasin nii uhke pirueti, et nii vasaku käe peopesa, küünarnukk kui lõug osalesid kõik selles kevadises asfaldirullis. Ma arvan, et see vägi väga elegantne välja, mul oli ju ometigi seljas imeilus sini-valge lühikeste varrukatega spordisärk... Igatahes mitte palju kehvem, kui Moskva tsirkus, kus me ka vahepeal käisime ja mis oli niiiiii kehv, et kõik Tallin-Stockholm kruiisiprogrammid on kordades efektsemad. Ei ühtegi looma, ei mingit musta kunsti, ainult peotäis õhuakrobaate. Ja need ei teinud sedapuhku midagi enneolematut.
Nüüd olen ma mõneks ajaks sporditegemisest loobunud. Aga kesse siis teise inimese õnnetusest õpib! Kaili käib uljalt edasi uisutamas. Täna tuli ta tagasi teatega, et rebestas parema jala reielihase...
Kena kevadet meile kõigile!
Johannisfriedhof.
Juhuks, kui te tahate, me võime teile hauaplatsi ära broneerida. Sellised roosiõiekesega tähistatud platside pealt (vt all) on eelmine asukas juba ilusasti ära kõdunenud ja need on täiesti saadaval.
No comments:
Post a Comment