Köök ja söök

Seda, et me sattusime tööle just siia, Nürnbergi lähistele, tuleb pidada puhtaks juhuseks. Nagu kogu meie eelnevat seiklust. Kuid Uus-Meremaa oli meid rahast lagedaks teinud ja see siin oli esimene töökoht, mis meid kahte ilma pikema jututa endale tahtis.

Pereäri, mida peetakse issand ise teab mis ajast – peremees näitas kõrtsitoa seinal üht ürikut, mille peal on nii aastaarv 1901 kui ka pilt päris kenakesest ettevõttest, mis väliselt praegusest suurt ei erinegi – tegeleb kolme põhisuunaga:

• ca 20 toaga võõrastemaja, kus peatub põhiliselt töölisklass Poolast. St, toad on hõivatud nädala sees ja vähem nädalavahetusel, mistõttu ka meie argipäevane "halb sechs" - tööinimesed tahavad hommikusööki saada; 
• kõrts koos köögiga, kus käiakse nii lõunat söömas kui õhtuti istumas kui pidusid pidamas – viimasel nädalavahetusel näiteks teenindasime üheaegselt nii 70-pealist pulma kui poole väiksemat sünnipäeva, täna 100-pealist peiepidu; 
•  lihuniku-osakond koos poega. 

Pereäri pealikuks – ja nii teda kogu aeg kutsutaksegi, isegi tema omaenda ema poolt – šeff – on neljakümnendates eluaastates Michael. Mees on väljaõppinud lihunik. Meisterlihunik – Saksamaa kutsesüsteem räägib ikka veel sellidest, õpipoistest ja meistritest ning meister on väga auväärt kraad. Kui Michael teatab, et ta on meister, on tema hääl selline, et tuleb tahtmine kniksu teha.

Michaei ettevõte on läbi ja lõhki kinni makstud ehk et ei mingeid võlgnevusi pankade vms ees. Ka selle üle on Michael uhke ja tahab, et kniksu tehtaks.
Suurima käibe annab lihatöötlemise osa, suurima kasumi hotell.

Michaelil on naine Viola, kes on ka Uus-Meremaal käinud ja kes aeg-ajalt restorani-poole peal ettekandja-tööd teeb. Võimalik, et ta teeb veel midagi, aga me ei tea, mida täpselt.
Veel on Michaelil sügisel kooliminev poeg Daniel, kes on tõeline kännu kõrvale kukkunud käbi. Nii väliselt kui sõnakasutuselt. Viimane asjaolu on natuke hirmutav. Sest Michaelil on kõva hääl ja nõrgad närvid. Me ei teagi, kumb enne saab juhtuma, kas jõuame meie Eestisse või läheb Michael hullumajja. Meie oleme lubanud Eestisse tulla juuni lõpuks.

Ja siis on Michaelil 77-aastane ema, Metsik Rosa. Rosa alustas siin 14-aastase tüdrukuna ja pidi viisteist aastat rügama, enne, kui perepoeg ta ää võttis. Nii laseb Rosa juba 63 aastat iga päev mööda kööki nagu vikat. Tõstab mängeldes sajaliitriseid potte-panne. Pajakindaid või muid sedasorti kaitsevahendeid pole vist elus näinud. Metsik-metsik-metsik. Rosa vaatab köögiaknast välja ja teab: sellele tuleb „Schäfele” hakkama panna. Ja sellele „Godomblöö”.

Töölisi väidab peremees endal olema suvisel kõrghooajal ca 20 kanti. Põhiosa praegustest töölistest moodustavad Rosa eakaaslased, kangelaslikud saksa pensionärnaised. Meie jaoks tähendab see kõik eelkõige seda, et niipea, kui šeff Michaeli silmapiiril pole, on meil kohe uus šeff. Ja me peame igaühe silmadest ja südamest välja lugema, kes mismoodi mingit tööd teeks. Sest seda, mida ja kuidas me peaksime tegema, pole meile keegi selgitanud. Kohati tunneme endid nagu Hüatsindi juures Uus-Meremaal. Kord on salatit taldrikul liiga palju, kord liiga vähe. Kord teeme omletti selle panni peal ja niimitmest munast, kord naa. Kord peavad nõud pärast masinast tulemist ise kuivaks nõrguma, kord tuleb käterätt haarata. Kord tuleb lihalõike hommikusöögitaldrikule nii palju panna, kord naa. Kord peab lihalõikude paksus olema 1,9, kord 1,4 mm. Kord tuleb hommikusöögi ülejäägid (lihavaagnad) minema visata, kord mitte.

Rosast vaid veidi noorem on tema vennanaine proua Rebane. Vend on surnud, nagu ka Rosa abikaasa, nii et nende näol on meil kaks lõbusat leske. Vahepeal. Kuid mitte liiga sageli, sest nagu öeldud, meeldib päälikule kõva häält teha. Ja siis on igasugune lõbu läinud, alles jääb ainult Vargamäe Andrese lootus, et kõva rügamisega tuleb võb-olla armastus. Aga ma ei tea, ku palju need 70+ daamed sellegi pääle loodavad.
Proua Rebane käib appi kolmapäeviti ja laupäeviti. Kolmapäeviti tehakse sülti ja laupäeviti rulaadi. Sülti, muide, tehakse siinmaal niimoodi, et see äädikas, mille meie süldi kõrvale võtame, selle nemad siin panevad otse keeduvette. Muidugi on neil siin veel terve rida igasuguseid trikke varuks. No näiteks koputas šeff ühel hommikul kõik munad läbi – pärast seda, kui esimesed keedumunad kõik pajas katki olid keenud ja külje pealt mullikesi välja ajasid. Samas pole sakslastel aimugi sellest, missugune üks supp välja näeb. Küpsetavad ülepanni-pannkoogid, lõikavad need peenikesteks ribadeks, panevad puljongi sisse ja ütlevad, et see on pannkoogisupp. Järgmisel päeval panevad sellesama puljongi sisse maksaklimbid, ca 5-cm-läbimõõduga pallikesed. Ja siis võtavad ikka veel sellesama puljongi, panevad sinna sisse pannkoogid, maksaklimbid ja lisaks riivsaiast-võist-munast veeretatud frikadellid ja nüüd on selle asja nimi pulmasupp.

Järgmised kaks kokka on Kristiine ja Dunja. Kristiine on ca neljakümnene kehvapoolse liikumisega kogukas heatahtlik naisterahvas, kes on tegelikult väljaõppinud hambaarsti õde, kuid pole sellel erialal kunagi tööd leidnud ja töötab siin umbes seitsmendat aastat. Kristiine on peremehe lükka-tõmba: tema enda väitel ei tea ta iial, miillal ta tööle tuleb ja millal ära läheb. Seda, kas ta laupäeval tööle peab tulema, ütleb peremees talle reede õhtul. Samas tundub Kristiine kõikidest kõige paremini kogu kupatusega kursis olema: tema vastab lisaks köögitööle telefonidele, võtab vastu hotellis ööbijate käest raha ja telefonitellimusi jne.

Dunja on 22-aastane väledate liigutustega krapsakas noor, kes teeb parasjagu koka meistri-pabereid. „Aga vahepeal on raha ka vaja,” põhjendab Dunja oma osalust hullumajas. Ja teeb aeg-ajalt pererahva selja taga nägusid.

Lisaks kuuluvad meie värvikasse tiimi kolm ettekandjat (Rosa vanuseklass), kellest üks on anorektik (söömas oleme me teda näinud, oksendamas seni veel mitte); baarman Konrad, kelle tekst venib nagu haige lehma s*** ja kes tundubki sõnade kõhulahtisuse all kannatavat, ainult et need on tal frangi murde sõnad; narkarist nägemispuudega põrandapesija; Super-Mario ja veel paar tursket selli-lihunikku; Andrea ja Renata Ungarist ja Kaili kolleeg-õllevaras. Aga nendest kunagi hiljem.

Kõike eelnevat arvesse võttes mõistab igaüks, et üks keskmiselt normaalne inimene siin hakkama ei saakski.

Kaili on muidugi suurematest lahingutest pääsenud, ehkki tema oma hullumaja-kogemusega elaks need vist kergemalt üle. Kaili on peamiselt hotelli koristamise ja pesupesemise peal. Tagalas, ütleksin ma. Mina, kelle köögiarmastus on eluaeg väljendunud peamiselt kataloogiköökide imetlemises, olen kööki suunatud. Ehk eesliinile. Ja ma ei saa öelda, et mu armastus köökide-söökide vastu nendes lahingutes karvavõrdki kasvanud oleks. Mis siis, et ma olen õppinud tegema cappuchinot ja espressot ja hommikusöögiks Rührei'd singiga ja juustuga ja ilma kõigeta – muide, ilma igasuguse soolata, soola pangu igaüks ise, kes tahab! - ja omletti ja härjasilmi ja õpetanud pererahva tomateid praadima – sellest polnud nemad kuulnudki, aga meile, näe, onu Mike Uus-Meremaal kogu aeg praadis! - ja kuuma jäätist ja külma ja kõike paneerima ja tükeldama ja puhastama ja koorima – ma ei saa kätt südamele panna ja öelda, et küll on tore! Sest niipea, kui ma olen enda meelest mingi asja omandanud (vähe sellest, kliendidki on rõõmsalt kiitnud!), satub keegi jaole ja hakkab oigama: seda ei tehta nii, sa paned liiga palju (või liiga vähe) rasva, seda tehakse nii, ... ja keeravad jälle kõik peesse. Nii söögi kui minu tuju kui minu usu söögitegemise võimalikkusesse üldse.

Samas on elu meile ka siin järjekindlalt väitnud, et kõik on võimalik ja kohati pühendanud meid koguni kokakunsti kõrgematesse saladustesse.
See kõikse tavalisem kakao, mis tänapäeval nii külmas kui kuumas vees, piimas ja muudes vedelikes lahustub, oli otsa saanud. Aga siis...

... oli kord kena laupäev. Kõik saksamaa hobulausujad olid meie juurde ennast sisse kirjutanud ja tundsid ennast hästi. Meie tundsime ka ennast hästi, sest peremees oli äsja kõva selge häälega teatanud, et nüüd on Schluss ja meie peame veel ainul kohvi jooma ja kooki sööma ja pühapäeva õhtut nautima minema. Aga hobulausujad ei teadnud meie vabast ajast kahjuks midagi ja olid teinud kollektiivse otsuse juua kakaod. Keegi polnud neile öelnud, et kakao on otsas. Kohe päris otsas. Peremees hiilis koju, tuhnis salaja oma naise kappides ja leidis sealt enda õnneks ja kliendi õnnetuseks kõige tavalisemat kakaod. Seda mõru. Eestis oli kunagi teine nime all „Meie Mark”. Oli teine küll tükki kuivanud, aga selle tuvastasime alles meie. Tõi ja kadus. Andsime endast parima ja kuidagi sai sellest pulbrist siiski kakao. Osa sellest oli igatahes ära joodud, nagu selgus nõudepesu käigus. Me olime endaga igatahes rahul.
Järgmisel päeval köögis - natuke enne sulgemist - arvas üks naljatilk, et meile on vahepeal kööki kakaod toodud ja esitas tellimuse „Eiskakaole”. Ettekandja tuli sirge seljaga koka käest kakaod nõudma. Metsik Rosa teatas, et meil pole kakaod. Ettekandja jälle oli näinud seda mõrukuivanud kakaod ja pold kokaga sugugi nõus. Kahekesi koos hakkasid nad kakaod valmistama. Seda imet, mis seal sündis! Külmas piimas ei lahustu ju ka kõrgeima kvaliteediga kakao, a seda imet segada ... Uhkes kõrges klaasis on kiht piima, järgmine kiht piima on natuke pruunikas, järgnev neljandik klaasis piimaga ümbritsetud kuivad kakaopallid, kõige peale üks munake jäätist ja kaaneks peale pihustivahukoor... Ainuke magus asi selle juures oli jäätis. Kokk serveeris asja sellise enesekindlusega, nagu oleks see esimene maailmas valmistatud kakao ja kes seda hinnata ei oska, on mats mis mats. Vaesel ettekandjal pold pääsu - ta pidi sellega minema...


Kui suurt rolli mängib köögis mikrolaineahi, missugustest pulbritest tehakse kastet, millistest kartuliklimpe -  frangi köögi suuremad saladused on meil enam-vähem teada...