Äteritsiputeritsipuolilautatsijänkä asemel

95 km polaarjoonest ylevalpool asuv Sodankylä, meie praegune kodupiirkond, ei tähenda tegelikult "söjakyla", nagu tölke järgi vöiks arvata. Tegemist olla hoopis vana saami isikunimega Sova vöi Tsoavvaab. 

Saamide alad algavad tänapäeval Sodankylä valla pöhjaosast ja ametlikel andmetel on valla rahvastikust saame 4%, nendest saami keelt emakeelena räägib 1,4 % rahvastikust (veidi peale 100 inimese).

Aasta keskmine temperatuur olla siin  -0,4° köige soojem kuu juuli (14,7°) ja köige kylmem jaanuar (-13,5°). Talved on pikad ja kuuluvad kylmemate hulka Soomes - sinne kliima on ylejäänud Lapimaaga vörreldes kontinentaalsem. Sodankylä on Soomes 2. kohal oma kylmarekordiga - veebruaris 1862 on siin möödetud -51,3°. Lumi tuleb keskmise arvestuse järgi maha 30. oktoobril ja läheb minema 15. mail. 

Sellisesse kohta oleme siis hetkel sattunud.

Kaarte lugedes ja söjaplaane tehes selgus, et mitte kuigi kaugel siit on sihuke tore koht nagu Äteritsiputeritsipuolilautatsijänkä - Soome pikim kohanimi. Kiusatus kohale minna oli suur, aga kuna tegemist on sooga (jänkä), siis pole keegi sinna ilmsesti teed lahti ajanud... selle asemel söitsime yle vaatama kolmandat suusakeskust siinkandis, Saariselkät.

Teekond oli taas imeline - nii, nagu ta siin iga päev ja igal pool on olnud, söltumata sellest, kuhu suunda lähed. Ja tänane -10° on eestlasele igati arusaadav ilm.

Soomes on soome kelgud täitsa olemas.

Terve tee Sodankyläst Saariselkä nägi välja selline. Pilt on tehtud kell 1 päeval.

Saariselkä nägi armas, kuid ysna vagur välja. Suusaliftide juures oli umbes kolm autot, mökkide juures järgmised kolm ja tanklas ka kolm. Tegime tiiru peale ja keerasime iglukyla otsima. Leidsime. 

Aga see pilt pole nyyd kyll me endi tehtud pilt, vaid pärit lehelt http://www.guildtravel.com/northernlights/romantic-break-in-an-igloo-village/

Tegelikkuses nägi asi muidugi veidi teistmoodi välja (no veidi valgem oli ka), aga see koht oli vähemalt röömsat ja elevil rahvast täis - sinna käivat eelköige hiinlased ja sakslased - ja just selline tunne meile ka koha peal jäi. Nii turiste kui teenindajaid vaadates. Kes tahab, vöib googeldada rohkem pilte, pannes otsingusse "igloo village kakslauttanen".

Järgmiseks keerasime kulda otsima. Tankavaara on Lapin Kulta (mitte ölle!) ajaloo tutvustaja. Enne muuseumi juurde jöudmist käisid kerged rohelised taevast yle ja valgustatud teekond parklast hooneteni oli lihtsalt ilulumine.  Kullamuuseumi esimene osa tutvustas kulla otsimise, kaevandamise, pesemise jms lugu Soomes, teine maailmas yldse. Uhke oli koopia maailma köigi aegade suurimast rahapajaleiust (leitud 1771 Podmoklyst, 45,2 kg keldi kuldmynte, pott oli töenäoliselt maetud ca 65-55 e.Kr.) ja koopia suurimast maailmas leitud kullakamakast (72 kg, Austraalia, 1869). Pildid kullapalavikust maailma erinevates otstes panid mötlema. Aga neid me teile ei näita, vaadake parem ilusat saabast :). Sest kullapesemismeistivöistlustele Soome te ilmselt enam ei jöua, kui seda traditsiooni just uuesti ei alustata. Muuseumis igatahes olid viimased äramärgitud sankarit aastast 2008. 

Selline tore tekstiilsaabas Jaapanist Tankavaara kullamuuseumis. Meie rändame edasi. Olge teie ka mönusad!