1300 km eemal

1300 - ymardatult sellist numbrit näitas Kanepis nulli lykatud kilomeetriloendur hommikul kella viie paiku Marika ja Pentti öue peal Sodankylä taga.
Ikka tykk maad enne Oulut hakkas peale talvemuinasjutt. Puhas ja valge. Söitmise tegi see lihtsaks - uni ei pääse löögile, kui silmad iluimetlusest pärani. Ja Marika elutarkus läks kohe sytta - mitte yhtegi kysimust, ainult yks korraldus: "Vötke autost kaasa köik see, mis kylmumist kardab, ylejäänuga tegeleme hommikul. Teie voodi on siin!"

Teele olid jäänud valgustatud lumekoskedega kaljud ja Vaskikello. Jöuluvana kodu Napapiiril Pajakylas hiilgas samuti täistuledes.
Hommikused (ok, löunased banaanipannkoogid) said Marika poolt selgituse: "Kui köik päevad on yhesugused, siis peab ju millegagi vahe sisse tegema! Mina teen pannkookidega". Taimaalt toodud idee maitses töesti pidulikult.
"Nyyd lähme kelgutama", teatas Marika. Oleme yllatunud, aga igatahes kölab see toredasti. Vöi veel - see ongi tore! Sest Pentti söidutab meid mootorsaani taha seotud kelk-saaniga Palkisvaarale - ja seal on kyynlakuused ja tykkylumi ja lumevalgus ja elegantselt kooldunud kaseoksad ja vaade poolele ilmale ("Maailmale", parandab Marika, "ilm tähendab siin öhku."). Porod jäid madalamale, meie oleme ikkagi täitsa tipus - 320 m on rohkem kui Munamägi :) ..."Lumine vaikus on Eestimaa yle," öhkab Kaili juba umbes kolmekymne neljandat korda viimase kahekymne nelja tunni jooksul Lehte Hainsalu abil.

Öhtusöögiks imemeitsev kohalik roog (päris-päris oleks porokäristus, meie sööme "tavalisest pödrast" tehtud varianti hirvekäristus).
Virmalised käisid ennast lubamas (väga kahvatu variant), kuu ymber on hullsuur ring (ehk kasukas), see tähendab saabuvat kylma ilma, öhtune saun - see köik on peaaegu et liiga ilus selleks, et olla tösi...