Ull Lugu: Valge ja värviline 2

Kuna meie eilsesse puhkepäeva mahtus muudki, siis...

Kaili kirjutab:

Minu puhkepäev algas varem, kui ma oleks tahtnud. Mingi kummaline heli... Tegin pooled silmadest lahti ja - mis ma näen! Ulvi neljakäpukil keset meie tuba! Avasin ka teise silma. Nüüd mahtus vaatevälja ka kiirkeetja. Ulvi oli teel hommikukohvi keetma. Teretasin viisakalt ja küsisin: "Kuhu tõttad, eideke? Kas abi ka vaja on?" Tuli välja, et oli. Ja vägagi. Tegin siis ise selle laisa liigutuse ja panin vee keema.

Ulvi oli samal ajal ennast istuli voodisse saanud ja hakkas sokke jalga panema. Küsimusele, kuhu sina ennast niimoodi ehid, sain vastuseks, et eks ikka ilusat Lapimaad nautima, mis siis, et jalutu, ega kaunist puhkepäeva ei saa maha magada. Põhimõtteliselt olin temaga nõus, aga kuidas seda füüsiliselt teostada, oli minu jaoks küsimärk.

Kuna ma olen harjunud vanemate inimeste sõna kuulama, panin ennast ka hakkama. Ulvil oli programm juba välja mõeldud.

Kõigepealt pidime minema kirbuturule, et endale suusavarustus hankida. Sellel hetkel tundus see suusateema pisut koomiline, soome kelk oleks meie tandemile paremini sobinud.
No küll see selg ka ikka terveks saab.

Kirbuturul igatahes suuski polnud, küll aga oli seal igasugust muud träni imikuriietest veranda mööblini välja.

Edasi lugesime üki-kaki-kommi-nommi... ja pöörasime Ylläse ja Äkaslompolo peale.

Mai hakka siinkohal kirjutama, mitu korda me ütlesime selle sõidu ajal "Issand jumal!", "Issand, kui ilus!" ja muid selliseid sisukaid lendlauseid. Mõned piltidest on eilses postituses. Igatahes sõitsid Oh ja Ah meiega eile terve päeva kaasa.

Ka siis, kui olime jõudnud sellisesse kohta nagu Snow Village ehk Lumeküla.

Lumeküla oli väljastpoolt selline petlik. Justkui oleks üleni lumest ja samas on nagu päris maja. Kõige selle ees ilutsesid valgustatud jääpostid.

Kallid külalised astusid pererahva lahkel loal tarre sisse. Ah ja Oh polnud meist sammukestki maha jäänud.
Imelise küla on nad kokku ehitanud! Esimeseks ruumiks, kuhu sattusime, oli lumekino. Parasjagu jooksis seal film Lumeküla ehitamisest. Panevad sellised telgimoodi asjad püsti ja siis hakkavad sinna peale ehitama. Käiku läheb 300 000 kg puhast looduslikku jääd 15 miljonit kg lund.

Lumekülas saab päriselt ka ööbida. On magamistoad ja pisut peenemad magamistoad. Kõik ümmargused. Tavalistes tubades on voodiümbrised lihtsalt kandilistest jääplokkidest kokku pandud. Nn. sviitidel on voodiraamid jääst nikerdatud ja seintel uhked lumebareljeefid.

Siis on selles külas veel kirik-kabel ja baar-restoran ja jääskulptuuride saal ja lastele liuväli. Kabelis palus Ulvi haledasti jääkülmal altaril: "Kallis Jumal, ma tahaks... olgu mu selg homseks korda tehtud!"

Viimasel pildil on eriti toredast näha, kuidas mingid veeheinad on jää sees.

Jääskulptuuride galerii juhatas sisse keegi härra või proua Ilves. (Silti, kas tegemist on Toomase, Hendriku, Aapo, Anneli, Kaido, Kätlini või Siljaga, juures ei olnud. - Ulvi kommentaar.) Oma tubli 3 meetrit kõrge.