Ull lugu

Olgem ausad - päev ei tõotanud just kõige helgem tulla. Mis siis, et saime pool tundi kauemaks voodisse jääda. Selg, mis näis täitsa leppinud olevat sellega, et elu ei seisnegi enam ainult arvuti taga istumises, oli nüüd järsku otsustanud mingil issandama põhjusel streikima hakata.

Vihjed olid juba eilses päevas olemas, kuid lootsin, et puhkus taastab jõu - nii on ju Tartus Inglisillalgi kirjas. Ja õhtul sai saunas kah käidud.

Igatahes kulus mul hommikul kümme minutit, et sokid jalga saada. Pükse ei saanud ka ära jätta - ilm väljas oli -27 peale liikunud.

Õnneks ei olnud täna hommikul minutid loetud. Pidime Maistraatist läbi astuma, et Kaili hingenumber ükskord ometi kätte saada. Seega töö juures teati, et tuleme hiljem.

Autosse istumine oli sama keeruline nagu trepist allasaamine.

Maistraat ei olnudki 8-st lahti, nagu nett lubas. Apteek ja R-kiosk ka mitte. Parkisime endid apteegi ukse taha ootele.

"Vaata, kui ilusasti mul pea liigub", püüdsin Kailit rõõmustada.

"Sitta sest peast, saaks su perse liikuma".

Selline armas väike õde on mul.

 

Kaili kirjutab:

Kui ma eile õhtul sauna hakkasin minema,  lubas Ulvi veel mõelda, et kas ta ikka on võimeline teekonda ühest trepikojast teise ette võtma.

Ma olin juba sauna soojaks kütnud ja esimese leiligi võtnud, kui kuulsin, keegi kohmerdab koridoris. Lippasin KERGEL sammul lavalt alla ust avama (eeldasin, et see ikka on Ulvi). Oligi. Mul hea meel, et teine pesema tuli, lootsime mõlemad, et ehk saun ka ta seljale paranduseks on (järgmine variant oleks olnud viin). Aga Uulakene suutis vaevalt-vaevalt (liikumise mõttes) üle läve astuda, kui hakkas süüdistama, et mina tema tuduriided ära olevat peitnud. No ma ei olõ ju ummõtõgi nii kallõ süämega, et sandi iist rõivit käkmä naka. Nii ma talle ütlesingi. Puhtaks saime igatahes mõlemad. 20 meetrit ja 14 trepiastet koju tagasi oli õige pikk tee. Andsin vanakesele käe, mille ta tänuga vastu võttis.

Nali naljaks.Tegelikult olid väljavaated suht nirud. Lootsime, et hommik on õhtust targem ja parem.

Ei midagi. Hommikul ärgates oli Uulakese nägu krimpsus nagu kevadine kartul - ükski liigutus ei sobinud talle. Ise oli ta selle juurde tehtult reibas, lubas, et kui ta riided ikka selga saab, siis on tööpäev peaaegu juba nagu tehtud. Mina nii positiivne ei olnud.

Pidime saama kell 8 maistraadist mu hingenumbri ja siis tööle. Olime kaheksaks kohal nagu viis kopikat. Ulvi kõndis ka päris kabedal sammul. Poos oli teisel küll selline veidravõitu - kujutage ette väikest last, kes suusatama õpib ja ei oska keharaskust veel ette viia, vaid on põlvist nõrk ja tahapoole kaldu... Suus-uisutas teine maistraadi suunas ja ise oli nii õnnelik, teatas mulle, et vaata, kui hästi mul juba kõndimine välja tuleb. Pakkusin talle ka selle trepi 9 astme ees kätt aga kus sa... tema oli nii uhke, et küll ta ikka ise hakkama saab... Olime siis kõik need 9 astet ületanud, kui lugesime ukse pealt - trallallaa - maistraat avatakse kell üheksa! "Ossa kuradi sant!" tuli mul üle huulte. Ulvil hakkas alumine mokk värisema ja ütles, et päris nii pole ka vaja talle öelda.

Nüüd tuli välja mõelda, kuidas aega parajaks teha. Olime otsustanud, et meil on siiski soome telefoninumbrit vaja. Sõitsime R-kioski ette - avatakse kell üheksa. Järgmine plaan oli hankida Ulvile mingi seljamääre. Aaapteek. Avatakse kell 9.

Õnneks on  kogu Kittilä linnake nii üles ehitatud, et ühe pika tänava ääres on sul kõik asjad olemas ja igale poole saab autoga kohe ukse taha sõita. Eriti veel, kui sul on invaliid autos, neile on ju lausa eraldi kohad parkimiseks. Nii jäimegi apteegi ukse taha ootama. 

Tööle jõudes määrisime kõigepealt Ulvi salviga sisse.

Täna töötasime jälle koos Eiraga. Eira hakkas kohe töid jagama. Ulvi oli väga kiire teatama, et tema tahab aina kempsus olla ja ei kusagil mujal (seal tal hea poosetada nii nagu tal endal kõige parem). Mina olin jälle köögis. Tööd sai  täna igatahes mehe moodi tehtud. 6 tunniga kaheksa korterit. Pole sugugi paha. Ulvi hakkas ka aina kabedamalt kõndima, oli ise rahul endaga ja minu süda läks ka kohe tüki maad kergemaks.

Kodus: tund aega on söögist möödas, kui Ulvi küsib minu käest, et ei tea kas siin majas täna süüa ka antakse. Mina jälle palusin teda, et kui ta vähegi vaevuks kummardama, siis võiks ta meile ühe tee teha (veekeetja (aitäh päkapikk Joosepile!) on meil põrandal). Ulvi lahkelt lubas. Sooritas mingi riistvõimleja elemendi - pooleldi kükk, pooleldi spagaat - ja teatas: "Nägid! Tegin ära nigu niuhti!". Mina arvasin, et ega see nüüd ikka päris kummardus ei olnud. Aga Ulvi oli enda üle uhke, teatas, et daam teebki niimoodi, kniksuga.

Homseks anti meile vaba päev. Hommikul saab magada. Jess.

Sirget selga kõigile!

Kaili, kallidega