Nutukad

Tänane laupäevane tööpäev venis pikemaks kui arvata oskasime. Või pigem - kui lootsime. Sest olime pittu kutsutud. Juba kl 14-ks. 

Aga töödega on ju nii, et neil on soodsates oludes kalduvus sigida nagu märtsijanestel ja meie Kailiga paistame ikka väga sobiliku pinnasena neile. Pole ka ime. Levil olevad korterid oleme me ilusasti läikima löönud - me saame suurepäraselt aru, kas me oleme konkreetset korterit juba koristanud või mitte...

Küllap seeparast viidi meid täna järgmisesse kohta, ca 3 km kaugusele, samuti Best Westerni ketti kuuluvat hotelli Levi Klubi koristama. Sest mingi aja parast on oodata "targastust" ehk eriti tähtsaid kontrolle. Sellest kontrollist on räägitud enam-vähem meie tööleasumisest saadik, umbes nii, nagu oleks kohe-kohe saabumas lohe Korinõtš või Tekla või vähemalt Põhja Konn. Täna saime teada, et kontrollijateks on Best Westerni kontserni tegelased, noh, et tase kõigis hotellides üle ilma ühesugune oleks.
 

Tundub, et selle taseme peame neile siin nüüd meie Kailiga välja nühkima.

Igatahes kell 17 oleme piduukse taga. Ja siis kohe ka sees. Samumeie, kui palju raffast! Igas vanuses ja mõõdus. Ja kõik nad on tulnud Ave Maria ja tema sõbranna Laura järjekordset koolilõppu tähistama. Nimelt said need kaks sedapuhku paberitega loodusgiidideks. Laural võttis see ikka eriti palju aega, aastast 2002 peale. "Noh, kui tahad ikka kõik korralikult ära õppida ja korrata ka ja..." selgitab Viplala olekuga Laura. Tegelikult sattus Laura vahepeal seiklema, Austraaliasse ja teistesse toredatesse kohtadesse. Ja kui ta ükskord jälle kallil kodumaal tagasi oli, siis helistati koolist, et kuule, Sul nii vähe punkte puudu, tule lõpeta ära... No tuligi siis Laurake koolirahvale vastu. Kõigil sai hea meel :) - nii, nagu meil Eestiski :).

Ave Maria (sünnipäraselt Annaleena) on sihuke etno-ja käsitööhuviline lavastaja-loodusgiid. Seina peal isetehtud šamaanitrumm. Poro kõhunahast, ütleb Annaleena, ja annab meile kõmistada. Tundub nii väega värk ja vale hetk olema, et eriti ei tihkagi. Aga kuna me oleme ilmselt ülivaimustunud nägudega, toob Annaleena valja nutukad. Õigemini küll nutukkaat. 

Ikka oleme Lapi karvasaapaid nainud. Aga mitte isetehtuid!

Nutukaid tehakse põhjapõdra jalanahast, ütleb Annaleena. 

Nutukate tald on kahest osast. Umbes pöia alla jääb õmbluse koht.  Karva suund mõlemal tallatukil erinev, nii et õmbluse kohal jooksevad karvad kokku. See on libisemise takistamiseks, selgitab vaga näitlikult meie kõrval istuv Aimo. Aimo on pensionil põhikooliopetaja ja ütleb, et nutukatest soojemaid jalavarje tema ei tea. Endal on tal vildid - need olla ka väga head, aga nutukad olla ikka etemad. Miks nutukatel sellised ninad on, küsin Aimolt. Ikka vana aja praktilisest meelest tulenevalt, annab Aimo meile järgmise õppetunni.  Mäletate veel neid suuski, millel sidemeks vaid üks aas, kuhu siis saapanina sisse lükati. Ja nüüd kujutage ette, kui palju paremini selliseid aasad nutukatega sobisid!

 Annaleena nutukad on veel pooleli. Kaunistamata. Talla all võib aimata õmbluse kohta. Aimo vildid on aga täiesti valmis ja käigus :)

Kella 19 paiku hakkab pidu õue, lõkke äärde ümber kolima. Rahvast on läinud ja uusi asemele tulnud. Kõik toimub kuidagi loomulikult ja rahulikult, igauks kulgeb oma minekuid-tulekuid. 

Meie oleme nüüd tubli kaks tundi soome keeles seltskondlikud olnud ja tunneme, et ka meie kulgemise aeg on käes. Homme jälle tööpäev.

Laura kutsub meid edaspidigi külla - ka siis, kui neid endid kodus pole.

Meie väike kingitus - soomekeelne Eesti looduse tutvustus Võru turismiinfost - sobis mõlemale lõpetajale nagu rusikas silmaauku. Seda oli kohe rõõm näha. Aitäh, Meeli!