Jääkaru-Bämbi päev

"Noh, mis värvi ööd
siis on te aru mööda?"
Kõik hüüdsid:
"On siin küsimust!
Öö, teadagi, on süsimust
kui on üks õige öö ta!"
(E. Niidu "Suur maalritöö"; mälu järgi)

Eile õhtul 17, kui tööpäev läbi ja endid kodu poole sättisime, oli sellel mehel, kes meid siin alatasa värvidega üllatab, uus pilt valmis. See öö, mis pidi olema süsimust, oli hoopis tume-tume-tume potisinine ja siis vaksajagu kõrgemal oli kerge lillakas toon sinisele juurde segatud. Nagu naivistlik jõulupostkaast - valged paksu lume all katused, kollased tuled nii akendes kui tänavalaternais ja siis see kahevärviline öösinine taevas... Mina ei ole Eestis seda värvi taevaid näinud.

Töö juures saime taas uue väljakutse. 

Iso Possu oli meile tööülesanded kätte jaganud ja siis helistas, et jätke nüüd see ja see pooleli ja tehke vahepeal ära välisiivous korteris C5. Rääkis midagi linade vahetamisest, midagi tavalisest koristamisest ja midagi austraallastest. No ega me esialgu eriti ei muretsenud, mis siis, et sõna "välisiivous" oli jummala uus. Kuna me olime samal hommikul ka trepikodasid koristanud, siis mina näiteks arvasin, et võib-olla ongi jälle mingid veidrikud tulemas, et peab trepikoja elik ukseesise eriläisesti puhtaks lakkuma (hiljuti helistati retseptsioonist Ave Mariale, et ühte korterisse kavatsevad tulla mingid ekstra puhtusefriigid - olid endid kohe niimoodi tutvustanud - ja paluti tal igaks juhuks see korter veel iga nurga pealt ja alt üle vaadata.)

Kui aga selgus, et Kaili on asjast ühtmoodi aru saanud ja mina teistmoodi, otsustasime retseptsioonist järele uurida, et mis värk siis ikkagi on. Sest Iso Possu hääles oli olnud mingi ärevus ja retseptsioon on kõigekõrgem boss ja pomo, kes ütleb, mida, millal ja kust koristada. 

Retseptsioonis kasutasid nad taas sõna "välisiivous". Et austraallased, kes selles korteris elavad, on selle tellinud ja nüüd me peame minema ja kõik nii tegema, nagu tavaliselt, ainult austraallaste toitu ei tohi endale võtta. See oli muidugi asjakohane hoiatus, sest toiduga on viimastel päevadel tõepoolest kehvasti, peale näkileibade ja ühe küüslaugu polegi me kohe mitte midagi saanud. 

Läksime C5 ukse taha. Tee peal arutasime, et mida me sellele austraallaste kambale siis ütleme ja mis keeles jne. Variandid olid "Tervetuloa! Welcome! Siivous!" ;  " CleanAway! Elämä on laiffi! " ja "Puhtaana käteen - vauhti!"

Austraallanna, kes oli üksinda kodus, kutsus meid lahkesti sisse. Ja lubas ise kohe shoppama minna. Mina hiilisin vetsu, Kaili magamistuppa. Kaili jäi austraallanna vaatevälja ja andis kaugele külalisele väärika etenduse: las vaatab, milliste vilunud liigutustega siinmaal voodeid tehakse! Ja me ei hakka ju võrdlema, kes siin nahavärvilt valgem on, sellel pole mingit tähtsust! Ja muide, ükspäev ma tulen Austraaliasse!

Austraallanna põgenes poodi.

Guugel tõlgib välisiivouse vahepealseks puhastamiseks.

 *   *   *

Tänaseks saime vaba päeva. Esialgu pidi neid päevi olema suisa kaks ja me muudkui planeerisime ja planeerisime - mõtlesime ööbimisega väljasõitudele sinna-tänna - ei tulnd välja! Kõrgematel jõududel olid meiega omad plaanid. Nagu näiteks see, et helistas Iso Possu ja ütles, et tegelikult on homseks ka tööd, et kas saaksime tulla. Saame ikka, eriti seetõttu, et ilm on sombune.

Sombule vaatamata otsustasime väljasõidu korraldada.

Ega me ju liiga sageli siin seda valget aega ei näe. (Sodankylä kandi naistel on jaanuari alguses võistlus, kes esimesena päikest näeb!)  Väljudes kohtusime Eiraga.

Eira on, mäletate küll, see tüüp, kes meiega tutvumisel meie käru koristama hakkas. Sama päeva õhtul koju jõudes ütles Kaili, et kule-kule, see tüüp on meile koju kaasa tulnud,  koridoris on tuttav jope. Mina  ainult naersin Kaili üle (rumal tegu, tunnistan). Sest tundus ikka väga üliebatõenäoline, et meie 65-aastane kolleeg elab meiega samas ühikas. Öösel kostis seina tagant korinat. "Annas Jummal, et tuu sääl iks hummuguni vasta piässi," muretses Kaili. Hommikul kohtusime koridoris tõepoolest Eiraga. Oli vastu pidanud küll.

 Eira soovitas külast väljasõiduks valida "vasakpoolse tee". Sest parempoolne on täis tuisanud.

Termomeeter näitab -9.  Veider, kui pehme tundub siin -9, arutasime autosse istudes. Umbes nagu +2 Eestis.

Tänane päev on mustvalge. Tuisutuul on suure osa peaaegu igavikulisena tundunud lumekuninganna kuningriigist kaineks raputanud. Endise rikkaliku lumevahu asemel kükitavad puude okstel üksikud lumetörtsud. Bambi-ilm, kommenteerib Kaili.

 Levi turismiinfo punktist uurime, kus on siinkandis kõige uhkemad autoga juurdepääsetavad vaated.  Turismiinfo uksel tervitavad meid kaks jääkaru.

Ainukene värviline hetk tänases päevas. Kogu ülejäänud päev on ootamatult mustvalge. Ainult ühel hetkel, kui esimeselt vaateplatvormilt ilma uudistame, on õrn helesinine triip ennast maa ja taeva vahele pressinud.

Otsustame neid mägesid, mida me igapäevaselt alt parklast imetleme, nüüd pealtpoolt vaatama minna. Selgub, et see on hea mõte. Mis sellest, et meie telefonid-tahvlid sellest valgusest suuremat ei arva ja järjekordselt kõik uhked vaated siniseks värvivad

Iga meeter ülespoole on uus emotsioon. Bambi-ilm on taas asendunud paaklume alla mattunud puudega.

 

Päris tipus täna peale meie autodega inimesi ei ole, ainult mootorsaani-safari seltskond on kohvikusse sooja jooki manustama tulnud.
Üleval ulub vinge tuul. Veider, kui külm võib olla -9, arutame autosse tagasi põgenedes. Umbes nagu -29 Eestis.
Igasugused infotahvlid tunneb ära ainult kuju järgi. Kodus loeme, et oleme olnud 531 m kõrgusel. Numbrid kõlavad kahvatult, kuid saadud emotsioon on sellegipoolest uhke.

Hakkame taas allapoole liikuma.

Homme on jälle tööpäev. Olgem siis vaprad ja ilusad - meie kõik!