Laku panni!

Hommikud algavad kell 8 kogunemisega retseptsioonis. Täna viis siivousjohtaja Ave Maria meid kõiki - st tema pluss veel 5 - ühte eriti suurt asja koristama. 301 ruutu oli selle Luxury Apartmendi pindala  ja koosnes ta nii umbes 4-5 magamistoast pluss ylisuurest ja lahedast saunast pluss miljonist vetsust  pluss väga suur avatud köök-söökla-kinosaal pluss põnev planeering ... No igatahes tuli mõte, et  kunagi võiks terve suguseltsiga jne.

Allolevad uhked pildid on pärit selliselt lehelt.

Koristasime kogu kollektiiviga kõva kaks tundi. Seejärel jagunesime taas pooleks.

Meie kahega koos töötab Eira. Eira on 65 ja  staažiga siivas moor, koristanud siin ja seal ja kolmandas kohas. Praegugi rügab kolme koha peal ja lisaks saab pensioni. Lapsi tal ka pole, nii et ega me aru ei saa, kuidas ta ots-otsaga kokku tuleb :).

Meie kohtumine Eiraga toimus väga pingelises olukorras. Algajad nagu me oleme,  püüame ju ülitublid olla. Võrumaal öeldakse: "Lask ringi, nii et jalgevahe vatutas". Ja siis saabus hetk, kus me olime korraks kahekesi omapäi jäetud. Ja meile tundus, et me oleme ausalt piiizikese puhkepausi välja teeninud. Kaili, kes teatavasti sobib igal pool, asendis ja ajal kööki, oli külmikust leidnud sinna ööbijate poolt jäetud saiakesed ja otsustas nendega meie puhkepausi veelgi meeleolukamaks muuta. 

Nende külmkapi-asjadega on ka nii, et esimesel päeval justnagu polnud külmkappides midagi - kohe nii mitte midagi, et me isegi ei osanud selle peale tullagi, et seal võiks midagi rohkemat kui need kolm kohustuslikku, meie endi poolt pandud kohvikoorekest olla. Tagantjärgi kahtlustame sabotaazhi - kindla peale tegi keegi vanadest olijatest enne meie kohalejõudmist külmkappidele tiiru peale. Õndsad on need, kes midagi ei tea! 

Sest selleks hetkeks, kui me Eiraga kohtusime, olime me juba hakanud midagi aimama. Ja Kaili oli koristamiskäru erinevatesse sahtlitesse juba jõudnud üht-teist poetada - Fairi-pudeli põhjakese, külmkapist leitud siirupi. Ja need saiakesed.

Siis astus sisse Eira, keda meile oli umbes pool tundi tagasi näidatud ja öeldud, et tema hakkab meiega koos koristama - ja hakkas meie käru peal asju ümber tõstma, sorteerima ja minema loopima. Meie leitud asju minema loopima!!! Neid, millega meie olime kavatsenud oma kodu kaunistada! (See Fairi põhjake näiteks).

Seisime Kailiga, suud saia täis ja mõistsime teineteis sõnadeta. Kui hea, et me need saiakesed vähemalt oma hammaste taha saime! 

See mõte tundus meile mõlemale nii naljakas, et veerand pilgu pealt keerasime teineteisele selja. Üksteisele otsa vaadates oleksime raudselt naerma pursanud ja me ei oleks osanud kogu situatsiooni veidrust oma sorava keeleoskuse juures uuele kaaslasele ära seletada.

(Küsimus eakaaslastele: kas teie mäletate veel, kui raske on naeru tagasi hoida?!)

Iseenda jaoks: armas taevas, milline see inimese loomus ikka on! Sul pole midagi, sa ei oska seda tahtagi, siis sa leiad pool pätsi saia ja sa tunned tohutut nördimust, kui keegi selle ära tahab võtta... Ja tegemist ei ole näljahädaga! Me mõlemad oleme selle avastuse üle üllatunud. Ausalt.

 Nagu öeldud, Kaili sobib kööki. Ja mina olen täiesti õnnelik vetsus olles. Enamaltjaolt käib vetsu juurde ka saun ja duširuum. Eira tegeleb voodite ja tolmuimejaga. Lõpetuse - põrandapesu - teeb see, kes oma asjadega esimesena valmis saab.

Nii oli see tänase päevani. Täna ütles Eira, et teeme vahetust, et siis saavad kõik kõiki töid teha ja on vaheldusrikkam ka. Jumala õige jutt ju! Ainuke häda oli selles, et nüüd sattusin ju mina kööki ja ainus asi, mida mina köögis teha oskan, on nõudepesu. Aga selle jaoks on neil siin masinad... Ave Maria seda muidugi ei teadnud, tema pakkus niisama heast südamest, et õpetab mind köögi jaoks välja. 

Hakkasime siis pihta. Esimeses köögis tõmbas Ave Maria praeahju lahti ja võttis sealt välja kolm küpsetusplaati. Need olid - noh, sellised kergelt rokased. Ave Maria pidi ehmatusest pikali kukkuma, et voi, kui ligased - ja lükkas need lahkesti minu ette. Pani veel nõudepesumasina tableti panni peale ligunema, see pidi kangema toimega olema kui teised meie vahendid.

Kes kurat on välja mõelnud küpsetusplaadid, mille põhi on mesilaskärjemustriline??? Poole tunni pärast maadlesin mina ikka veel oma pannidega. Eriti midagi paremaks polnud muutunud. Ave Maria ise oli vahepeal jalga lasknud. Kui ta siis taas nähtavale ilmus, näitasin talle õnnetult oma panne. Ave Maria ütles, et "Voi, voi" ja otsis kuskilt mingi järgmise vahendi. Ise hiilis jälle minema. Järgmised pool tundi nühkisin ma siis sellega. Vahepeal astus läbi Kaili ja karjatas hüsteertiliselt: "Mida sa teed?" - Temale oli see meie eelmine boss, no see, kes nüüd Tenerifel on, öelnud, et nende plaatide peal seda vahendit kasutada ei tohi. Ausalt öelda, mina ei näinud selleks ajaks enam mingit vahet, millist vahendit kasutada. Sest ma olin tolleks hetkeks juba kõiki pihustatavaid ja mittepihustatavaid vahendeid, harju, kraabatseid, svamme jne kasutanud. Puhtaks need plaadid ei läinud. No võib-olla terakese olid edenenud, aga mina, kes ma olen peaaegu et väljaõppinud nikkel- ja klaaspindade särataja, veetsin terve tänase päeva mustas masenduses. Sest järgmise korteri pannid olid samasugused.

Pannilakkumine lõppes sellega, et kõik tänased külmutuskapi-leiud pakuti meile. Tahtsime Eiraga jagada, aga tema teatas, et tal on seda kõike ja lubas, et veebruaris, vat siis me hakkame alles sööma...

Kes oleks võinud arvata, et hotelli koristamise juurde kuulub mitmekülgne ja rikkalik tasuta toitlustus?

Meie tänane teenistus kodupõrandale üles rivistatuna. Praktiliselt kõik on avamata pakendid, sest mingeid päris perasid nüüd üks korralik ja endast lugupidav koristaja ka sööma ei pea. Need viskab Eira minema. 

Tundub, et veebruaris me võime teile, kallid sõbrad, toiduabipakikesi saatma hakata. Palume soovijatel endast märku anda, vastasel juhul oleme sunnitud oleme sunnitud endale põrsa võtma (ja me ei mõtle seekord Anjat).

Ave Maria pärisnimi, nagu täna selgus, on hoopis Anna-Leena. Ja kakk selle ühe pildi peal oli poro tehtud. Maailm on täis üllatusi!