Kaili ei saanud veel tollitsoonist välja sõidetud, kui pistis jala autoukse vahelt maha ja teatas, et tema jalg on nüüd Islandil käinud.
Seyðisfjörður on ikka imeväike koht. Kirjade järgi ca 600 elanikuga. Pärast Hiinat on Islandi külad omaette ehmatus, isegi eestlasele. Sest meie riik on ju rahvaarvult kolm korda suurem...
Tänaseks oleme Reykjavikki jõudnud. Kõik selle issandama vahepealse aja ehk siis kolm päeva oleme sõitnud, imetlenud, üllatunud ja tööd otsinud. Esimesed kaks on meil täitsa selged, kolmas tahab veel natuke pusimist.
Puid Islandil tõesti ei ole. Ja seetõttu näeb väga kaugele. Alati. Ja sinu ees laiuv avar vaade võib väga erinev välja näha.
Maa-alused tossamas Myvatni külje all
Ja ongi väävlihais üleval ja kivid lähedaltvaates kollased.
Ja päriselt mulksub ja pulbitseb!
Päris-päriselt!
Ja siis tulevad täieti uued vaated.
Värske lumi platool. 12. juuni.
Sammaldunud laavamaastik
Sammaldumata laavamaastik
Laavaliivane maastik
Laavakivine maastik
Siis on ruutkilomeetrite viisi asfalteeritud maapinda ja siis on keegi seda kõrralikult tsementeeritud maad lõhkuma hakanud.
Siis on pruun lagedus...
... ja punane lagedus...
Punased võivad olla ka vulkanikraatri seinad (Grabrokargigar):
"Kas me pildistame iga issandama kose üles?" küsin Kaililt meie nii umbes kolmeteistkümnenda kosepeatuse juures.
Alguses pildistavad kõik kõiki koskesid. Ka need sapakaga sakslased.
Hiljem muutume valivamaks. Godafoss.
Mitu korda pävas mõtlen Nordkapi-Allani sõnadele "Tahan rohkem elada"... No me oleme nüüd jälle kohe väga palju rohkem elanud!!
No comments:
Post a Comment