Saturday, June 27, 2015

Ma kordan: meid rünnatakse!

Kaili kirjutab:
Sellest ajast, kui me Ulviga siin Islandimaal tööle hakkasime, on nüüd tohutult palju vett merre voolanud. Ikka mägedest tuleb ja mõne kilomeetri pärast on meres. Oma silmaga olen näinud. 

Ei mina aru saa, kuidas nad enne meid siin hakkama said. Korraga on meid igale poole vaja. Hommikusööki tegema, päeval koristama kõikides majades, mis neil siia ehitatud on, õhtusööginõusid pesema, respasse külalisi vastu võtma ja... Ilmselt tuleb neid kohti veel juurde, kui neil sellised kõvad tegijad juba kohal on. (Vanem Õde täiendab: Kuna nimed Ulvi ja Kaili on siinsele rahvale sama rasked ära õppida nagu meile Brynhildur, Vilhjalmur või Kolskeggr, siis oleme meie kaks nüüdseks „Estonian heros” .Me pole ainult veel omavahel kokku leppinud, kumb meist on Estonia ja kumb Hero. Ja kui juba Herod, siis tuleb ka võidelda ja kangelastegusid teha. Et mitte rahva ootusi petta.)


Rünnak nr 1. Mägimarduste küüsis 

 Üks kaunis õhtupoolik õnnestus mul vabaks saada. Ulvi, vaeseke, pidi ikka rügama. (See rohkema töö palumine oli Kailil ikka kavalasti korraldatud, nagu kõik siit lugeda võivad!) Ma ei hakanud aega raiskama – otsustasin minna liustikku katsuma. Lebab teine kiviviske kaugusel meie elukohast, patt oleks ju vaatamata jätta. Võtsin kaasa terve õuna ja asusin teele.

Astusin tunni. Mäeveer oli vaheldumisi kiviklibune ja samblakiviklibune ja vahelduseks põlvekõrguste kaskede kiviklibune.

Teisegi tunnikese astusin, ilusad lillemättad teel, lambakari määgis ja linnukesed vilistasid.
Algas kolmas tund. Linnukorjus ja veel mingid tundmatuks jääda sooviva tegelase kondid ja õitsvad mustika(?)puhmad... Liustik lähemale ei tulnud.
Kell oli sada, pöörasin otsa ümber. Ma pole kunagi suurem asi kiviviskaja olnud. Mägeden pett.
Suurest turnimisest väsinud, otsustasin kasutada lammaste sissetallatud rada all orus.

Laulud suul nautisin koduteed, kui keegi mind ründas. Ülevaltpoolt. Ei jõudnud veel silmigi taeva poole pöörata, kui juba oli uus rünnak. Mingid hirmsad linnud olid endale kulli välimuse hankinud ja ründasid mind!!! Ma pold midagi paha teinud ega miskit! No võibolla niipalju, et Ulvi oli mulle raamatust ette lugenud, kuidas siin lõunas mingid linnud kõigi üle võimust on võtnud ja koledaid tegusid teevad. Tollel hetkel oli mul veel lootus saada külalistemaja peakokaks ja nii ma siis poetasin, et kõik kaklejad linnud teen supiks. Aga minust ei saanud ju kokka, miks nad mind siis ründavad?
Asi läks ikka nii käest ära, et pidin ennast päriselt kaitsma hakkama. Jälgisin väga täpselt, kes kust ja millal tuleb ning õigel hetkel hüppasin nii kõrgele kui jaksasin. Seda polnud just palju, ma pole kunagi suurem asi kõrgushüppaja olnud. Vehkisin kätega ja tegin kõige hirmsamat häält, mida üks inimeselaps eales teinud on.
Pärast sportlikku pooltundi saabus vaikus. Olin edukalt möödunud korjusest, mille kallal nood kaks hirmuäratavat looma õhtueinestasid.

Mina olin silmadega, elus ja õnnelik.

Sa mõtle, millega see oleks võinud lõppeda! Me olene siin juba korduvalt kurbade elusaatuste tunnistajaiks sattunud!
 See pilt on mägedest, mitte kusagilt merepõhjast!
See pilt on mägedest, mitte kusagilt lammaste surnuaialt.
See pilt on Djúpivogurist, täiesti tänava pealt...

Mõned päevad hiljem ühes turismiinfo punktis tundis Kaili kallaletungija ära. Kaarel, Sina ehk oskad isikuandmed tuvastada?
 Esiotsa me arvasime, et ründajaks oli  suuränn. Kaili oli suuränni peale kohe nii pahane, et kõigi teiste lindude - ja neid oli tubli 34 tükki - mune läks appi hauduma, aga suuränni jättis vahele. Mina veel targutasin, et need munad on kivist, et pole mõtet, aga kus Kaili – temal kohe on see emainstinkt sees!

Tegelikult on need 34 muna Djúpivogurisse munenud skulptor Sigurdur Gudmundsson. Kuju ja värv on „nagu päris”, kuid suuruse mõttes mune eristatud pole. Vaid üks muna on teistest suurem – piirkonna vapilinnu, Gavia Stellata ehk punakurk-kauri oma. Kõik munad on varustatud islandi- ja ladinakeelste nimesiltidega.

Rünnak nr 2. Punamustvalge



Kalli jaanilaupäeva puhuks oli tööandja meile üllatuse varunud. Nad eraldasid kaks kaunist sõsarat. Saatsid Ulvi kogunisti kümne kilomeetri kaugusele minust. Ei tea, kas tahtsid vaadata, kui produktiivsed me ühekaupa oleme?

Nii juhtuski, et minul polnud autot ja mind sõidutati lõunaks koju, et ma õhtuseks toimkonnaks ennast kenast välja puhata saaksin. Kena keik.

Väljapuhanuna asusin teele. Jalgsi. Suurele teele, kuhu Ulvi mulle auto pidi tooma. Ja mind rünnati jälle! Ülevaltpoolt.

Valmistusin silmi tõstmata hüppeks. Tõstsin siiski silmad. Seekord oli lind endale must-valge rüü ülle tõmmanud ja koos kaaslasega rünnaku planeerinud.  Mis maa see on?!?
Need kaks kurjategijat õnnestus meil guugli abiga tuvastada. Tegemist oli endale tee äärde pesa rajanud meriskitega.
Ülalolev foto on pärit siit:

Mina olin silmadega, elus ja õnnelik.


Juhhõissa, Jaanid, ehk elektrišokk

Kallis jaanilaupäevatööpäev lõppes pisut enne keskööd. A me polnud veel pidutseda saanudki! Otsisime kristalli ja likööri välja. Laulsime ilusaid laule, nagu ”Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu...” Kolm korda esimest salmi esitanud, hakkasime järgmisi meelde tuletama. Eestlane on ikka laulurahvas. Õö edenedes (viisteist minutit pärast esimest ja ainsat laulu) olime dilemma ees - kas magada öösel või päeval? Meil on siin suurepärane võimalus seda ise valida. Kui tahame magada öösel, tõmbame kardinad ette. 

Jaanipäev algas minu jaoks kell pool kuus. Grupp prantslasi on otsustanud, et nemad peavad süüa saama kell seitse hommikul. Tule taevas appi! Tõenäoliselt pole neil aimugi, misasi on jaanilaupäev! Hoolimata raskest peoööst (isamaalised laulusalmid kristalli kõlina saatel) tuleb minna.

Olen kolmandat korda hommikueinet pakkumas. Minu graafikujärgsele paarilisele pole keegi kellaaja muutusest teada andnud. Olen üksinda köögis ning sunnitud töötama poole kiiremini ja poole rohkem. Keeran ahju munade keetmiseks 100 kraadi asemel 200 peale, mune panen kolmekümne asemel kuuskümmend,kaks kandikut singilõike ühe asemel, kaks juustu...

Kella seitsmeks on kõik kohal - paariline Soffia, prantslsed ja kaetud hommikusöögilaud. Huh.

Breakfast edukalt lõpetatud, saadetakse mind appi Ulvile, koolimaja kasima. (Sõnaseletusi: koolimaja on „10-km-maja” - jalgsi veerand tunni kaugusel meie „kodust” ja 10 km peamajast. Endises koolimajas peatuvad peamiselt seljakotituristid, kööki-vetsu-dušši kasutavad telkijad ja koduautode inimesed.) Ulvil ripub juba puhas pesu nööril ja vooditesse on puhtad linad laotatud, tolm pühitud ja puha.

Minule jääb köök ja söögisaal.
Söögisaali kõige tagumises nurgas on endale pesa pununud üks telkija. Kui mul kogu saal tema ümbert puhtaks imetud ja pestud on, märkab ta lõpuks oma punutise teisaldada.
Meie uus kohtumine leiab aset keldris, duširuumis. Tema peseb ennast, meie Ulviga ootame, millal tema tagant kasida saab. Maja võiks üldiselt kella kaheks juba ainult koristajate päralt olla... Ootaja aeg on küll pikk, aga see mees tundub pikemat aega pesemata olevat: kolmveerand tundi on läinud ja vesi ikka muudkui soliseb.

Lõpuks on meil välja teenitud päevane uni. Küsin veel enne voodisse minekut Ulvilt, kas ta tahab magada öösel või päeval.
Kui ainult need linnud seal akna taga ei kisaks! Meil Eestimaal linnud laulavad kenasti „siit, siit, siit metsast mitte üks pirrutikk” ja neid teisi kauneid laule ka. Selle maa linnud oskavad aga ainult karjuda ja vilistada ja sedagi nii kähedal häälel, nagu oleksid neil kopsud juba aastaid haiged.

Õhtul majutab Ulvi koolimajja kaks gruppi prantslasi ja veel peoga sakslasi ja hispaanlasi. Üks rastapatsidega tõmmu mees teeb Ulvile silma. Ulvi põsed löövad õhetama. Kui magad jaaniööl seitsme mehega, näed unes oma lemmiklille, ütleb netirahvatarkus.
Vinnan ta sealt siiski koju. Väljas on 9 kraadi külma (sest 9 kraadi suvel, isegi kui see on plussmärgiga, on raudselt külm.). Ulvi on nördinud, et jälle jääb lemmiklill terveks aastaks teadmata.
Kell 5.30 alanud jaanitööpäev saab otsa kell 00.00. Õues kohiseb meri ja määgivad lambad. Teeme toa ööks ja katsume selles lärmis magama jääda.

*   *   *

Hommikul särab taevas üle pika-pika aja päike.
Elu on kohe tüki maad kaunim. Tõotab tulla ilus päev.
Hommikune köögitoimkond (Soffia ja mina) on sajaprotsendiliselt õigel ajal tööpostil. Ahi tööle, munad sisse. Produktid lauale, viilutama. Kõik läheb kui lepase reega.

Hmmm. Miks kohvimasin tilkuma ei hakka? Miks veekeetjad ei kohise? Elekter? Lohistame kogu kohvi- ja teekeeduvarustuse retseptsiooni põrandale elektrit saama. Korgid ei pea vastu. Rahvas hakkab sööma tulema, Soffia seisab naeratades uksel ja vabandab kohvi-tee puudumise pärast. Inimesed nõuavad kohvi. Tassime kogu kupatusese paarkümmend meetrit eemale teise majja. Me saame inimestele kohvi ja teed pakkuda. Jess!

Retseptsiooni oleks võinud selle aja peale juba Atli laekuda. Soffia asendab tüüpi. Mina tassin musti nõusid laudadelt, loputan, panen masinasse, võtan välja, viin tagasi söögisaali, täidan uuesti toiduliudasid. Rsk. Kurk on otsas. Laon järelejäänud viilud teisipidi liuale, et kaunis oleks, kõrvale tomat , paprika ja, naeratus näol, viin kogu krempli tagasi. Soffia helistab närviliselt Atlile, kes ei võta ikka toru. Juust ja salaami on kapist otsa saanud, lauast rääkimata. Vahelduseks jookseme teise majja kohvi järele ja uut kohvi üles panema. Mustad nõud laualt, loputada, masinasse.... Krt, nõudepesumasin streigib! Kohvitassid on otsas. Masin on otsustanud nõusid ainult kuivatada. Leiame külmutusest ühe paki juustu, milline õnn! Masin hakkas pärast kuivatamist pesema? Jess?! Täidame eriti hoolsalt mahlakannusid - mahla meil ju on! Masin streigib jälle. Krt. Kusagilt ilmub Atli.

Hommikusöök on lõppenud.
Päike paistab endiselt kõrgel taevas. Lumi särab eemal mäetippudel, meri on eriliselt sinine. Tõotab tulla kaunis päev.

Pärast peamaja koristamist viin oma töökad käed koolimajja Ulvile appi.
Olen usinasti ametis söögisaali põrandalt tolmu võtmisega, kui mu selja taga köhatades minuga juttu alustatakse. Pööran oma lahke näo köhija poole, tema teeb ehmunud näo, ütleb „sorry” ja lahkub.
Ah nii tunnevad siis ennast roosasse riietunud daamid.
Ilm on vahepeal pilve tõmmanud...


Vaimne terror

Kui mõni meist saab lihtlabaselt lindude käest kere peale, siis mõni meist on ometigi vaimuinimene. Ja seetõttu vaimse terrori ohver.

Mõni meist nimelt ei kiirusta retseptsioonis olles esimese asjana inimestele ütlema, et „Hey, gays, I here am from Estonia!” Ja siis nood oletavad, et nende vastas on islandlane. Ja tulevad ja ütlevad: „Teil on tõesti ilus maa! Öelge palun, mida see sõna tähendab!” ja näitavad kaardi peal sõna  Vatnajökulsþjóðgarður peale. Ja ehkki ma ei oska sõna "þjóðgarður" iseseisvalt ei kirja panna ega välja öelda, tean ma oma loomulikust intelligentsist (khkm), et see tähendab rahvusparki. Ja siis ma ütlen neile, et see on rahvuspark. Sest nad ju küsisid. Ja siis nad on rahul ja rõõmsad ja ütlevad, et islandi keel on väga raske. Mina olen nendega täiesti nõus. Siis nad küsivad, et kuidas selle laguuni nimi nüüd oligi, kus jäämäed ujuvad. Ja mina ütlen, et Jökulsárlón. Ja siis nad küsivad, et kas see teelõik on sõidetav, ja näitvad mingit lõiku teest nr 1 ehk ringteest ümber saare – noh ja see on ju ometigi kõikse issandama aeg sõidetav, kui just ei purska või miskit siukest!!! Jah, kinnitan see tee on kõigile autodele avatud, ei pea nelikvedu olema. Ja nii see läheb ja läheb ja ma ootan värisedes iga järgmist nätakat, sest nüüd nad ju on eriti veendunud, et ma olen puhastverd islandlane.



Kuid ei saa öelda, et minul kokkupuuted elusloodusega kuidagi tahaplaanile oleks jäänud. Ühel varahommikul, kui ma jalgsi tööle läksin – koolimajja, veerand tunni tee läbi lambaaedade – olid lammaste asemel koplisse ilmunud islandi hobused. Väga sõbralikud loomad. Ja uudishimulikud. Tulid kõik seitsmekesi mind vaatama. Tervitasin neid viisakalt, aga nad kas kuulsid valesti või said minust lihtsalt valesti aru, igatahes hakkasid nad kõik minu sabas koolimaja poole tulema. Ütlesin neile küll, et mina ei ole teie ema ja mul ei ole teile mitte midagi anda, aga nad ei uskunud. Muudkui jalutasid mul sabas. Ma siis proovisin võõrkeeles, ütlesin, et mina ei ole teie Alma Mater ja koolimaja külmutuskapp on kah tühi nigu iispääväne kerik, noh, selle peale nad muutusid mõtlikuks. Hea ikka, kui inimesel on keeled suus!



Ja ka eluta loodus on meid raputanud. Vähemalt kolm korda. Iga kord oleme Kailiga üksteisele kahtlustavalt otsa vaadanud, et kas see on nüüd salaja ligihiiliv halltõbi või alzheimer, aga kuna on vähe tõenäoline, et need hood meid üheaegselt tabaksid, siis oleme kokku leppinud, et tegemist oli mingi väiksmat sorti maavärinaga.



Ohtlik elu siin Islandil, ma ütlen!


 

 


3 comments:

  1. Mõigu KEK pakub, et Kailit rünnanud linnuke võis olla jahipistrik (Falco rusticolus)?

    ReplyDelete
  2. Parksepa EPT pakub "hirmus lind" (Terribilis avis)?

    ReplyDelete