Kolmekosepäev

Teeme ettepaneku kanda 26. juuni eesti rahvakalendrisse kui kolmekosepäev. Sel päeval on ette nähtud, et ei tohi teha tööd ja peab ohtralt vett tarbima, nii sees- kui välispidiselt. Naised võivad kristallklaasist punast veini või koorelikööri juua.

Meie esimesed kaks vaba päeva!  Vaatame netist, kuspool päike paistab ja asume teele. Ida suunas.

Meie kodukanti nett päikest ei lubanud ja õigesti tegi – meri on hülgehall. Nagu ka taevas ja maa. Aga kuna Kailil tuli merehäda peale, siis ajasime endid paar korda ikka autost välja.

Mida edasi, seda selgemaks pilt muutub.

Hea, et see merehäda eespool ära lahendatud sai, sest mõne aja pärast pole merd enam ollagi. On teine vist lõunapausile läinud.

 Teekond kulgeb mööda fjordide servi. Meri on iga natukese aja tagant ise näoga, nagu ka mäed.

 Mõned mäed on Kolmekosepäeva auks triibuseelikud selga pannud.

 Mõnedel on püsti-, mõnel ristipidi triibud.

 Mõnede mägede põhitooniks on punane,...

 mõnedel sinine.

 Seal, kus meri minema pole läinud, kasvatatakse kalu.

 Ja siis on mõne koha peal merepeenrad.

Peenardel kasvatatatakse lilli...

...ja karpe.

Meie maastur Honda Džiibik teenib meid ausalt. Tõesti-tõesti. Märt, kas need Kassipissipoisid Catwees OÜ-st mulle soodukat ei taha teha, kui ma kogu aeg sihukesi promopilte teen? Küsi järgi :)!

Kosk number üks - ja sellele pole keegi nime pannud, vähemalt ei ütle meile seda keegi - leiame ta lihtsalt seetõttu, et tee ääres on vaatamisväärsuse märgike. Aga kosk on aus ja siit saaks teha väga palju verdtarretamapanevaid pilte. Me ei hakka neid tegema, sest ega me mingid ekstremistid pole. Meile piisab võitlustest mägimarduste ja metsikute hobustega.

Kosk number 2 on samuti nimetu. Ja samamoodi jube-jube.

 

Kosk number 3 on kuulus. Nimega ja puha: Hengifoss. On Islandi koskede hulgas teisel kohal vee langemiskõrguse - 128 m - osas. 

  

Teekond kose juurde algab paljutõotavalt: trepi alla on maasikad peidetud!

 

 Aga edasi läheb nagu alati: mägeden pett! See kosk ei tule ega tule lähemale, ehkki parklast paistis teekond köki-möki olema. Me muudkui kõnnime ja kõnnime ja ilus on küll, aga vaadake nüüd ise, Hengifoss on alles seal üleval vasakus nurgas!

 

Kui järgmist pilti suuremaks klõpsata, siis on näha, et selle kanjoni ehitamisega on ikka vaeva nähtud: kuuetahulised basaltsambad vasakus nõlvas on kõik korralikult üksteise kõrvale laotud.

Täitsa ükskõik, kui pikalt sa seal jalutad, ikka on ilus...

Noh ja siis oleme ikka lõpuks kohal ka. Hengifoss on kuulus ka seetõttu, et basaltkihtide vahel on toredad punased triibud. Kahjuks on päike meie kehvaksete aparaatide jaoks liiga õhtus.

 Profid teevad selle kose juurest niisuguseid pilte:

 Nii. Nüüd on mu silmad seda näinud, ütleb Kaili nägu.

Kes need lumepallid siia teinud on, imestame.  Siis näeme, kuidas ühest orvast kukuvad vette lumelahmakad ja jõgi voolib neist ilusad pallid ning paneb siis siin kaldale.

Tagasitee pole lühem, ehkki on lihtsam.

Sõidame edasi mägedesse, platoole. 

Mitte midagi ei ole. Kohe mitte-mitte-mitte midagi ei ole. Peale selle, et õhtu on. 

Alati on nii, et kui enam midagi ei ole, siis midagi ikka on. Korraga on teeviit, mis juhatab meid Laugarfelli hostelisse. (Allolev pilt on hosteli kodukalt). 

Sõõna "laugar" tähendabki kohalikus keeles basseini. Uskumatu, et keset eimidagit võib nii mõnus kuum õuevesi olla! Kaks basseini, ühes on vesi ca 36-37, teises 40-42 kraadi. 

 

  Elu on ilus!