Ull Lugu: Tööööpäevad

Nüüd läks Kaili oma soovimistega liiale.

Mäletatavasti algas kõik kenasti – neli tundi tööd, sellestki osa söögilaua ääres. Elu nagu Eedeni aias, mis siis, et puude-põõsaste ja lilledeta Eeden. Aga kus Kaili! Tema muudkui jauras: „Tahaks ikka rohkem tööd teha, rohkem tööd...” Viisin teise küll jäämägesid vaatama ja näitasin rohekael-parte (igatahes olid need pardi näoga linnud, kes ka kenasti paarikaupa jäämägesid imetlema olid tulnud; isastel mustad püksid, valged pluusid ja rohelied sallid – ju nad siis rohekaelad olid!) ja lasin linna peale (linn nimega Höfn) ja lubasin liustikku ja lund ja suve ja talve ja... „Jah,” ütles Kaili,”kena keik, aga tahaks ikka rohkem tööd teha...”

No eile ja täna siis saime rohkem.

Täitsa ise otsustasime eile, et läheme kohe päris-päris hommikusöögi ettevalmistamise alguseks kohale. Et täpselt teada saada, kus nad oma varusid hoiavad ja kauaks sellest jätkub. Käisime küll juba korra, aga siis sattus söögisättijaks selline kadedavõitu tüdruk, Helmuth (või midagi sinnapoole – no need Islandi nimed võtavad ikka aega ja harjumist!), kes muudkui ütles, et leib on otsas ja juustu rohkem ei ole ja meie pidime külastajate ees häbenema. Pärast selgus, et kõike on.

Niisiis: täitsa omaalgatuslikult läksime kella poole seitsmeks tööle. Kui 6.30 kirjutada, siis näeb ikka päris kole välja, eksole.

Seekordne söögisättija, noor mees nimega Bon Jovi (Jon Bjarni) oli palju lahkem näitama ja õpetama. Ta on ise ka alles värske tegija, meist viis päeva pikema staažiga.

See oli saatuse sõrm, mis meid talle appi saatis! Tal, vaesekel, oleks üksipäini küll turistid toitmata jäänud. Kihutasime kõik kolmekesi ringiratast: uus kohv hakkama, noad otsas, juustu juurde, mahla manu, mustad nõud laudadelt pessu, tomat tükeldada, uus kohv, sahvrist sinki, kapist krõbinaid, kohv, mustad nõud, ... kuni tuli Frederikka, meie kena särasilmne pealikupreili, ja ütles, et teie kaks minge nüüd ruttu 10 km kaugusele teise majja appi.

Teises majas – endises koolimajas, kus peamiselt seljakotirändurid peatuvad, polnud muud suuremat häda kui et Josephinel viimnepäev käes ja ta pole veel isegi jäämägesid näinud. Ehk et Josephine ja Gwenn tahtsid oma asjadega kella 12ks ühele poole saada, et Jökulsarloni ääres ära käia ja õhtuseks turistide talitamise ajaks tagasi olla.

Josephine on 22-aastane Stockholmist pärit rootslane ja Gwen umbes sama vana Taanist pärit britt ja nad koos õpivad Šotimaal Aberdeeni ülikoolis. Gwen on kunagi siinsamas juba töötanud – Skandinaavia noortel on mingi programm, mille abl nad saavad teistesse Põhjamaadesse tööle minna ja kuna talle siin meeldis, siis võttis ta sedapuhku Josephine ka kaasa.

Päris kõike me tehtud ei saanud. Sest Svenni ja Bjössi muudkui lagastasid. (Issand ise teab, kuidas neid nimesid kirjutatakse!) Puurisid ja saagisid ja tegid tükke (maha). Svenni on Reykjavikist pärit meie vanuseklassist töömees, kes tuli jaanuarikuus siia nädalaks ajaks Bjössile appi. Svenni läks pärast Islandi majanduskrahhi 2008. aastal Norrasse tööle ja nii saavad need kolm kenasti omavahel hakkama – Svenni räägib norra keelt, Josephine vastb rootsi keeles ja Gwen torgib taanit vahele.

Bjössi on toredasti turritavate juustega blond islandi poiss vanuses 30+ ja kogu meid ümbritseva kupatuse ehk ettevõtte omanik. Bjössil on naine Thorey ja kolm kena lapsukest, 9 kuust nelja aastani, kes elavad meie pea peal ja meid igal hommikul hirmsa kisaga üles ajavad. Me nimelt elame pererahvaga ühes majas (mitte nagu muu teenijarahvas). Ok, Josephine ja Gwen ja sakslasest lapsehoidja Jana elavad ka meie majas ja võib-olla veel keegi, keda me seni näinud ei ole.

Nii. Svenni ja Bjössi lagastasid ja meie vahetasime linu ja tolmuimesime ja moppasime jne, kuni Bjössi ütles, et nüüd läheme peamajja sööma.

Söömise segas ära Frederikka, kes teatas, et nüüd peavad nood kaks sealmajas ise hakkama saama ja et siin, peamajas, on meid hädasti vaja. Asi lõppes sellega, et Kaili jäi peamajja ja mina läksin tagasi, olles pühalikult tõotanud võimalikult ruttu ka oma töökad käed ja jalad taas peamaja käsutusse anda.

Kui ma siis omadega „seal” nii kaugel olin, et kaugemale enam ei saanud ning boss Bjössi oma objektivahetusest teavitama läksin, palus see, et me Kailiga pärast veel kindlasti tagasi tuleks. Ok.

Kaili oli vahepeal peamaja puhtaks mopanud. Tisa, paariks päevaks asenduskokaks ülendatu, värises köögis – õhtusöögile oli oodata vähemalt 60 inimest. Sophie ja Mathilde murdsid söögisaalis päid, kuidas saabuvad grupid laudadesse paigutada. Tõstsime toole ja laudu, poleerisime klaase ja kahvleid, voltisime salfetkasid, sättisime soolatopse ja küünlaid ja olime natuke aega sellised veidi loomingulised köögitöölised. Siis kihutasime taas oma 10-km-majja.

Svenni ja Bjössi olid vahepealse lühikese ajaga piisavalt sitta suutnud kokku keerata. Mitmed kohad, mis ennelõunal imetud-pestud said, võis nüüd uuesti ette võtta. Õnneks teatas Josephine, et Rootsis tähistatakse täna jaanipäeva ja tema kavatseb nii selle kui oma lahkumise auks ja puhuks piduliku õhtusöögi valmistada. Mis tal ka suurepäraselt õnnestus.

Tänane päev ei näinud palju teistsugusem välja. Hommikul söötsime 10-km-maja rahva ära, kella 12-ks peamajja, kuhu oli vahepeal uhiuus tüüp tekkinud – Tšehhist pärit Petra. Petra on eriti viks noormees, oli koristustööle suisa mustades viigipükstes ja triiksärgis ilmunud. Ka tema on siin juba kunagi töötanud.

Peamajas peale Petra ja Johanna (Rootsi) täna teisi töölisi ametlikult postil polnudki. Tegelikult küll tolgendasid ringi veel Ka Mathilde ja Sidrun (Sigrun), aga neil oli tegelikult mõlemal vaba päev. Miks nad seda siin surnuks lõid, et tea.

Lõunasöögile järgnes miiting, kus pealik Bjössi naine Thorey kurtis, et töölisi on vähe aga keegi tuleb ja siis keegi kunagi veel jne. Palus kõigil vastu pidada ja kannatlikud olla. Ja kõik, kellel vähegi töövõimelisi tuttavaid, võiks need siia kamandada. Eriti oodatud oleksid eestlased. No täna saime me üldse sadat kanti kõikse aeg kõigi käest kiita.

Aga õhtusöögile nad meid kahekesi ei tahtnud. Ütlesid, et ühest küll. Leppisime siis kokku, et Kaili, kes kogu aeg on hirmsasti tööd tahtnud teha, rügab ja mina istun ja postitan. Sest netiga on meil omas majas sandisti – meil on küll uhke varustus ja puha, aga mägi jääb vist mingitele lainetele ette.

Panin piduriided selga ja istusin arvutisse. Kossa! Juba tuli Sidrun jooksuga ja teatas, et Bjössil on mind hädasti vaja umbes 1 km kaugusele, et võtku ma mingeid koristamisvahendeid kaasa ja...

Bjössi ja Svenni olid jätte ühe maja rämpsu täis teinud. See oli selline veider maja, natuke kellegi kodu ja natuke mitte. Näiteks rivistasin islandikeelseid raamatuid riiulisse – sedapuhku küll peamiselt värvi järgi... Poole toimetamise pealt sain teada, et juba täna öösel on sinna majutujad saabumas...

Ma tahtsin öelda, et see Kaili irisemine teemal „Tahaks rohkem tööd teha!” tõi meile kaela kahel päeval järjest kaksteist tundi ägedat vehklmist. Kui nii edasi läheb, on peatselt oodata tööööpäevi. Ja ei mingeid postitusi...

Ja tere tulemast tööle Islandile!