Vellodotterite imeline teekond läbi Rootsi, Taani ja Fääri

Taanimaale ju keegi lihtsalt niisama ei lähe. Kopenhagenisse, ok. Legolandi, ok. No võib-olla Roskilde festivalile ka, aga see on tõesti viimane piir. Sest Hamleti lossi saab laeva pealt ära vaadata ja Väikese Merineitsi lennujaamas ja mis seal siis ikka nii väga... Samamoodi, muide, väitsid ka sakslased, kellele hiljem laevas meie uhkeid Taani vaateid eksponeerisime.

Niisiis: olime otsustanud natukenegi vaadata, mis maa see Taanimaa selline ikkagi on. Päev trehvas ka pidulik – Taani rahvuspüha. Århus oli sel puhul kilomeetrite viisi punavalgeid ristilippe täis tipitud. Vaatasime neid heldimusega – ikkagi Tallinnast pärit! - ja võtsime lahkesti vastu ka need paberlipukesed, mis meile linnapargis pihku pisteti. Edaspidi sõitsimegi ringi, auto EST märk Taani lippudega palistatud. Integreerusime, noh.

Kaili kirjutab:

Kell oli 12, kui me juunikuu kolmandamal päeval asju autosse toppisime. Viimasel minutil meenusid veel kaugelt Lapimaalt „saadud“ šampus ja mingi kooreliköör, mis ilmtingimata kaasa pidid tulema, et kaks osa ilmareisist ilusasti kokku siduda. Noh ja et kallist märjukest kusagilt libistada, võtsin kapist ka kaks kristallklaasi kaasa. Sest ega me ju mingit säästureisi ei plaani. Kõik olgu ikka stiilne.

Kallistasime saatma jäänud lähisugulasi ja sõit võis alata.

Juttu jätkus kauemaks - polnud me ju Ulviga tubli kuu aega kokku saanud. Tee Tallinnasse tundus nagu Urvaste-Võru ots.

Hoolimata sellest, et Kaisake luges meile telefonitsi ette ilmateate, mis tormi tõttu laevaliikluse peatada lubas, väljus laev Stockholmi siiski.

Laevas otsustasime kõigepealt pisut magada, et siis puhanuna uus algus šampusega sisse pühitseda ja  õilmitsedes õhtuprogrammile minna. Esimene osa plaanist õnnestus suurepäraselt, magasime mõlemad nigut vanajumala õiglased kukulinnud. Hommik võttis meid vastu kristalli ja šampusega kapiäärel. Pakkisime need uuesti kotti ja läksime hommikukohvile.

Kohv maitses paremini kui puder, väitis Ulvi. Tema on meil nüüd pudruspetsialist. Ta polevat kogu elu jooksul nii palju putru söönud kui selle aasta esimese nelja kuuga. Lapimaal sõi ta igal hommikul kenasti selle pudru ära, mis ma meile kokku keetnud olin. Ja vahepeal oli ta Läänemaal papa Kaiseli kaerahelbeputru söömas käinud. Puht harjumusest võttis ta ka nüüd endale putru. See oli viga. Laevas kokku keeratud puder ei muutunud maitsvamaks isegi siis, kui moosi oli rohkem kui putru. Ulvi nördimus vormus pudrukoolituseks, kus esimeses osas oli välja toodud tema elu jooksul söödud putrude pingerida. Esimesel kohal troonis uhkelt papa Kaiseli keedetud puder. Koolituse teine osa koosnes Jaagu pudrukeedukirjeldusest.

No ja siis pidime me ära maale minema. Rootsimaale.

Panime aga sõber kepsutaja Taanimaa poole teed juhatama ja muudkui sõitsime. Vahepeal sõitsime lehmade kõhu alt läbi. (selline ilus jalakäijate sild, kus päris lehmad üle kiirtee jalutasid). Kui kondid ikka väga kangeks jäid, tegime mõne peatuse ka. No näiteks Ljungbis. Teeäärne silt lubas meile ilusat mõisat, meie jäime uskuma ja läksime kaema. Oli küll ilus, kõik sirelid ja kuldvihmad õitsesid mis irmus ja eemal loksutas tuul vaikselt lainet randa ja päike paistis nii soojalt ja sirelid olid paksult õnne täis. Me muudkui aga sõime ja soovisime ja sõime ja soovisime seal sirelipuhma all. Ei tea miks Eestimaa sirelid niimoodi õnne ei kasvata?

 Kogu õnn kaasa võetud, akkas tema ka kohe tööle.

See, et ma kirjaoskaja olen, sai juba talvel selgeks. Tänu söödud õnnele ja kirjaoskusele avastasin Taani kaarti uurides, et meie tee Hirtshalsi läheb läbi Århusi. See fakt ilma teadmiseta, et Århusis elab üks kena eesti tütarlaps, ei maksaks midagi. Ja kuna õnn oli meie heaks tööle hakanud, saime pisukese organiseerimise järel Helenelt lahke loa tema juures ööbida.

Olime lubanud jõuda Helene juurde ca kl 22ks. Kuid taanlased olid otsustanud, et 4 juunil, kui meie oma ilmareisi ajal kiirteed E20 läbime, on kõige õigem aeg meile näidata, kuidas taanlane teed parandab. Ja muidugi ummistas tema kõik ära. Et aeg lõbusamalt läheks, hakkasin kõrvalsõitvatest autodest tuttavaid otsima. Alguses polnud meil ühtegi tuttavat, tuttavaks saime pärast mitmekordseid üksteisest möödasõitmisi. Et Ulvil roolis ka lõbusam oleks, andsin talle põhjaliku ülevaate kõrvalrajal toimuvast: kes mille pärast muretseb, kes on tige, kes mõtleb naisele hädavalesid välja, kes kogu selle krempli siin korraldanud on ja ise seda jama nüüd peenikest naeru pitsitades jälgima on tulnud jnejnejne.

Aja möödudes ja kogemuste kasvades hakkasin ka kõrvalvenivate autode juhtidele andma infot selle kohta, mis toimub. Näiteks ühel mehel oli auto taga rattahoidik kahele rattale, aga rattaid oli peal ainult üks. Tegin siis talle mööda sõites žestidega selgeks, et tal on ainult üks jalgratas taha jäänud. Tal oli väga hea meel seda teada saada. Ühtede poistega me lihtsalt tantsisime koos. Nende poolt oli muusika. Ja ühte rekkameest olin ma sunnitud manitsema, et ta nii kõva lärmi ei teeks. Näitasin talle kenasti näpuga suu peale, et ta kuss-kuss oleks. Irvasime kõik kolmekesi.

Tubli tunni pärast see lõbu lõppes. Kell üksteist avas Helene oma koduukse ja palus meid lahkesti sisse.
Ilus Eesti tüdruk Helene õpib Taanis ehitust.

Hommik algas ehmatusega. Helene oli õhtul küsinud, et mis kell me kavatseme tõusta, tema tahab meile pannkooke teha. Olime väga optimistlikud ja arvsime, et see võib juhtuda nii kaheksa-üheksa paiku. Kell oli pool kümme, kui köögist kostva kolina peale silmad avasin ja kella vaatasin. Kähku riidesse ja patused (siis me veel ei teadnud, et Helene kuhugi mineme ei pea) ilmed näos, hiilisme kööki. Selgus, et meie elame eesti ajasja tegelikult on kell pool üheksa. Patt oli kohe kadunud. Helene tegi pannkooke ja kõrvale pakkus minu lemmikut - mustsõstramoosi ja imemaitsvat kohvi (selgus, et ta paneb kohvisse natuke vaniljesuhkrut). Jututasime pisut ja oligi aeg teele asuda. 

Olime plaaninud Hirtshalsi mööda lããnerannikut sõita. Vaatasime siiski enne Helene maja taga ilutseva kiriku, koos sinna kuuluva surnuaiaga üle. Väga lihtne ja samas imeilus oli kogu see komplekt.

Olime kiirteel juba tubli 40 km läbinud, kui lugesin valuvahtsest maailma riikide raamatust, kuidas Århus on Taani suuruselt teine linn ja seal olevat otsata kaunis vanalinn ja  Århusist pisut allpool on Taani kõrgeim mäetipp. Tervelt 170 m kõrge.

Kangesti kahju hakkas sedasi kõike seda nägemata minema minna. Keerasime otsa ringi ja põrutasime otse kesklinna. Tark raamat oli meile ka öelnud, et 5 juuni on Taani rahvuspüha. Nii me siis sõitsime Århusi südamesse, lipud kenasti kahel pool teed lehvimas.

 Århusi Muusikamaja ja selle esine (all)

Parkimisega oli paras jant. Auto mahtus ära küll ja meie välja ka, aga mingi kohalik mammi avaldas arvamust, et kõrvalseisva auto juht küll oma autossse ei mahu. Järgmises parklas polnud ka ühtegi vaba kohta, aga Ulvi arvas, et tema hõbedane Honda kõnniteel ei tohiks küll kedagi häirida. Et asi kindlam oleks, hankisime endale ikka automaadist parkimispileti ka. Kuidas see masin töötas, sellest me hästi aru ei saanud, aga pangakaardi andis masin tagasi ja lisaks veel parkimispileti ka, nii, et esialgu olime rahul.

Kõiksepealt ronisime mäest üles, et üldse näha, kuhu suunda minna. Pargis oli mingi rahvahulk, kes kellegi juubelit-kuldpulma-matust või hoopistükkis rahvuspüha tähistas. Nagu meie kaunid näolapid nähtavale ilmusid, toodi meile kohe lipud pihku lehvima. Aga eemalt paistis tornitipp. No mitte küll päris torn, aga oli selline uuemat sorti ehitis, mille katusel kõrgus ümmargune, vikerkaarevärviline klaaskoridor ja seal jalutasid inimesed. Meie tahtsime ka sinna saada. Selgus, et tegemist on Kunstimuuseumiga ja nad tahavad selle eest raha, et me oma jalgadel vikerkaarevärvides jalutame. Me jälle ei taht maksta. Mitte, et meil pappi poleks. Meil oli hoopis õues olemise tuju.

 Århusi kunstimuuseum

Katuseid mööda me seekord niisiis ei käinud. Ķäisime hoopis vanalinnas. 

 Shoppingu-öö oli just mööda saanud, kuid reklaam - vanalinna kitsukeste tänavate vahele veetud pesu - oli vahva.

Vaatasime kloostrit väljast ja kirikut väljast ja seest. Kiriku uks käis nii raskelt, et seda jaksab küll ainult puhta südametunnistusega inimene avada. Lasin Ulvil ees minna.

Mingil hetkel sattusime keset vanalinna laadu peale. Mis sa oskad kosta - Taani rahvuspühal vanalinnas Sitsiilia - Itaalia laat!? 

Piisavalt ennast selle linnale tutvustanud, seadsime minekule. Meie auto kõnniteel ei olnud kedagi häirinud. Nüüd oli veel vaja sõbruneda parkimisautomaadiga, et too kogu meie reisiraha kõrvale ei paneks. Õnneks leidsime tänavalt noormehe, kes juba nende masinatega sõber oli. 

Ulvi täiendab: Eriti põhjaliku ülevaate saamiseks Taanimaast ronisime Taani Munamäe tippu (ronimine käis autoga). Yding Skovhøj (vanasti kandnud mägi nime Himmelbjerget – Taevamägi!) on uhked 173 meetrit  kõrge ja enamus teatmeteoseid tunnustab teda Taani kõrgeima mäena. Koha peal lugesime infotahvlilt, et kolm lähestikkuasuvat mäge - Yding Skovhøj, Ejer Baunehøj ja Møllehøj – on läbi aegade pidevas omavahelises rebimises: aastani 1953 oli kõrgeim Yding Skovhøj, siis läks esikoht  Ejer Baunehøjle ja 2005. aasta mõõtmised kuulutasid võitjaks hoopis Møllehøj. Teiseks tuli Yding Skovhøj.

Järgmine infotahvel räägib jälle sellest, kuidas me oleme Taanimaa kõrgeimas tipus ja et Møllehøj on 9 cm madalam...

Igatahes on Yding Skovhøj tippu aastatuhande vahetumise puhul tassitud selline kena kiviring.

 

Teekond risti läbi Taani on kena kollane. Kord kollatavad rapsipõllud, kord mingid hiirehernepõõsad. Ja  jõulukuuskesid kasvatavad nad hoolega. Isegi ehted on osaliselt juba külge pandud...

 

Ja siis satume paika, mida me poleks osanud unes ka näha. Vrads Sande og Snabegård Plantage, ütleb infostend sulaselges taani keeles. Nõmmemaastik ise näeb aga vaimustav välja. Puhas pastell, millele mõned kollased särtsud peale visatud. Pildid ei anna kohe mitte-mitte-mitte midagi sellest sürrist edasi.

Ringkøbingus avastame end kääbikute maalt. Rohtukasvanud luitevallide vahele ehitatud ümmarguste akende ja rookatustega majad näevad just selle muinasjutu moodi välja.

Luitemaastik on midagi täitsa uut. See ei ole siin Leedu ja Kura säär, kus luidetele on mets peale kasvanud. Need siin on kirjeldamatu kujuga „paljad”„mäekesed”, mis kokku moodustavad pika aheliku piki randa. Mäekeste maapoolne külg on kaetud millegagi, mis liiva sees kasvada jaksab. Kaugemalt vaadates on see jälle väga äge pastellpilt.

 Kes pildi suuremaks viitsib klõpsata, see näeb, et Kääbiku maja on olemas!

Kaili kirjutab:

 Taanimaal märgitakse kauneid kohti tee ääres oleva lille märgiga. Ja kauneid kohti neil jagub. Aina õhkasime: " Kas tõesti võib Taani nii kaunis olla!?"  Alatasa sattusime me tõesti põnevate maastike ja huvitavate ehitiste manu. Ühe mereäärse küla rand oli näiteks ehitatud nagu kääbikuküla. Ja need rannaääred, mis kõik liivamägedest, mille peal juba taimestik ja majadki peale ehitatud. Jälle täiesti teistmoodi. Kõik need ilusad külad ja nuluistandused ja kollane hiirehernepõõsas ja palju punast pööki ja muidu pöögimetsasid ja... Põnnõv. Ja ilmataat oli meile igati ilusa ilma ka andnud. Kogu päeva sõitsime pisikesi külateid pidi ja nii nägimegi vãga palju.

Õhtul pool üksteist olime hallis, vihmases Hirtshalsis ja otsisime endale ööbimispaika. Kohe küla alguses tervitas meid mingi 4* hotell, a selle põlgasime me sisse astumata endale kõlbmatuks. Mitte, et me seda väärt ei oleks ... Küla serval, ookeani rannas ootas hingelt noori noortemaja. Võtsime autost ka šampuse ja kristalli....

Helene oli meile lubanud, et Skogenis saavad kokku Põhjameri ja Läänemeri ja kuidas see kõik on silmaga näha, kuna vee soolasisaldus on nii erinev ja seega ka vee värv - ühesõnaga, kogu see jant moodustab vette selge piiri. Sinna me läksimegi. Aga enne ehmatas meid tee ääres jälle üks lill ja Ulvi luges, kuidas Albaeki on tuul rändliivakõrbe ehitanud ja kõik see ootab irmsasti, et me teda vaataks. Väga äge oli. Kui rikas taanlane sinna kaamelid ka veel elama tooks... jänesed seal juba olid, vähemalt nende jäljed, ja rästikuid lubas ka raamat, aga õnneks me neid ei näinud. 

  Kui rikas taanlane sinna kaamelid ka veel elama tooks....

... jänesed seal juba olid...

Edasi tuli see merevärk. Kuna tuul oli selleks päevks irmus kõvasti puhuma pandud, jäi meil google pildi peal nähtud värvitriip nägemata, aga vahutas ja loksus selle koha peal kõvemini küll kui mujal. Rannast leidsime millimallikaid, nii suuri kui väiksemaid ja tuul sasis juustes ja seelikusabas ja ilus oli olla...

 Kui nüüd teraselt vaadata, siis tegelikult on nõnda, et seal kaugemal ei ole mitte rannajoone jätk, vaid seal saavadki kahe mere lained kokku ja tekib kahelt poolt suht sileda vee kokkusaamiskohas lainete vahutav põrkumine...

 Seda imet tuuakse rahvast kohe traktoritäite kaupa vaatama...

Kella kaheks olime ausalt sadamas. Heeringa lõhna oli kogu küla tãis. Meie.laev ootas meid juba. Ei tahetud meie käest ühtegi dokumenti ega miskit. Öeldi aint, et sõitke 4ndat rada pidi ja autoga tohib pardale ainult juht minna, teine mingu lõhna peale. Komplekteerisime siis kähku asjad ja jätsime hüvasti, teadmata kas veel kunagi üksteist näeme.

Tulin autotekilt nagu kaamel. Kaasas kogu raamatukogu, mida Ulvi arvas endal kolme kuu vältel vaja minevat. Esimene kord, kui neid vaja läks oli laev, millel me 3 päeva loksuma pidime.

 Ulvi oligi kaotsi läinud. Pika helistamise peale ta siiski vastas ja teatas: tema on vist leidnud koha, kuhu meid paigutatud on. Kuna mina sellist auku ei leidnud ja kottides oli ju lisaks raamatutele ka kolme päeva riided (kõik tualetid, mida daam vajab ning ei saa ka unustada kristalli ja koorelikööri),  siis otsustasin oodata pakikandjat ja teejuhti (loe:Ulvit). Tull. Tegi silmad mo kotte nähes nii suureks, kui veel võimalik ja natuke peale ka. Jagasime kenasti tsumadani kahe vahele ja hakkasime laskuma. 

Jõudsime põhja. Meie kodu kolmeks päevaks oli 9kohaline. Ķõigis kolmes vabas seinas oli kolmekordne naripüstak. Meile oli ausalt eraldatud kõige ülemised voodid. Alt vaadates oli kül kahtlane, kas meie kabariitidega sinna ikka ära mahub. Cibas gajas, mõtlesin  jälle. Selles koikus pole linupatjutekkegi ja mul on kotitäis tualette kaasas. Järgnes ristiretk voodiriiete järele. Juba oli alanud sportlik osa reisist. 

Voodiriided kohal, tegime kohe asemed valmis. Teate ju küll seda, et mis täna tehtud see homme hooleta. Kahe voodi tegemine kohas, kus voodi ja lae vahe on tubli 40 sentimeetrit, võttis meie elust pool tundi ja pool liitrit vett, väljutatuna naha kaudu, hoolimata sellest, et olime ju neli kuud Lapimaal sängisäädimise kunsti harjutanud.

Nahk märg,  võtsime komeedi kommid, kristalli ja likööri ja läksime laevalaele elu ja avarust nautima.

Nii me siis loksume siin Atlandil, ööd ja päevad. Kolmanda päeva hommikuks oli laev ennast kenasti Fääri saarte pealinna Torshavni sadamasse ankrusse säädnud. Kõik huvilised olid maale lubatud. Meie läksime ka. Vaatasime üle üsna sadama lähedal oleva  bastioni ja vanalinna ja mingi pargilaadse asja, mille keegi kange mees oma pronksskulptuure täis oli pannud. Ilus oli olla ja hea oli jalga sirutada. Neli tundi õuerõõmu ja tagasi laeva.

Torshavn on üks maailma väiksemaid pealinnu. Nime kannab aga suurt ja uhket – Skandinaavia jumala Thori sadam. Fääri saared on aastast 1948 autonoomne piirkond Taani Kuningriigi koosseisus, mis tähendab seda, et sellel ca 50 000-sel elanikkonnal on oma parlament, oma valitsus ja oma lipp. Ja et Euroopa Liitu nad ei kuulu, ehkki Taani kuulub. 18 saarestkoosnev riik on 113 km pikk ja 75 km  lai.

 

 Torshavni vanalinn koosneb kaht värvi murukatusmajadest. Mitte mätaskatusmajadest - mõne puhul oli kohe ilusasti näha, kuidas muruvaip on peale veeretatud :)!

Värvideks on...

 ... ja... .

Punamustade majade tagant prgist leidsime ka punamustad tüdrukud... Ull lugu, kas pole!

 Ratsanik oli küll punamustast värvimängust väljas, aga äge ikka. Kui veel päike ka olnuks...

Kui arvestada, et park on vististi üldse ainuke puudega koht saartel, siis on nad nende puude nimel kõvasti vaeva näinud.

Sõber Ruthi rõõmuks sai pildiks ka Torshavni raamatukogu  - põnev modernne hoone, mis meenutas klaaskasetohtu.

Tore peegeldus-skulptuur Torshavni kunstimuuseumi juures. Autor Hans Pauli Olsen. Pargis oli mitmeid tema töid ja mulle see mees meeldib!

Ja juba oligi aeg laeva tagasi minna...

Laevas sättisime ennast ka ühe saksa reisigrupi sappa ja saime Islandist kinofilmi vaadata. Pisut hiljem, kui Fääri saarte vahelt läbi sõitsime, vaatasime akna tagant päris elu. Kenad kaljused saared lume, koskede ja lammastega...

Hommikuks oleme Islandil.