Ühe asja eest
oleme Zhangile küll tänulikud: soovituse eest alustada Hua Shani
vallutusretke sõiduga lääne-funikulööril. Nii ilusate vaadetega
ja nii võimsat gondlisõitu polnud me keegi veel kogenud –
köisraudteel oli pikkust 1,7 või 2,4 km (isegi googeldamine ei too selgust!), teekond viis üle
mitme oru ja madalama aheliku, lasi peaaegu et aknast sisse vaadata
mäeseina sisse koopa kraapinud eraku elamisse ja jättis üldse
mulje, et oleme pigem mägede kohal madallennul.
Läänetipust
alustamine osutus mõistlikuks ka seetõttu, et edasine teekond
kulges suuremas osas mäest alla.
Hommik oli alanud
suurte kõhkluste ja kahtlustega. Sompus ja sudune ilm ei tundunud
just parim valik mägede päevaks. Kuna meil sel hetkel puudus ka
plaan B ja kuna mägedeni oli siiski tubli 120 km, otsustasime
riskida. Zhang lohutas ka, et „mägeden pett“.
Mäkkepääsemine
pole mingi nõrkade värk. Lisaks füüsilisele valmisolekule peavad
ka närvid ja finantstaust tugevad olema: kõigepealt maksad
tšarterbussi eest, mis viib su funikulöörini, siis funikulööri
eest, siis mäepileti eest, siis allatuleku-funikulööri ja siis uue
tšarterbussi eest. Ja näitad igal hetkel mingeid pileteid ette ja
annad näpujälgi.
Külastuskeskuse
hoone mäe jalamil oli aga vahva: klaaspõranda alla oli ruumiliselt
kogu mäemassiv ehitatud, nii et mingil määral sai aimu, mida kõik
järgnev endast kujutada võib. Ja ehkki Mare kinnitas kaks nädalat
järjest keskmiselt iga tunni takka, et hiinlased on maailmameistrid
mõttetute siltide paigaldamises, siis Hua Shanil oli sildimajandus
kohati täitsa asjalik – enam-vähem igas peatupunktis oli „rauda
valatud“ exeli tabel, mis ütles, mitu meetrit, mitu trepiastet,
mitu minutit on siit mistahes muusse punkti selles piirkonnas. Ja oli
ikka ütlemata suur rõõm, et meie trepiastmed suuremas osas
allapoole läksid. Sest isegi allapidi läbituna on 4500 trepiastet
piisavalt uhke number!
Hua Shan tähendab
tõlkes lillemäge ja on läänepoolseim Hiina viiest pühast
taoistlikust mäest. Läänetipp: 2082 m ümp.
Olime kavatsenud
päeva lõpetada mõnusasti spaas lihaseid lõdvestades. Kohtki oli
välja valitud – hot spring, olime Zhangile öelnud. Ja
tema meile südamele pannud, kuidas me peame kiirustama, kui seda
atraktsiooni ka veel tahame.
Igatahes kihutas
Zhang kõigepealt autoga nagu pöörane ja seejärel jooksujalu
piletikassadesse. „Täpselt minut enne kassade sulgemist!“ ulatas
ta uhke näoga meile piletid. Kuna aega oli vaid tunnike, kihutasime
iseseisvalt edasi.
Väravast sisse
astudes olime hämmingus: jälle üks palee- või templikompleks!
Selline, nagu me neid juba õige mitmeid näinud olime. Aga kuskil
siin peavad need basseinid ja muud mõnud ju olema… Loomulikult
olime järjekordselt sattunud kohta, kus puudusid nii välismaakeelsed
viidad kui inimesed. Isegi putkas pealkirjaga „Tourist
information“.
Kihutame
närviliselt paleede ja paviljonide vahel ringi. Ühes kohas on küll
kiri „Bath“, aga koht, kuhu satume, Tangi dünastia aegne saun.
Ilma igasuguse veeta muuseumi-osa.
Aeg tiksub ja meile lubatud tunnike kulub. Lõpuks istume maha
välikohvikusse, kus iga laud seisab keset pisikest basseini. Pistame
jalad pea põlvini kuuma vette. Loomulikult tuleb selle eest
täiendavalt tasuda, paleemuuseumi piletist ei piisa. Ja siis on
kohal massöörid, kes avaldavad tõenäoliselt kaastunnet, et me
kerest nii kinni oleme, ja tahavad meid hirmsasti masseerida. Ikka
täiendava tasu eest loomulikult. No lubame neil siis õige natukene
Memme peal oma kirge rahuldada…
Võimalik, et
sellestsamast kuumast jalavannist piisas – järgmisel päeval ei
andnud ükski lihas endast märku. Ja lõppude lõpuks võime me nüüd
elu lõpuni puhta südametunnistusega kinnitada, et oleme käinud
Tangi dünastia suvepalees jalgu pesemas.
No comments:
Post a Comment