Metsas käidud!

Vabu päevi oli meil kaks.

Kõik täie mõistusega inimesed saavad aru, kui toredad on need vabad hommikud, kus ükski lammas, laps ega lepalind sind üles ei karju, sul polegi kuskile kiiret, sa oled eelmisel õhtul tunde soojas vees vedelenud, magad õndsaund nagu vastsündinu ja mitte kedagi ei huvita, millal sa ärkad.

Sellisel juhul võib vabalt isegi kell 9 üles tõusta.

Magama jäime me ju keset eimiskit. Ärkasime huvitaval kombel samas kohas. Ja kohe saime teada, et eimiski alla on peidetud varandus ja seda on valvama pandud põhjapõder. 

Ingunn Anna Brainsdotturi poolt 2009 loodud skulptuur „Weather caribou“ tähistab-varjab tegelikult hoopis mäe all asuva hüdroelektrijaama ventilatsiooniava. Põhjapõdrad ei ole Islandi päritolu, need toodi saarele 18 sajandil Norrast ja praeguseks elutsevad nad vaid saare idaosas. Infostend väidab, et suvel on nad siin, platool (mägedes) ja talvel all orgudes. Sellest infost järeldame, et suvi pole siinmaal veel alanud (kahtlustasime seda juba tükk aega) – oleme oma kahe vaba päeva jooksul kolm korda põhjapõtradega kohtunud ja kõik kohtingud on toimunud orgudes.

Sellest infost inspireerituna alustab Kaili järjekordselt oma itkulaulu „Kohvritäis päikesekleite“. Ja minul tuleb meelde kellegi blogist loetud lugu, kuidas ühe islandlannast giidi käest küsiti, et kast tal lühikesed püksid ka olemas on. Piiga vastanud, et ei, aga tal on kodus üks T-särk.

Põhjapõtru niisiis siin üleval ei ole. Küll aga on siin punapealuiged. Oleme ikka täitsa segaduses. Ornitoloogia ei ole meie tugevam külg, nagu te aru olete saanud. Enne Islandile tulekut tundsin mina täpselt nelja lindu: laulu järgi kägu ja näo järgi toonekurge, isast leevikest ja lunni. Need linnud siin näevad välja nagu kõige tavalisemad luiged (meil on igapäevasel teel tööle vaja läbida luigekoloonia), aga pead on poole kaelani veidralt oranžikad. Nagu punapeadel. Nagu Joosepi habe, mis sõttamineku auks, puhuks ja mälestuseks köögipõrandale jäi. Kui mõne aja pärast näeme samasuguseid linde „tavalises olekus“, otsustame, et nood kaks olid ilmselt oma pead kraavis punaseks saanud ja söönud. 

Üheks põhjuseks, miks me üldse siinkandis ringi liigume, on Snæfell – Islandi kõrgeim mitte—liustiku-all-olev mägi. 1833 m. Aga teda täna ei ole. Kohe sugugi ei ole. Isegi selgeltnägija Kaili ei näe.

Alloleval pildil on see, mida me ei näinud. Näeme teda pool päeva hiljem rahvuspargi külastuskeskuses.

Ainukesed asjad, mida me selgelt näeme, on tee äärde paigutatud infotahvlid. Saame teada, et liigume Saagade teel ja kui me vähegi autost välja viitsiks minna ja 30 km matkata, võiksime läbi teha kättemaksu matkaraja.

Aga meil pole kellelgi kätte maksta – Kaili on kõigile mets-, meri- ja mägimardustele andestanud. Jumal tänatud, kohe sugugi poleks tahtnud sinna lõõtsuva tuule kätte minna!

Infotahvel räägib, et Ida-Island on Hrafnkeli saaga toimumispiirkond. Teema: vastuolud hõimupealikute ja lihtsate talumeeste vahel 10 sajandil. Saaga peategelaseks on võimukas Hrafnkell Freysgodi. Ja temal on mingi äge hobune, jumal Freyale pühitsetud ja puha. Hobuse nimi on Freyfax. Ja siis on temal üks ullike karjane, Einar Thorbjörnsson, kes selle püha hobusega ratsutama läheb. No on ikka mõistus inimesel, eksole! Kui isand sellest loost teada saab, äsab ta karjusele, aga kogemata kombel ülearu hoogsalt ja mehikesel ongi lõpp peal.

Hrafnkell laseb Einari karjuseonni kõrvale matta, kividest kääpa kuhjata ja nii sai kaardi peale koht Einarsvarda. Mingit karjuseonni ükski teaduslik lähenemine tuvastanud pole, kuid kääbas on olemas ja legend ka.

Karjuse mahakoksamine on vaid üks situatsioon. Sarnaseid infotahvleid, mis viitavad saaga tegevuse sõlmpunktidele, leiame mitmeid. Infotahvlite järgi tundub, et see Hrafnkell on üks ägedaloomuline kutt olnud, nii nagu kedagi nägi, nii maha koksas. Aga lõpp olla saagal õnnelik. (Mismoodi, kui kõik on maha notitud?)

Vahepeal on ehk paslik meelde tuletada, et meie reis toimub 27. juunil. Ja tee Eiríksstaðirisse kinni. Eiríksstaðir on legendi järgi Leif Eirikssoni sünnikoht. Leif Õnnelik oli oletatavasti esimene eurooplane (enne Kolumbust), kelle jalg Ameerikamaa pinnale astus. Tem retkedest on kah saagades mitut puhku juttu ja iga kord erinev lugu.

Aga tee Kárahnjúkarini on lahti.

Kárahnjúkar on kustunud vulkaan, mille jalamil asub Euroopa kõrgeim, 198 m, tamm. Pikkust on tammil ka omajagu, 700 m.  Tammi taga on 27 km pikkune veehoidla Halslon. Vesi juhitakse 40 km pikkust maa-alust tunnelit mööda maa-alusesse elektrijaama Fljotsdaluris. (Põhjapõdra-monument!) Elektrijaam alustas tööd aastal 2007.

Veehoidla on hetkel pooltäis. Või pooltühi, kuidas soovite.

 

Teisele poole tammi jääb… vau!!! Jõgi nimega Jökulsá (kohanimede osas on islandlased küll väga fantaasiavaesed, kuid see-eest ratsionaalsed olnud: Jökulsá on tõlkes „liustikujõgi“. Jökulsá-sid on kaardi peal terve hunnik. Mõnikord on siiski täiendus ka juurde pandud, nt Jökulsá á Fjöllum. Euroopa suurim liustik Vatnajökull on tõlkes „veeliustik“. Meie eelmise päeva esimene kosk asus Fossendaluris, „Koseorus“.)… Niisiis, jõgi nimega Liustikujõgi voolab (pigem küll voolas) Kárahnjúkari juures läbi tohutu kuristiku. Või kanjoni. Olla üks sügavamaid ja hirmutekitavamaid kuristikke Islandil. Kuristikul jälle on kohe kaks nime - Hafrahvammagljúfur või Dimmugljúfur. Kokku 10 km pikkustest maapraost on tervelt 5 km umbes niisugune:

Egilsstaðiris peame ka käima. Tankimas.

Meie kodule lähim tankla on ca 60 km kaugusel.

Eile õhtul umbes kell 22 paiku astus retseptsiooni välimuse järgi otsustades üle keskea indiapärane paar. Ja nõudis pitsat või pastat. Naine oli ikka tõsiselt ärritunud, et mismoodi ei ole lähemal kui 60 km ühtegi kohta, kus saaks normaalselt pitsat või pastat süüa (meie köögi valik – seenesupp + kana / lammas / 2 sorti kala – ei sobinud). Ta oli kohe päris kuri selle peale! Teisest küljest: kui keegi on sündinud-kasvanud-elanud Mumbais (või Pekingis või…), siis võib olla raske ette kujutada küll, et maailmas on ka selliseid kohti, kus inimesed ei elagi üksteisel süles.

Nii, nagu meie oleme kogu aeg olnud hämmingus, et kas siin tõesti kohe üldse puid ei ole.

27. juunil leidsime Islandi metsa üles!

Põhimets on teisel pool vett, juhuks, kui te ei märganud!

Ja saime teada, et Egilsstaðiris on suisa Metsaamet olemas!

Igatahes on Egilsstaðirist edelasse jäävas Fljotsdaluris („Jõeorus“) natuke rohelisem ja natuke suvisem tunne.

Ehkki on laupäev, otsustame ka kirikus ära käia. Valpjofsstaðiri kirik on umbes sama suur nagu Heimtali abikirik Võru-ja Põlvamaa piiri peal.  

Kirikul on hulluhke uks – kellegi hõimupealiku oma 13. sajandist. Uks on Islandi rahvusmuuseumi omandis, kuid Valpjofsstaduri kiriku küljes.

Pärast nii püha üritust võisime rahus koju magama minna. Et uued tööööpäevad rõõmsasti läbi ja üle elada.