Sõida maale!

 Kaili kirjutab:

Hommik algas ärgates! No ikka juhtub inimestel selliseid asju. Ärkasime sedapuhku Lemme-Linda juures, keda kutsutakse Eestlaste Heaks Haldjaks Islandil ja kes meilegi  ööbimiseks lahkesti oma koduuksed avas.

Olime eilse päeva  pühendanud töö otsimisele Reykjavikis. Täna premeerisime ennast väljasõiduga maale. Ikkagi nädalavahetus ju. 

Maaks oli seekord Selfoss, kus maa sees on nii palju kuuma vett, et sellega saab kogu küla, naaberküla ja ka tohutu koguse kasvuhooneid soojaks kütta. Panime oma kaks ajupuhkusel olevat pead kokku ja otsustasime teineteise töökaid käsi kasvuhoonetesse pakkuda.

Päike paistis eredalt ja soojalt ja linnud laulsivad ja tahaks öelda, et mesilased lendasid õielt õiele, aga putukaid ja õisi siinmaal ju peaaegu et ei ole. Ja kogu Reykjavik oli otsustanud Selfossi sõita. Grillfestile, nagu hiljem selgus. 

Meie grillfestile ei läinud. Läksime hoopis turismiinfosse häid nõuandeid kuulama, et mida sellisel kaunil päeval teha võiks. Töö otsimine oleks olnud ilmselge loodusliku ressursi ehk päikese raiskamine.
Poiss I-punktis vedas kaardi peale pikki jooni, kust kuhu ja mida me vaatama peaksime. Nõustusime temaga. Südametunnistuse rahustamiseks käisime igaks juhuks teisel pool maja hotelli retseptsioonis tööd ka küsimas.
Olime teinud õige otsuse olla sajaga turistid. Ei osanud meid töö asjus keegi aidata. Niisiis sõitsime veel rohkem maale.

Esimene kosk oli neil nii uus tehtud, et sellele ei olnud isegi nime veel pandud. I-punkti poiss polnud ka selle kohta silpigi lausunud. Kiiruga olid nad siiski tee äärde vaatamisväärsuse sildi välja riputanud ja nii me tema juurde trehvasime. 

Kui kõik lõunakorealased oma selfid - keppidega ja ilma - tehtud said, avanes ka meie silmadele südantkosutav vaatepilt.

Teine tänane kosk oli neil ilmselt pisut varem valmis saanud ja nimetatud Gullfossiks ehk kuldseks koseks. Gullfossiga olid nad ikka irmsasti vaeva näinud, et ta kanjonisse ära mahutada, lasta veel kümne meetri kõrguselt kukkuda, seejärel vesi täisnurgaga all jooksma saada ja uuesti kukkuma panna. Lisaks veel päike, kes kose kohale vikerkaare ehitas. I m e t l u s väärne!

Gullfoss siin ja Gullfoss seal...

Edasi tulid geisrid. Terve perekond kohe. Kõige vanem geiser oli Geyser ise. Tema jõud on tänaseks päevaks küll raugenud aga oma hiilgeaegadel olevat ta uhkesti kuni 70 meetri kõrgusele pursanud. Tema järgi on kogu maailma geisrid endale nime saanud.

Pisut maad edasi oli geiser nimega Lõõmaja. Tema ei viitsi ka pursata, lihtsalt lebab seal  ja soojendab vett keemiseni. Aga tema kaksik ei viitsi vettki keeta, hoiab lihtsalt oma mineraale ja pakub inimestele silmailu.

Ja siis tuleb Piimapütt. Vot tema on tegija ja meie tänase päeva suurim üllataja. Iga natukese aja tagant ajab see kenake oma elukohast nagu korgi üles ja siis purskab. Purskab kohe tubli 15-30 meetri kõrgusele. Ise on selline vaikne, vagur ja tagasihoidlik, ei tee häält ega miskit, ja kui siis tagaselja salaja purskab...! Istusime kohe jupp aega ta kõrval ja kaiemi maailma kavaluisi.

 

Piimapütt "tavalises" olekus

Piimapütt vahetult peale purset - järgi on vaid auk...

 Ja siis koguneb auk peaaegu kohe täis ja on tükk aega "tavalises" olekus, s.t mullitab ja lainetab ja loksutab ja lehvitab.

Ja siis korraga pressib alt nii kõvasti peale, et sinna, kus oli lohk, tekib äkitsi muhk...

 Igal pool olid sildid, et ära topi näppe sisse, 80-100 kraadi. No me natuke ikka toppisime ja oll tõtõstõ kuum mis kuum!

Tagasiteel leidsime veel ühe väärsuse. Kerið'i vulkaanikaatri. Oli teine ilus ümmargune tehtud ja vesigi põhja lastud. Ääred puha värviliseks värvitud. Tegime ka temale ausalt tiiru peale, et kõik ilu ja vägevus endasse talletada.

Päriselt ongi nii punane!

Vot selline põnev maalesõit trehvas täna!