Elu rong

"Võib-olla oleks ikka pidanud suurema televiisori ostma..." Mare sikutab oma pea istme ja käsitoe vahelt välja. Reibas ja õnnelik ta küll välja ei näe. Aga keegi ei näe - ei meie, ei noor brasiillaste paarike, ei prantsuse paarike, isegi mitte see organiseeritud prantsuskeelne pensionäride bande, kelle selja peale on kirjutatud, et nemad võitlevad Madagaskari taasmetsastamise eest. Keegi selles vagunis, mis oma olemuselt on mõeldud ikkagi maailma eliidile - rongil on 1. ja 2. klassi vagunid, kusjuures esimene 1. klass on malagassidele ja teine 1. klass on väljamaalastele (ja sul ei ole isegi mitte lubatud osta teistsugust piletit) - ei näe sel hetkel kuigi õnnelik välja.  Vaatamata sellele, et nad kõik kuuluvad eliidi hulka...
Kui kaua võib?

Televiisori-jutt on nn inside-joke - kes kulutab raha reisimisele, kes mujale. 

"Elu rong," on kirjutatud kaardile, mille Kaarel meile kaasavaraks hankis.

"Imeliste vaadetega teekond, eriti vasakul pardal," soovitab internet. 

Me istume vasakul. Ja paremal. Ja siis jälle vasakul. Saame endale seda lubada, sest turismis pole tipphooaeg ja meie esimeses esimeses klassis ruumi jagub. Malagasside vagunid seevastu on punnis täis: rong liigub oma 163 km pikkust rada Fianarantsoa ja idaranniku sadama Manakara vahel kaks korda nädalas ning suuremal osal teepealsetest küladest muud ühendust maailmaga polegi.

Oleme oma luksuse muidugi ka korralikult kinni maksnud - sõit malagasside 2. klassis maksab 15 000, 1. klassis 26 000 ja väljamaalastele 70 000ariaryt (veidi alla 20 euro) - see on esimene kord Madagaskaril, kus me näeme ametlikku vahetegemist turisti ja kohaliku inimese vahel.

Kaua veel?

150 kilomeetri pikkuselt on tee äärde üles rivistunud imikud, maimikud, mürsikud, kainikud, tiinekad, täiskasvanud... Kõik lehvitavad ja kilkavad ja naeravad nii rõõmsalt, nagu oleks poissmeeste peol paljas piiga tordi seest välja tulnd. Neli korda nädalas - 2 korda ühes, 2 korda teises suunas - küla läbiv rong on kohalikele ilmselt teatri, kino, televiisori ja loomaaia eest. (Fianarantsoas, 200 000 elanikuga linnas, ei ole kino. Pealinnas küll pidi olema). Meid vaadatakse sama suure huviga nagu meie neid.

Üksiti pakutakse rongirahvale sööki-jooki. Ostame korvikese guajaave - ah sellistest asjadest tuleb see mahl, mida me oleme juba mitu okorda mõnuga manustanud! Tundub, et Madagaskari guajaavid on maailmale tundmatu värk - internet näitab guajaavi koha peal hoopis teistsuguseid pilte. Maitseme riisijahust pätsikest nimega moufgass ja kapsarulli näoga asja nimega koab.

Ega vaadetel viga pole. Niikaua, kui väljas on valge, on elu veel, ütleme, talutavalt ilus. Esimesed kolmkümmend kilomeetrit on isegi huvitavad. Kuid nii umbes kella kuuest õhtul algab iga päev öö - ja selleks ajaks on meil sõidetud 163-st kilomeetrist umbes... pool! Ometigi me alustasime ilusasti varahommikul, enne poolt seitset olime jaamas, väljasõit hilines kõigest tunnikese...

Rong tuleb, rong tuleb!

Kõige popimad T-särgid Madagaskaril on oranžid. Siin pildil on kohe kolm meest särgiga, mille peal presidendi pilt tekstiga "Vali mind!"  Ilmselt on neid tasuta jagatud. Mees sai presidendiks kah. Kas malagassid on oma presidendiga rahul? "Ma ei oska veel öelda, Andry Rajoelina on alles kolm kuud ametis olnud," annab üks kohalik giid diplomaatilise vastuse.

Ka siin on kaks presidendi-särki...

Guajaavi-müüjad

Külma üle kurta ei saa. Kui ilmateade räägibki tagasihoidlikult pluss 28-30-st, siis päikeseküttel vaguni üleelamiseks oleks vaja vähemalt ühte külma õlut iga veerand tunni tagant. Samas - ühtegi kempsu kogu trassi peal ka ei ole, rongis trääkimata...
Kui päike pildilt lahkub, on kohal kõik salavereimejad. Kõik need, keda ei näe ega kuule, aga oma tööd teevad hästi, ja ka kõik need, kes enda varjamisega vaeva pole näinud. Vaguni tuled meelitavad.

 "Nõuanded reisijatele: Ärge liialt kiirustage! Või valige mõni teine transpordiliik," loeb Mare meile jaamast hangitud brošüürist. Hilja, Mare, hilja! (Ja ega me enne Sind uskunud poleks ka).
Me oleme kulutanud 163 km läbimisele 16 tundi.
"Kannatus õilistab inimest," käib Mare välja järgmise elutarkuse.

Keskööl väljume ülimalt õilsatena Elu Rongist. Õilsus särab meie ümber nagu püha oreool, sest kõik kohalikud jooksevad meie peale tormi nagu korralikud katoliiklased papi peale.  Kõik tahavad pühadusi oma käega katsuda ja oma kärusse ära peita. Asi kisub kähmluseks, mis on muidugi meelitav - juba ammu pole mehed minu pärast kakelnud... Igatahes hakkame ühel hetkel kolmehäälselt laginal naerma.

Me ei taha minna kõik eraldi velorikšadele. Valime välja kuti, kes kinnitab, et temal on takso.

Väljas ladistab sadada. Seegi on tüüpiline - pärastlõunane ja õhtune sadu.

"See ei saa õige koht olla," kardab Mare, kui kutt läbi pimeduse ja porilompide meid hotelli poole sõidutab. Vihm on esile toonud aroomid, mis ei kuulu just peenematesse rajoonidesse.

Õnneks on lõpuks kõik õige.

Valimised, muide, ebaõnnestuvad nagu Eestis - esiteks on takso käruga mootorratas ja teiseks küsib kutt meie käest kohale jõudes hingehinda! Maksame talle kolmandiku võrra vähem ja tunneme ka siis veel, et tüüp sai vähemalt kaks korda üle makstud. Sest me oleme ju oma kahe nädalaga peaaegu kohalikud. Aga eks läks järjekordse kooliraha fondi. 

Hommikul aknast välja vaadates oleme jälle õnnelikud. Jah, just sellst Eestit me tahtsimegi. Ja Madagaskarit ka!