Taevased väed

Taevased väed tahtsid.

Kõigepealt nad tahtsid, et me aru saaksime, kui hädavajalik on just praegusel hetkel Eestist ära minna. Selleks korraldasid nad keset märtsikuud Tallinnasse ühe ööga 20 cm lund. Lumekihi alla olid taevased väed kõige ootamatutesse kohtadesse paigutanud igasuguseid libesteid. 

Erinevaid piruette, spagaate, pivot-pöördeid ja luiskheiteid sooritades jõudsime kõik elusalt sadamasse. Ju seegi oli taevaste vägede tahtmine.

Sadamas kostitab Mare meid tablettidega. Ütleb et temal on seal sees laktobatsillused ja muud mehikesed, kes aitavad kergemini ühelt toidusedelilt teisele üle minna. Mis on igati mõistlik jutt, sest alanud on ometigi püha paastuaeg ja meil pole veel õrna aimugi, milline dieet meid seekord ees ootab. Seega on üleminekuaja tabletid igati teretulnud.

Helsingi lennnujaamas hakatakse meid jääaja vastu valmistama - kohale lendab roheliste partei ja lennuk pritsitakse üleni rohelise  lahusega üle. Urmas teab, et see olla jäätumise vastu. Hea on reisida haritud inimestega! Haritud seltskond koosneb siis sedapuhku lisaks kirjaneitsile Urmasest ja Marest, mõlemad  aegades karastunud ning mitmeid kordi üle kontrollitud ja järeleproovitud reisisellid.

Taevased väed kannavad sedapuhku Qatar Airways'i nime ja kui teil parasjagu ei ole paastuaeg, siis on see igavesti tore kamp lendamiseks. Aga meil ju on. Paastuaeg. Seega paneme põhirõhu erinevates kraadides vedelikele. Ei saa ometi kõrgematele jõududele vastu hakata! Pealegi, kui tasuta antakse - no milline hing suudab sellisele kiusatusele vastu panna?!

Qatar Airways lennutab meid kõigepealt Dohasse. Loomulikult on kõik riigikesest Qatar midagi kunagi kuulnud, aga loomulikut ei tea keegi temast midagi. Me siis nüüd teame, kus ta asub, teame, et pealinn on Doha, näeme ilusaid värviliseks illumineeritud pilvelõhkujaid väidetavalt 7-kilomeetrisel rannapromenaadil ja mingeid ovaale, mis võinuks olla näiteks hiiglaslikud staadionid, aga ei ole seda kindlapeale mitte. 

Eestlaste protsent lennukis on nii kõrge, et kui keegi oleks otsustanud valimised korraldada, siis meie oleksime kindlapeale võitnud.  

Kuna jäätõrje oli omajagu aega võtnud, siis põhimõtteliselt jääb meil Dohas kahe lennu vahel aega vaid territooriumi märgistamseks, kui juba antakse viimane hoiatus...

Meie põhimure peale esimest lendu on tegelikult hoopis see, et kui uus lend algab öösel kell null-null ja jõuab järgmisesse sihtpunkti kell 8 hommikul, et kas siis ikka hommikukohvi koos konjakiga ka pakutakse.

Tänu taevastele jõududele - pakutakse! 

Nii astume me Keenia pinnale täiesti erksate ja reibastena ning suudame juba 10 minutit pärast ühe passi kadumist tuvastada, et ta on kadunud. Meil on mäluga kõik väga hästi ning me teame täpselt, et selles punktis, kus sul tuleb ennast ilmarahva rõõmuks peaaegu porgandiks koorida, et sellesse punkti sisenedes oli ta veel olemas. Noh ja siis natukese aja pärast enam ei ole. Me olime vahepeal vaid kempsus käinud, ei rohkemat. Rahvast selles transiidiosakonnas peale meie ja paari koristaja kah ei ole....

Aga pass on kadunud. Põle teist ei kempsus ega üheski vannis, millega inimesed oma käsipagasit läbivaatusele saadavad.

Räägime ühtedega. Kurdame teistele. Kaebame kolmandatele. Nutame neljandatele. Vahepeale mõlgutab igaüks leninlikke mõtteid, et kuidas edasi - et kui pass ikkagi välja ei ilmu, kas siis jääb passiomanik üksinda kadunukest Keeniasse taga nutma või teeme seda kõik kolmekesi? Muudame kogu plaani Keenia peale ümber? Saatkond ütleb, et Keenias on aukonsul, kes saab tagasipöördumisloa anda - noh, tagasi võib pöörduda kuu aja pärast kah... Aga internett ütleb jälle, et Keenias on vihmaperiood ja seega midagi mõistlikku seal teha pole. 

Vahepeal peame endid valvekaameratele esitlema. Siis mõtiskleme edasi.

Ja siis śee viies või kuues või seitsmes tüüp tuleb, lai naeratus näos, pass näpus ja ütles, et palun väga, siin see on, et valvekaamera näitas, et kempsu minnes oli teil pass näpu vahel...

Selline asi ajab ju jooma, eksole!

Keenias, Nairobi lennujaamas.

 Keenia, Nairobi lennujaam.

"Džambo-džambo", ütleb must mees laua taga. Laud on ikka veel Keenias. Küsime, et mida ta sellega mõtleb. Ta ütleb, et ta mõtleb meid suahiili keeles tervitada ja et me võime varsti hakata lennukisse minema. No mitte veel päris kohe, aga varsti. Meid on musta mehe juurde ajanud mure, et kõikides tabelites on kirjas, nagu oleks meie järgmine lend tühistatud. Samas tibi infoletis kinnitab, et ei-ei, minge väravasse 21 ja kõik saab korda. 

Me jõuame loomulikult igasuguseid mõtteid mõelda - et kui lend nüüd tõesti kantseldatakse, kuidas meie siis edasi kantseldatud saame...

Väravasse 21 tulevad inimesed, kes lendavad Antananarivosse nagu meie ja inimesed, kes lendavad Moroni. Kus põrgus see Moroni veel on ja mis mõttes me kõik ühe lennuki peale läheme??

Sedapuhku pritsitakse lennukit seespidiselt. Urmas arvab, et nüüd on lõvitõrje.

Järgmiseks selgub, et Moroni on Komoori saarestiku pealinn, et seal on meil vahemaandumine, et me peame seal istekohti vahetama.

Mare istub mingi tüübi kõrval, kes kinnitab, et tema on 20 x meie sihtriigis käinud, soiub, et praegu on külm, et september, vaat siis on soe ja fruktid ja värgid ja... st rikub lihtsalt meie rõõmsaid ja lahkeid nägusid. 

Maandumisel sihitakse esimese asjana kõigile relvaga otsmikku - kontrollitakse, kas need ikka on terve mõistuse ja kehatemperatuuriga, kes sellisel ajal sellisele maale tulevad. Siis tuleb meditsiiniline ankeet täita, siis saab viisa, siis tuleb rahapakkidega mööbeldada ja siis - pärast 31 tundi sekeldamist - võime lõpuks ometi öelda:
"Tänu taevale! Tere, Madagaskar!"

Temperatuurimõõtja Antananarivo lennujaamas

 Esimene rahapakkide hunnik. Teine samasugune antakse veel. Sest ühe euro eest saab ca 4000 ariaryt.