Õhtuse paduka ajal ei olnud meie hodofiilide seltskonnal veel õrna aimugi, kui paksu õnnega me seekord üle võõbatud saime. Ehkki kõik olid püüdnud meile väita, et tsingide juurde tuleks minna hommikul, pressisime endile õhtuse tuuri välja. Vihma tõttu jäi küll pool matkarada käimata ja peened rippsildadega vaated nägemata, kuid parem pool muna kui tuvi katusel jne - Mosambiigis laamendanud Idai poleks meid hommikul enam tsingide juurde lasknud.
Aga seda me veel ei tea. Meie ärkame oma onnikeses (õhtu olime veetnud ilma elektrita - tuli töötab ainult kempsus ja ühtegi pistikut masinapargi laadimiseks me ei leia) kukkede kiremise ja möödajalutavate seebude sõrasammude peale.
Oleme sõitnud hommikust vast tunnikese, kui juht ütleb: "Probleem!" ja lahkub autost. Me saame ka aru, et probleem, aga milline? Ees paistab seisvate autode rodu, keegi kiivriga mees käib ja seletab... Juht on kadunud ja üksiti ka autouksed lukustanud, niisiis istume kuumas masinas lõksus. Lõksus nimega "Probleem."
Inimesed jalutavad autoakende tagant edasi-tagasi. Erilist paanikat ei paista. Üks alasti tüüp istub veidi eemal liivahunnikute juures ja teeb midagi - saame tubli pool tundi mõistatada, mida ta teeb. Varjuteatrit? Vaatamata ponnistustele jääb see küsimus lahendamata.
"Ühegi meile teadaoleva tegevusega see ei sarnane," teeme lõpuks kokkuvõtte. "Järelikult on see saatanast."
Viimaks selgub, miks me kõik siin seisame: Idai on öösel silla ära lõhkunud! Tegelikult küll tundub sild juba varasemast katki olema, kuid silla kõrvale ehitatud uus tee on minema uhutud. (Vahemärkusena: sillatruupidena on võimalik kasutada ka merekonteinereid!) Meie juht on meile organiseerinud üle- ja edasisõidu, mees ise keerab ona nelikveduri nina Antsiranana poole tagasi.
Seal, kus on probleem, on alati ka lahendused.
Teel vastaskaldale
Suured veokid muidugi nende paatide peale ei mahu...
Kui Madagaskari kaarti vaadata, siis enamus kohanimesid algab A-tähega. Meie reis jätkub ühistranspordi ehk mikrobussiga - kõigepealt Ambilobesse, sealt uue mikrokaga Ambanjasse.
Ambanja on absoluutselt teisest puust linn.
Kõigepealt ta ongi rohkem puust kui teised siin seninähtud linnad. Või õigemini rohkem roigastest. Ambanja on pigem suur küla. Hullsuure turuga. Me ei saa aru, kuidas on võimalik, et kõik midagi müüvad - kust tulevad ostjad?
Me ei saa aru, kuidas on võimalik, et nii suurel turul ei ole ühtegi söögikohta. Üldse jäävad terves linnas kõik sügavalt mõttesse, kui me söögikoha järele pärime.
Ambanjas peaaegu ei ole mootorsõidukeid, isegi tuk-tukke mitte. Linn on paksult täis velorikšasid - üks malagass väntab, teine sõidab...
Me oleme lugenud, et Ambanjas peab olema suur kakaoistandus. Velorikša-mehed teevad küll üllatunud nägu, kuid lubavad meid kohale viia.
Sõidutavad meid linnast välja ja ütlevad, et palun väga, siin see mets ongi kakaomets. Meie ei saa aru - me tahaks ikka farmi ja sissepääsu ja kontorit ja officit ja selgitusi ja...
Aga sellest ei saa jälle mehed aru...
Iidsete kakaopuude all :)
Kohalik rahvas on väga sõbralik, teretav ja naeratav. Ja kuna valgest inimesest on teada, mida ta tahab - leemurit ja kameeleoni! - siis on igaüks valmis tähelepanu neile juhtuma, kui te juhtute kolmekesi ühele territooriumile - kohalik inime, kohalik loom ja valge inime.
Kohaliku silm on harjunud märkama, meie oma mitte. Seisame prasjagu kakaopuude all, kui üks mööduv naine meid enda juurde hõikab...
Ja siis on õhtu ja me oleme täiesti näljased.
Velorikšamehed on kõik omavahel kuklaid kratsinud ja viivad meid lõpuks linnaserva maja juurde, mille peale on kirjutatud "Restoran". Ja kellaajad, mis ei tundu kohe kuidagi sobima. Kuid velorikšamehed on andnud endast parima...
Restoranipoiss on küll lahkesti nõus meile õlut serveerima, mis on muidugi väike leevendus, kuid kõhtu just täis ei tee. Aga süüa praegu ei saavat. Samas on laua peal menüü...
Korotše, lõpuks äratame nurgas magava kokatädi, laskume ühele põlvele, Urmas näitab kõhtu ja mina olen käed palveks kokku pannud - ja nii häid krevette pole me elus varem söönud!
Õhtul organiseerib Mare tööle konditsioneeri - vaatamata sellele, et väidetavalt ei pea elekter nii suurele võimsusele vastu...
Kui tahan, siis saan, mida tahan! Tralla-la-laa!
No comments:
Post a Comment