Töö ja vaev Madagaskari moodi

Küsi ja sulle antakse! Me olime eelmisel päeval nii palju küsinud ja täna, näe, on kõik vastused juba kohal!
Mõned asjad tulevad ilma küsimata ka. Nagu näiteks hommikusöögisaiakesed. Või siis see poiss, kes kõikide küsimuste vastuseid teab ja ütleb, et tema võib meid teeistandusse viia.

Meie ees, taga ja kõrval on kokku 600 ha teepõlde. Omanikuks malagasside firma Sidexam Tea. Toodetakse nii rohelist kui musta teed, 80% toodangust imporditakse Keeniasse.

Teetöödejaamas pole täna elektrit, seetõttu peame me püüdma ette kujutada, mis ühe või teise masina käivitamine kaasa võib tuua. Igatahes on roheline ja must tee ühe ja sama taime produkt, lihtsalt musta tee saamiseks tuleb rohelist fermenteerida. 

Kuiv kraam jahvattakse-purustatakse erineva suurusega osakesteks, kõige paremaks hinnatakse nn krobedat teed, kus mingigi lehekuju säilinud.
Urmas püüab meid miskipärast istandusse maha ärida.
Lubatud degusteerimisest ei tule ka midagi - elektrit ei ole, vett ei saa kuumaks. Õnnks on ilm ise kuum.

60 töölist korjavad päevas kamba peale ca tonni teelehti.

Teepuud lõigatakse igal sügisel maha,tüügastele kasvavad uued võrsed, tee jaoks korjatakse ainult paar lehekest võrse tipust. Pildilolevad taimed olla ca 30-aastased.

Need ei ole teetöölised, need on mingid suvalised sellid. Üks kutt kannab oma tavaari pea peal - enamasti kannavad mehed õlal ja naised pea peal. Kuid vasakul tee kõrval on teepõld sellegipoolest.

Teetööliste ühiselamu

Vaat sellised saiakesed...

Tee tööd ja näe vaeva... 

Sellest me aru ei saa, kuidas siinsed inimesed ikkagi ära elavad.Nagu näiteks need killustikutoksijad, kelle päevane teenistus on ca 6000  ariaryt ehk 1,5 eurot ehk 12 kanamuna. Või need liivamüüjad, kes linaga jõest liiva välja püüavad, seda puhastavad-nõrutavad-kuivatavad ja siis saaduse alt orust üles tee äärde tassivad, kust kokkuostjad selle siis kokku kabistavad. Üks ämbritäie liiva eest saab inime 500 ariaryt ehk ühe euro saamiseks läheb vaja 8 ämbrit liiva.

Selles külas elavad liivamüüjad.

 Või söemüüjad -  kõigepealt on vaja mets maha võtta (siin piirkonnas eukalüptid), siis puudest süsi saada, see vankritele laadida, siis puuratastel laadungid läbi mülgaste ja üle mögede suuremasse linna sikutada - inimjõul, pooleteise päeva tee... Ühte koormat sikutab 3-5-liikmeline seltskond.

Tehniline varustatus on sõidukeil viimatse pääl - taskulambid tuledeks, olemas on mehhanism rataste pööramiseks ja isegi freno a mano - käsipidur... (Valgelt Roosi pärandus minu mälus - freno a mano)

Söekärud.

Süsi on pakitud eukalüptiokstesse - need peavad teda pikal teel nii põrutamise kui vihma eest kaitsma.

 

Ise on malagassid kogu aeg naertavad ja sõbralikud - nagu ka see maniokijuurikaga mees - aga neil kõigil on üks suur puudus - neid on kohutavalt raske pildistada, jäävad teised pildi peale täieti pimedad. Eriti kõik need imenunnud lapsukesed... niuks!

Pealtpoolt näeb maniokk välja selline.

Söe põletamiseks kaevatakse umbes künarvarre sügavune auk,  täidetakse puudega, kaetakse pealt kinni ja süüdatakse.  Poolteist päevaga pidid ära miilama.

Põhja- Madagaskaril oli seebudel nöör läbi nina. Siinsed on vist lahkema loomuga :). Seebu piim ei olla miski hää piim, ja ega tal seda palju pole ka - liitri päevas pidi välja pigistma.

Järgmiseks oluliseks elatusallikaks on tellisetegu. Tükk aega on teevered telliseahjusid täis. 

Telliseteoks tuleb põhimõtteliselt lihtsalt maa üles kaevata, see vormidesse mätsida, vorme kolm päeva päevitada, siis tetud süsteemiga (õhuaaugud, paisumisvahed) ahjuks laduda, väliskülg sellesama maamullaga tsementeerida, puud ja tuli alla...

Ees telliseahi, tagaplaanil kodu, mille teise korruse etikul käib suure tossuga kõva söögitegu. Vaatasime esiti, et kas tõesti keegi kütab maja, kas tõesti on kellegi majapidamises ahi - no õnneks ikka ei olnd.

Esiplaanil saepuru näoga riisisõelmed, tagpool telliseahjude rida. Riisisõelmed käivad ka küttematerjalina kivide vahele.

Esiplanil ahi, mis on "oma töö ära teinud". Tellised tassitakse teeveerde, kust kokkuostjad need siis üles korjavad.

Ühe kivi hind tootjale on 20-30 ariaryt. Ehk siis ühe euro saamiseks on vaja 200 tellist. Ühe kivi kaal kilo ringis.

Järgmises klipis on näha naised-lapsed, kes parasjagu üht ahju tee veerde kannavad. Ja siis Urmas, kes püüab teha sama... Aga ma ei usu, et ta selles suguharus tööd saaks...






Vahepausi korraldab giidipoiss meile järveäärses aiakeses Lac Hotelli territooriumil. Vaadetel pole vigagi,...

... nagu ka mitte kohalikul veinil, millega me oma kuumas kurnatud kehasid turgutame. Kuid giidipoisil on tee ääres ikka veel üllatusi varuks - nagu näiteks tsilo, kohalik ravimtaim, kasutatav teena kõhuhädade korral - väga häbeliku olekuga taim...



Ja kingitusena Marele pilt kohalike kaislate - malagassi keeles taretra - seltsis.

Mare Taretra

Juba sajandat korda on meil kõigil heameel elada sellisel maal nagu Eesti ja juba kahesajandat korda on meil heameel olla külalisena sellisel maal nagu Madagaskar...