Õnnelikud inimesed

Hommikuks oleme jälle õnnelikud. Päike paistab, laine loksub ja ümberringi on rõõmsameelsed  naeratavad inimesed, kes ametlike andmete järgi on oma õnnelikkuse indeksiga maailma riikide hulgas 157. kohal ehk viimase 10 seas.

Üks õnnelik :)

Kaks õnnelikku :) 

Tagaplaanil lõikab vee ja taeva pooleks muul,...

... mis on üks väga omapärase ehitusega muul. Paremal möllab ookean - siin linnas randa ujuma minna ei tohi, lained on liiga jõukad.

Ujumiseks sobiv rand olla 7 km kaugusel - arvame naiivselt, et asi see siis astuda ei ole. Õnnelikud inimesed meie ümber kannavad kõike pea peal - veeämbritest telliskivideni. Pagan, kus on jõud, osavus, figuurid ja kõnnak!

Lõpuks üks pleekimata plagu ka.
Valge - puhtus, koristatud riisi värv, naiste lamba (õlasall) värv.
Punane - suveräänsus, imerina savimajade värv, kunagiste kuningate surilinade värv, surnute tagasituleku nimel ohverdatud seebude vere värv. 
Roheline - lootus, ränduripuu värv, riisipõldude värv, inimese ja looduse ühtsuse värv. 

Õpime iga päev. 

Ükspäev õppisime, kuidas on prantsuse keeles "raudteejaam". Panime google'i tõlkemootorisse sisse, saime prantsusekeelse vaste ja otsustasime kuulata, kuidas vaste hääldub. Klõpsan kõlarinupul, tõstan telefoni kõigi harimiseks näokõrgusele ja - mahe meeshääl häälib püüdlikult: "Raud-tee-jaam!"

Teisel päeval maksime ühe sõna eest peaaegu euro. Olime seda sõna juba mitu korda menüüdes näinud, nüüs otsustasime selgeks teha, mida nadsellega mõtlevad. Tellisime. Nad mõtlesid sellega mune. Kõigest 3000 ariary eest saime teada!

Manakaras õppisime kookospähklite hingeelu. 

Kõigepealt saab sealt seest juua. Maitseb nagu kergelt käärimaläinud vadak.

Siis saab sealt seest pehmet valget viljaliha süüa - sest see pähkel on veel noor. Maitseb väga hea. Meie maale niisugune versioon üldjuhul ei jõua,...

meie tunneme kookospähkleid juba kuivanud kujul...

Kuivanud pähkli viljaliha võib riivida (tagaplaanil) jne...

Seebu ehk kõrge turjaküüruga veis on malagassi suurim vara. Mida rohkem seebusid, seda rikkam ollakse. 

Pesu kuivatamine käib nii linnas kui maal ühtemoodi. 

Oodatavaks elueaks lubab internet malagassidele 64 aastat. 

Matmine käib kahes etapis - kõigepealt maetakse inime niisama ilma suurema kärata maha. Mõne aja pärast, kui omased on piisavalt palju pappi kokku ajanud, et pidu teha ja väärikas haumonument rajada - selle aja pele eon kadunuke juba piisavalt lagunenud ka - toimub põhjalike pidustustega ümbermatmine.

Tõenäoliselt on ülemisel pildil n-ö esimese etapi hauad.

Malagassidele ei meeldivat, kui võõrad nende surnuaial ringi kondavad. Siis väga ei tihanud ka...

Surnuaial vol 2

Surnuaial vol 3

Kaluriküla motiiv

Päikesekuivatatud rändurid leiavad oma teelt paradiisiaia. Õllega. 

Ja tüdrukutega, kes meile piroogipoisid välja valivad -  jalgsi koju tagasi minna tundub selles temperatuuris ilmvõimatu. Nagu ka edasiminek - ujumisrannani olla ikka veel 7 km...

Paradiisist piroogi - meie olemegi õnnelikud inimesed!

Mõned teevad tööd, mõned on ka töötamata õnnelikud...

Kõigil, kes avokaadosid armastavad, on lahkesti lubatud kade olla. 
Ja lihtsalt teadmiseks - ananassiviile võib ka piparkoogivormiga südamekujuliseks lõigata.

Kirjandus väidab, et Manakaras on ilusad päikesetõusud ja -langused. Sätime end kellaajaks hotellikohviku katusebaari. Korraga tabab Tarkade Klubi ilmutus: kuidas saab päike siin merre langeda, kui me asume saare idaservas? Paneme jooksu.

Ei ole kerge see turisti elu, ma ütlen!

Niimoodi saab üks ilus päev jälle otsa. 

"Võid tuleb panna nii, et nina ei põru," õpetab Mare meid hommikusöögilauas. Just-just, mitte hambad, vaid nina! Üksiti on Mare öösel välja mõelnud hiilgava idee minna hommikust sööma hoopis teise hotelli, sinna, kus meile õhtul avokaadoputru ja muid maiusi pakuti. Ülistame inimese tarkust sedaõvrd, et Mare lubab iseennast teietama hakata. Meil pole selle vastu midagi. 

Liiklusmärgid sellel maal on kõik kõvasti betooni valatud.

Selliseid asju võib ka taksodeks nimetada. 

Kolme velorikša abil liigume bussijaama.  Minu mehe kett kõriseb ja tulebki paar korda maha. Ülimalt sümpaatne on vaadata, kuidas teised kaks teda hooandmisega toetavad.

Kavatseme liikuda Manakarast Ranomafanasse ühistransporti kasutades. Bussini on kolm tundi aega. Saame piletid, saame seljakotid bussi katusele ja läheme hulkuma. Hulkuda eriti kuskile pole, pealegi on ilm järjekordselt kolekuum  -  istume esimesse ettejuhtuvsse söögikohta ja küsime veini.

Nad arvavad, et neil ei ole.

Näitame neile nende letis pudelit, milles kõigi märkide järgi paks olema vein.

Nad on väga üllatunud. Ja lahkesti nõus selle pudeli meile loovutama.

Toovad lauda. Kinnise pudeli.

Ootame.

"Probleem!" kutsub Urmas lõpuks ühe tüübi laua juurde ja näitab korgi peale.

Tüüp saabki aru, milles probleem, ja on täiesti nõus sellega, et on probleem. Jätab mulje, et ta pole elus ühtegi veinipudelit ega selle avamist näinud. Läheb minema. 

Meie oleme üllatunud. Ootame. 

Mõne aja pärast tuleb tüüp mööda tänavat, nägu säramas peas ja punnivinn näpus - ta on seda kusagilt laenamas käinud..

"Dare,"  ütlevad kohalikud selle veidruse kohta,  "Dare. Palm. Dare," ja näitavad eemale palmipuude poole. Kuid milleks seda palmilehtede kaenlas kasvavat tammetõru kõvadusega kraami kasutatakse, on see söödav või mitte - pole õrna aimugi...

Bussimüüjad proovivad meile veel ühte piletit pähe määrida - et kui ostame ühe istekoha juurde, siis saame nn "oma rea". Kuid meil on tunne, et buss jääb nagunii pooltühjaks ja et see on jälle üks väike trikk... Urmas joonistab neile pildi, kus neljal istmel istub kaheksa inimest ning ulatab selle tagasi sõnadega "No problem!" Tundub, et nende kahe väljendiga - Problem! / No problem! - saab Urmas lahendatud kõik probleemid igas maailmajaos.

Kõik on Urmase pildi üle väga õnnelikud. Meie Marega peame aru, kas anda Urmasele soovituskiri kunstiinstituuti või filoloogiateaduskonda. 

Buss stardib. Jaama territooriumilt välja jõudes on esimene peatus ja Urmase taiesest saab reality-show - ilmselt on soodsam osta pilet juhi käest kui kontorist... Peagi loendame 15 koha pealt 29 reisijat. 

Buss sõidab igatahes oluliselt kiiremini kui rong, võime me teile kinnitada. Vähemalt Madagaskaril. Juhi sõidustiili kohta arvab Urmas, et see mees ei peatu ka, kui ta ühe juhuslikult alla ajab.

Teeäärsetes peatustes on kõik vanaviisi - kaubapakkujad, söögimüütajad... Teeäärsetel palakatel kuivatatakse midagi valget - maniokilaastud, teab bussirahvas meid õpetada. 

Seda juurikat me ei osta. Me ei tunnegi teda...

Ühel hetkel läheb juht poodi - täiesti arusaamatu, miks ta just selle roigasehitise kõigi ühesuguste vahelt välja valis -  ja tuleb tagasi müüja ning kahe väikese plastkanistriga - umbes sellisega, milles võiks olla paar liitrit pesuloputusvahendit või mootoriõli. Tegelikult on seal bensiin ( või nafta) - kahepeale tangitakse bussi natuke ja sõit jätkub.

Teeäärsed kanad on samasugused nagu igal pool mujalgi - mõnikord pead alaspidi kellegi näpu vahel ("See on kodunt lõunasöögi tööle kaasa võtnud," kommenteerib Urmas niisuguseid pilte), mõnikord köies, mõnikord kammitsas, mõnikord jooksevad nagu kanad takus, teinekord nagu peata kanad, kolmas kord sõidavad nad kellegi rikšas, kord puuriga, kord ilma, kord on nad õnnelikud kanad vabapidamisel; mõnedel neist on sirge ja sihvakas säärejooks nagu malagassitaridel, teised näevad täitsa tavalised välja  - mu meelest on Urmas kõik meie teele jäänud kanad üle kontrollinud ja lugenud. "Näe, kana!", "Vaata, kana!", "See kana seal..." 

"Sul on kanadega mingi suhe?" küsib Mare kahtlustavalt. Urmas eitab, kuid jääb juba veerand tunni pärast vahele: "Ma nägin ühte kana..." 

Selline tšikenman siis. 

Alatasa on tee ääres politsei - püssi ja siilidega - miks see nii peab olema, sellest me veel aru ei saa. 

Ranomafanasse jõuame pimedas. Kuid tuba on mõnus ja territoorium tundub huvitav. Pealegi on siin bassein...

Mare sorteerib oma seljakotti ja kaebleb, kuidas ta on täiesti ilmaasjata terve rea igaks-juhuks-ravumeid kaasa tassinud. Et me oleme nii alatult terved. Tuleme inimesele vastu ja katsetame  tema nohurohtu sääsepunnide peal. 

"Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas!" ronib Urmas oma sääsevõrgu alla. Võrgud on ilusad kut pruudiloorid, kuid võrgusilmad tunduvad,,, ah, olgu peale. 

Enne magamajäämist püüab Mare meid harida eelseisva rahvuspargi osas. "See on loodusesõprade ja linnuarmastajate paradiis," loeb ta kusagilt.
Siis peaks Urmas oma kanadega sobima...

Hommikuks on nii Mare kui Urmas nohus.