Wednesday, March 20, 2019

Tere, kevad!

Täna algas  kevad. Tartus olla lumi maas. Meil siin on merevesi nii kuum, et ei saa sisse minna. Niisugust asja pole minuga veel varem juhtunud. Et merevette ei saa sellepärast minna, et vesi on kuumem kui kehatemperatuur. Mare ja Urmasega ka mitte.
Elu on ikka imeline!

Linnast, kus ei ole autosid, viib meid Ankify sadamasse (ikka a-tähega, kuis muidu!) päevinäinud sõiduauto. Sõiduk kannab austavalt ühistranspordi tiitlit - collectivo. See tähendab, et vahepeal siseneb - väljub veel teisigi inimesi. Ühel hetkel on tagaistmel selline pilt:

Kollane masonjoany näomask. Puhtalt ilu pärast.

Masonjoany, teadusliku nimega Enterospermum madagascariensis, on mingit sorti sandlipuu, mis araablaste vahendusel on ca 1000 aastat tagasi Madagaskarile jõudnud. Indiaanlaste käest! Niisiis on tegemist tuhandeid aastaid järeleproovitud päikesekaitsevahendiga. Ja ikka on kohalikud pruunid mis pruunid!
Masonjoanyl  olevat UV-kiirte eest kaitsev toime, lisaks nahka kooriv, toniseeriv jms hääd omadused. Kasutatakse teist nii pudruna näo peal kui näomaalingute tegemiseks. Viimane on olnud läbi aegade sakalava hõimu naiste traditsioon - pidulike sündmuste nagu pulmad, matused vms juurde kuulunud alati ka masonjoanay-maaling.  Nüüd olla see taas pärismoodi minemas - näeme meiegi oma teel päris mitut vahvalt kaunistatud nägu :)

Sedapuhku on tee täiesti tee moodi tee ja auto sõidab - noh, me ei tea täpselt, kui kiiresti, sest spidomeeter näitab korraga nii 40 kui 80 km/h - aga igatahes on see juba auto kiirus, mitte enam seebu oma.
Tee ääres on jätkuvalt kakaoistandused - needsamad, mida me velorikšadega vaatamas olime käinud. Kilomeetrite kaupa. Kui hea on olla haritud inimene - ehkki me olime neid puid näinud ka eelmise päeva hommikul, polnud meil tol hetkel veel aimugi, et tegemist on kakaopuudega. See tarkus jõusdis alles pärastlõunaks kohale. Tarkus tuleb tasapisi, nagu me kõik teame.
Urmas arvab, et ühest kakaopuust saaks siinsetes tingimustes kaks elumaja valmis ehitada.

Sadamat aga on meil vaja selleks, et saada Madagaskari suurimale vulkaanilisele saarele Nosy Be'le. Nosy tähendab saart ja Be suurt. Suur Saar on Madagaskari suurim vulkaaniline saar, mille kunagiste vulkaanide kraatrites on tänaseks krokodillidega järved.

Me oleme aru saanud, et kõiki turistihuvilisi me kinni maksta ei jõua. Hakkame moodustama süsteeme, mille abil oma seljakotte ise ühe sõiduki pealt teise peale toimetada. Sest Ankify sadamas tõstab meie viit kotti viiekümne meetri peal viisteist musta vibalikku, kõigil pärast käed pikas... Ehkki tegelikult tuleb tunnistada, et tüütuseni pealetükkiv see rahvas siiski ei ole. Lihtsalt praegu ei ole veel hooaeg alanud ja igaühele on kopik kallis. 
Kopikatest rääkimine on muidugi sulaselge valetamine. Vähim rahatäht, mis meie teele on jäännud, kannab numbrit 200 ja tähistab nii umbes 5 eurosenti...

Paarikümneminutilise laevasõidu sisse jääb unustamatu atraktsioon - lendkala. Laseb teine ikka kohe tükk aega saba peal mööda veepinda nagu  iluuisutaja Rodnina (või Zaitsev), enne kui kalaks tagasi hakkab. Ussskumatu!!!

Bookingu kaudu broneeritud majutusasutuses meile kohta ei ole. Jumal tänatud, sest nüüd sõidutab taksojuht meid järgmisesse, tükk maad paremasse paika - Päti Poole! Hotelli Chez Pat. Kui enne oleks randa olnud 5 minuti tee, siis nüüd loksub ookean ukse all ning hind on isegi soodsam - kolme öö eest kahe magamisruumiga "korteris" maksame kokku ca 75 eurot. Ehk ca 8 eurot per persoon ja öö.
Kas lisaks hommikujoogile on mõtet võtta ka hommikusöök? Oleme jõudnud kohale hommikul kell 9.30 ja meie tuba ei ole veel valmis. Aga varsti saab.

Kontinentaalse hommikusöögi kõrvale võib võtta mittekontinentaalseid lisandeid rannarahvalt - näiteks papayasid või avokaadosid või...
Vesi on kirjeldamatult mõnus. Iga kell ööpäevaringselt. Käime ujumas päikeseloojangul ja päikesetõusul ja kolm korda öö jooksul sinna vahele, sest muidu on magada liiga kuum...

 Kalal käidud. Mõrdade lähemalt pildistamist mingil põhjusel ei lubata. Vaadata võib. Täitsa tavalise näoga kalad on, sellised heeringa ja ahvena vahepealsed...

Detail baarist. Idee kaitsmaks plastmasstooli jalgu...

Taksojuht, kes meid Päti Poole paigutab,  organiseerib kohe kohale ka Fabio. Miska me ostame kaks tuuri.
Esimene teeb enam-vähem tiiru peale Nosy Be saarele. Alustame turult...
Turu. Masonjoany-nägu on ka siin popp.

Mannekeenide figuurid Madagaskaril on tükk maad kurvikamad kui me kodus harjunud oleme...
 Kanaauto

... ja keerame siis kuskile "vasakule". Peame siin-seal kinni, uudistame  taime nimega tsitrollenite  (issand ise teab, kuidas seda kirjutatakse - lõikeheina moodi puhmas, mille katkinätsutatud lehed lõhnavad täpselt nagu sidrun); imetleme banaaniõisi (Madagaskaril kasvab 8 banaanisorti, 4 neist süüakse toorelt, 4 küpseatult), ja veel üht-teist.

 Nosy Be'd nimetatakse luuleliselt ka "lõhnade saareks".
"Ylang-Ylang," ütleb Fabio ühel hetkel.
 Lõhnav kananga ehk ilang ehk ilang-ilang on kõrge troopiline puu magnoolialiste seltsist, mis õitseb aastaringselt ning lõhnab tugevalt. Ja magusalt.
"Chanel nr 5," ütlevad naised kõiketedjate nägudega Urmasele.  Urmasel on Chanelist suht suva. Kuid õied lõhnavad tõesti intensiivselt. "Armastuse ja sensuaalsuse lõhn", on selle kohta öeldud juba iidsetel aegadel.


 Ja siis oleme püha puu juures. Sa püha müristus! Pühadust on 5000 ruutmeetrit ja kogu selle lahmaka on täis teinud üks puu, ficus ehk banyan. Kasvatab oksa küljest järjest juuri alla, need liaanjuured kasvavat kiirusega 1 meeter kuus.

Pühasse paika sisenemiseks tuleb selga panna piduriided ja jalad lahti võtta.Nii sisse kui välja peab astuma parem jalg ees...





Püha puu on aastast 1836, Indiast, kingitus sakalavade kunigale Tsiomeko'le (viimase nimi tähendavat tõlkes "ei anna alla"). Punane ja valge olla sakalavade kuninga vävrid, punane sümboliseerib kulda, valge hõbedat.

Püha tuur lõpeb väikese muuseumi ja seejärel teejoomispaigaga. Teeks on Le Ravintsara tee - loomulikult ülimalt tervislik :) Teed tuleb jooma ka väike armas geko :)

Järgmiseks peatuspaigaks on Androadroatra kosk. Ujumisvõimalusega peatus.
Enne koske on barakid - siin asus aastani 2011 kohalik rummitootmine, õigem oleks vist öelda samakaajamine. Dzamandjary (dzama - kohalik samakas) barakkides elab praegu mingisugune ca 400-pealine kogukond-kommuun, kes end ümbritsevate kohvi-, ylang-ylang'i-puude, pipra jms põllumajandusega hinges hoiab. Pluss sellega, et on kose-teele tõkkepuuette pannud ja igaüks, kes koseni pääseda tahab, peab väikese nutsu välja käima. 
Nutsu väljakäimine on siinsetes oludes eriti täpne kujund - raha antaksegi peost pihku justnagu veidi salaja, võimalikult kokkukägarsatud nutsakuna. Võib-olla ka seepärast, et siis pole täpselt näha, millisest summast jutt...
Endise rummitööstuse  barakid.



Anjavobe - kraatrijärv, krokodillidega.

Vaade Suure Saare (Nosy Be) kõrgeimalt mäelt Mount Passot'ilt. 

Mount Passot on vaid kümmekond meetrit kõrgem Suurest Munamäest; sinna on ehitatud vaateplatvorm ja turistinänni-putkad. Külalisesinejateks macaco leemurid. 
(Sakaviro - rasedate taim)

Me ostame Fabiolt teisegi tuuri - leemurite saarele Nosy Kombale ja snorgeldamissaarele Nosy Tanikely'le.

Nosy Be on Madagaskari suurim vulkaaniliine saar, Nosy Komba tema kõrval suuruselt teine.  Ca 4000 elanikga saar jätab täieliku turistilõksu mulje - ehkki saare giid on kõigist senistest parim. Saame näiteks teada, kuidas eristada emmast kilpkonna isasest - isasel on kilp kõhu all nõgus, et paaritumise ajal paremini emaslooma peal püsida. Loomad olid valmis seda kohe demonstreerima ka. Või et vanillikaunad ei muuda puu otsas värvi - on rohelised ja jäävad roheliseks, seemned võivad välja kukkuda, nemad ikka rohelised... Värvimuutus saadakse kuivatmisega.

Kuid üldiselt meenutab kogu kupatus natuke loomaaeda - leemurid on sisse söödetud, kilpkonnad ja boad elavad betoonseintega terraariumis, ühe juurest teiseni viib kivisillutisega tee, mille ääres müügil kohalik käsitöö - Nosy Komba on kuulus oma rišeljöö-tikandites laudlinade poolest. Ja ehkki mustrid on vahvad, jätavad needki natuke haltuura mulje - ei pruugi seda olla, kuid peenem näputöö see just ei ole. Kogu saar on justkui suur suveniiripood.
Rišeljöö-laudlinad Nosy Kombal
Meie väga sümpaatne giidipoiss. Kameeleoniga. Vaata, kui ilusasti ta oma saba on rõngasse keeranud! Kameeleon, ma mõtlen.



Kuid ometi on saarel üks ülisuur väärtus - me saame täiesti ausalt sisse piiluda kohaliku kooli ellu.


Et lastel on koolivorm, sellest me saime juba esimesel päeval aru. Sellest ka, et igas koolis isesugune. Õpetaja kannab valget kitlit nagu hulluarst kunagi.
Raamatuid ei tundu olema. Me ei näe neid üheski klassis, kuhu me sisse piilume.
Üks õpetaja tuleb sõbralikult akna juurde meiega juttu ajama. Tema klassis on 26 poissi ja 26 tüdrukut vanuses 8-12, ta õpetab seitset ainet (prantsuse keel, matemaatika, geograafia...); õppeaastas on kaks 15-päevast ja üks 30-päevane vaheaeg...


Randa on tulnud eriti vana ja väsinuud väljanägemisega suuremat sorti alus. Ta on ilmselt tulnud tõusu ajal, nüüd, mõõnaga, on alus kenasti külili heitnud ja malagassi-mehed kannavad lasti randa. Esipaanil samasugused mõrrad, mida meil koduhotelli juures pildistada ei lubatud.


Liigume edasi Nosy Tanikely saarele. Snorgeldame. Pole just Punane meri, kuid üht-teist siiski liigub. Eriti igas suuruses krabisid. Mare näeb merikilpkonna ja ingelkala, Urmas leiab suuremale kevadjooksule suunduva krabiseltskonna, mina leian söögilauast Reuniooni prantslased... Prantslastel on endil kaasa võetud eriliselt mõnusad snorgeldamismaskid, saame neid proovida - väga hääd!

Vaevalt olime me ära õppinud, kuidas siinkandis katuseid tehakse, kui juba on neil uus nipp välja mõeldud...

Rõõneskarp elab sümbioosis vetikatega. Rõõneskarp annab vetikale kasvukoha ja vastu saaba toitu, mid vetikad toodavd. Võivad sellises abielus elada kuni 100 aastat. Maailma suurim pärl - läbimõõduga 14 cm -  on kah leitud rõõneskarbist. Rõõneskarbid võivad olla mõnest millimeetrist 1,35 m-ni. Viljandi muuseumi võib kah rõõneskarpi vaatama minna


Kui 0,65-ne õllepudel maksab veidi alla euro, klaas caiperinya't veidi üle ühe euro ja kohalik 52-kraadine 0,3-ne rummipudel ka veidi üle ühe euro, siis mida teie kevade alguse puhul jooksite? Sellisel päeval kui merevesi on nii kuum, et ei saa vette minna...
Alati peab ikka mingi probleem ka jalus olema, onju!

*   *   *

1 comment:

  1. Nomaivõi ... issand, kui äge! Kui enne ütlesid, et maa hakkab meeldima, siis nüüd kindlasti meeldib, eksole! Kallin!

    ReplyDelete