Ull Lugu: Meile vist hakkab see maa meeldima

Niisiis me olime jõudnud Antananarivosse.

Sa ei kujuta ette, kui palju üllatusi ja emotsioone võib mahtuda ühe ööpäeva sisse!

Kõigepealt moodustame me kamba peale ühe uhke sõna. Pälk. Emakeeleöö auks või nii. No kas pole imeline sõna?

Istume Antananarivos oma Päikese (Sole) nime kandva hotelli rõdubaaris ja imetleme linna kohal sähvivat öist äikest. Tavalisest äikesest erineb nähtav selle poolest, et hoogsa valgusshow'ga ei kaasne mingit mürinat. Urmas arvab, et äkki see on põuavälk, et sellega vist ei mürista. Mare ütleb selle peale "Pelk!" ja internet ütleb "Pälk!" Tehtud, eksole!

Niisiis naudime täiel rinnal sooja õhtut pälguga.

Hommikusöögi ajal samas kohas naudime sooja hommikut ilma pälguta, kuid tänavameluga. Kaupmehed laotavad laiali oma tavaari, mööda sõidavad erinevad koormad - kärud, vankrid, eestveetavad, taganttõugatavad... Prügi pole kusagil, küll aga prügikoristajad. Üle tänava on silt "Magasin".

Tüüpiline.

Puurattad, puurattad, ja ohjad ka - käru tahab ju ohjamist saada!

Kui inimene satub võõrasse linna, peab tema ometigi turuga tutvust tegema. Pealegi on Mare selgeks õppinud malagassikeelse sõna "turg" - tsena - ja oleks ju puhas patt see niisama raisku lasta!

Turul, eriti lõunamaisel, näeb alati miskit toredat. Kartulikotitäite kaupa kuivatatud šampinjone. Angerjad (mitte suitsuangerjad), ca 6 eurot kg. Erinevad fruktid, mille nimesid ei tea ükski normaalne parasvöötme-inimene.

Parasvöötmest rääkides - ükski normaalne inimene ei tea ka seda, kus asub põhjapöörijoon. Eriti veel need, kes põdrakasvatajatest kaugel põhjas laulavad. Selle avastuse tegime me lennukis. Põhjapöörijoonel pole muuseas midagi ühist selle kriipsuga, mille peal või all jõuluvana elab...

Eks me ikka proovime. Näiteks suhkruroost pressitud vedelikku.

Proovime ka toodet, mille kohta esimese hooga arvame, et see on suitsusaunas käinud seebuliha, tegelikult osutub see kohalikuks maiuseks nimega "koba" - ainuke sõna koostisosade komplektis, millest me aru saame, on pistaatsia.

Proovime pisikesi punaseid siilikesi, mille kohta väidetakse, et need on hiina litšid.

Imetleme uuemaid töövõtteid - näiteks juustu käitlemise omi.

Juustumüük noa ja haamri abil. Kuidas sa muidu suurest kamakast sobiva suurusega tüki kätte saad!

Otsustame ühiselt, et meile vist hakkab see maa meeldima - tüütud kaubapakkujad ja almusenoolijad on vaid hotelli lähedal ja turu peatänaval, turu siseõuedesse pöörates võib aga rahulikult ilma igasuse saatjaskonnata või müüjatepoolse pealetükkivuseta ilma uudistada. Turg ehk tsena ise ei haise, ei ole lärmakas - selline eestlase hingeelule sobiv versioon.

Kohates silti "raamatukogu" palume näitsikult uksel luba sisse astuda. Üheks minutiks. Naeratav malagassitar noogutab.

Siseneme poolhämarasse ruumi, mis on täis köögi- või söögilaudade taha kummardunud valgetes pluusides inimesi. Kõigil vihud ees ja pliiatsid käes. Ei mingeid arvuteid-läpakaid. Teisel korrusel, mis algab poole lae pealt, paistvad raamaturiiulid.

Õhkkond tundub nii pidulik ja püha, et taganeme vaikselt välja tagasi. Ainsaks küsimuseks jääb, kuidas nad nii pimedas lugeda-kirjutada näevad.

Raamatukogu

Järgmiseks võtame ette retke "kuskile kõrgemale" - et linnasüdamest veidi eemale liikuda ja linnast endast rohkem sotti saada.

Temperatuur on päikseliselt palav. Treppidel teevad trenni täiskasvanud malagassi mehed - kleenukesed ja sitked. Naeratavad.

Linna kõik koolid tunduvad selle mäe otsas olema - jõuame kohale hetkel, kui igast uksest valgub välja oma vormiriides kamp.

Piilume sisse ka igasse teelejäävasse pühakotta. Nii olematu dekoratsiooniga jumalakodasid pole mina oma elus veel näinud! Sildid hoonetel lubavad küll reformiste, küll luterlust, küll katoliiklust - kuid kirikuid, kus pole mitte ainumastki pilti ega isegi mitte krutsifiksi ega kohe üldse mitte-mitte-midagi peale pinkide - selliseid kirikuid pole minu silmad veel seni näind. Ühe pühakoja äärde on maetud rida rootslasi. Küllaltki kaugele, eksole, kui kilometraaži Rootsist arvestada...

Ühes veidi suuremas otsustasime peatselt algavast jumalateenistusest osa saada. Seda enam, et pinkidele on jagatud laululehed ja seinatahvlitel laulude numbrid kenasti reas. Eestlased on ju ometigi laulurahvas!

Laulmisest ei tule paraku midagi välja. Kantslisse roninud kirikuõpetaja on ilmekas kui Jassi Zahharov kõige kurvemas tragöödias - mees müristab ja sosistab vaheldumisi ning ähvardab meid kõiki ilmselgelt igaveste piinade ja põrgutulega. Veerand tundi peame vastu, aga kui isegi meie-isa-palve raua needmiseks üle läheb, lahkume.

Lahkume15 km kaugusele krokodillifarmi. Külakesse nimega Anosiala.

Teekond linnast välja. Riisipõllul võib igasuguseid asju teha, näiteks kalastada.

Teel kohtume tõelise õudusega: killustiku tootmisega. Ja ongi nii: inimesed istuvad päevade kaupa tulikuuma päikese all ja toksivad suuri kive pisikesteks!

Krokodillifarmis tervitab meid teade, et krokodilliliha on otsas. Mis mõttes otsas, kui meie tuleme ilma teisest otsast!?
Eks me lepi siis sellega, mis üle on jäänud. Nagu näiteks leemurid, keda Madagaskaril on 111 liiki. Äärmiselt ohustatud või väljasuremisohus on neist 105.
Siin pakutakse meile näiteks sifakat.

Sifakad on päevase eluviisi ja väga nunnu välimusega. (Suurem osa leemureid on ööloomad). Sifakasid on peaaegu võimatu tehistingimustes pidada.

Bambusleemur.

Animafilmis "Madagaskar" on pahalasteks fossad. Filmis tegutsevad fossad karjana, tegelikult on nad erakud ning saare suurimad kiskjad.

Fossa. Kuna omatehtud pilt ebõnnestus, on tegemist laenuga siit.

90% Madagaskari taime- ja loomaliikidest on endeemsed. See tähendab, et neid ei leia mitte kuskilt mujalt.
Kameeleone leiab - Aafrikast ja Araabiast ja Sri Lankalt. Neid on ilma pääl kokku üle 200 liigi.