Thursday, March 28, 2019

Mürgisööjad leemurid ja muud mutukad

Ma ei oleks kunagi arvanud, et mina olen see inimene, kes hommikul vara tõuseb ja aktiivselt tegutsema hakkab.
Ja mul on olnud õigus.

Aga siin ei ole palju teistmoodi võimalik - kui õhtul kella kuuest algab pime öö, siis lihtsalt peab päevaga varem pihta hakkama.
Vähemalt mõnikord.
Aga mitte täna. Me ignoreerime äratust ja otsustame päevakava ümber muuta - me ei lähe hommikusele rahvuspargituurile, me läheme hoopis õhtusele!
See on suurepärane mõte. Pealegi saame me niimoodi rahulikult oma niiskeksmuutunud seljakotid läbi sortida,  ja me olime õhtupimedas jõudnud märgata pesumaja silti - ehk saab teenust?

Teenust saab - tüdrukunääps peseb meie pesud ära. Käsitsi. Kogu hotelli pesu pestakse käsitsi. Oeh.

Ränduripuu ehk ravenala ehk metsaleht on üks vahvamaid ja  dekoratiivsemaid siinsetest pärismaalastest. 

Läheme tutvuma linnakesega, mille nimi on Ranomafana ehk kuum vesi. Meist jookseb mööda mees banaanikoormaga. Mehe jalad võnguvad nagu bambusevarred.
Me oleme arutanud, et kui palju. Nüüd leiame võimaluse kontrollida.



Ja siis need killustikukopsijad ei anna meie hingedele rahu...

Kakskümmend üheksa kotti reas ootavad kokkuostjat. Mare kotti tõsta ei jaksa, Urmas pakub 80 kg. 




Longoza - kuulub pipraliste perre, tegelikult on seest täidetud valge  mõnusalt hapuka ollusega.

Kohalik käsitöö. Pruunid käbid on raffiapalmilt, valged mingi taime seemned, mis ise näeb välja nagu 10 x suurendatud orashein. Vähemalt sellist meile näidati, juurde kirjutati "green režen"...

Kahekorruseline sild. Miks nii - ei tea. Kohalikud kasutavad alumist korrust.


"Kuidas rahvuspargis oli?" küsime kõrvallaua Kanada-paarikeselt.
Nad räägivad meile kellestki, kes mööda sääri üles roomavad - umbes nagu kaanid või vihmaussid - ja me pakime endid põhjalikult sisse. Pealegi on küsimärk, kas meie öötuurist midagi üldse tuleb - ümberringi ladistab ja lainetab.

Aga tuleb. 
Maailma kõige väiksem leemur - hiirleemur. 45 grammi. Öise eluviisiga. Hullhea haistmisega ja ilmub banaanilõhna peale käbedasti kohale. 

Osad kameeleonid on puuloomad ja osad maaloomad. Päeval lähevad nad isegi rohkem peitu kui öösel, sest päeval on oht linnukeste ohvriks langeda. 
See siin on kohaliku nimega adidas-kameeleon - oma kolme triibu pärast. 

Natuke tüsedam adidas.

Kuidas meie teejuht need tegelased pimedast padrikust üles leiab, jääb meile mõistatuseks. Eriti Urmasele. 
Kuidas see ütlemine oligi: kui koer teeb pahandust, vaatab ta kõrvale. Madu vaatab sulle otse silma. Isegi vihmametsamadu - nii tema nimi oligi, rainforestsnake. 

Kogu meie vihma- ja vihmaussivarustus on mõttetu - jalutame lihtsalt mööda asfaltteed ja giidipoiss leiab iga natukese aja tagant mõne lehe pealt või alt kellegi. Kuid vaatamata asfaltteele (mille äres on pealuu ja ristatud kontidega hoiatusmärk!) on meil imevahva retk. Kuidas kurat ta just õiged lehed pahupidi pöörata oskab???

Hommikul läheme sama kutiga Ranomafana rahvusparki. Rajatud 1986, 1991 koos rea teiste Madagaskari rahvusparkidega UNESCO maailma looduspärandi nimekirja kantud - sest siin elab kuldne bambusleemur. Hirmus haruldne.
Meil õnnestub temaga kohtuda. Nagu ka punarind-pruunleemuriga. Viimased lasevad ennast kohe terve perega imetleda: söövad guajaavi-marju, teevad trikka ja kõhvitsevad üksteise kasukaid. 

Oleme oma giidiga igati rahul.
Selgub, et Madagaskaril konnad hauguvad ja putukad krooksuvad. Kusjuures konnad hauguvad puu otsast. Ühte konna peetakse metsas metronoomi asemel. 
Kui kraade on üle pluss 20, pidid tsikaadid krooksuma hakkama. Ja nad ei tee oma häält mitte koibi saagides nagu mõni põhjamaine tirts, nemad krooksuvad tiibu saputades! (Urmas püüdis meid juba eelmisel päeval veenda, et  krooksujad on mingid mutukad, aga no ega meie mingid lollid ei ole!)
Selgub, et puude külge seotud punased lindikesed ei olegi nõiamärgid, vaid puhas teadus - nende kohtade pealt on keegi jälle mingi senitundmatu liigi avastanud. 
Selgub, et mõne bambuse sees on tsüaniidi ja leemurid peavad pärast mürki muda võtma ehk natuke mulda peale sööma, et ellu jääda ja seedimine korda saada.

Mismoodi on võimalik aru saada, et see pruun junn pari meetri kaugusel ei ole  kuivanud leheke, vaid on kameeleon? Maa-kameeleon, kui veidi täpsem olla.

Kes oleks võinud arvata, et eukalüpti koor võib olla ka nagu svamm, mille seest annab ühe näpuliigutusega vett välja pigistada?

Välja väänatud (vasakul)

Orhideedel pole küll hooaeg, kuid mõni on ikka otsustanud uhke olla. 

Giidipoiss. No nad on ju pildistamise jaoks liiga pimedad?!


ˇEi ole sinikad. Ei ole mustikad. On miski mirdiline.

Ranomafana tähendab tõlkes "kuum vesi". 
"Minge ikka termaalvette ka," oli meile soovitatud. Meie, lollikesed, läksimegi. Lootuses pärast kurnavat mäest-üles-mäest-alla 5-tunnist matka vihmametsas ja 30-kraadises kuumuses veidigi värskendust saada.
Ujumismütse me ei ostnud, kuigi nad tahtsid neid meile pähe määrida. Ja mitte keegi ei hoiatanud meid, et "kuum vesi" tähendab kuuma vett! 
Ma ei osanud isegi siis veel midagi halba kahtlustada, kui dušist 50-kraadist vett tuli.
See, et päike on basseini betoonservad punaseks kütnud, tundub ju ka võimalik ja arusaadav.
Aga kui sa siis lähed kuumusest kurnatuna kutsuvasse sinisesse vette ja see on 40 kraadi, vat siis võtab küll vanduma - isegi kui taustadekoratsiooniks on imeilusad ränduripuud...


Õhtul palume hotelli restoranis teed. Armas kelneripoiss kinnitab, et teed ei ole võimalik saada. Me saame aru küll, et me oleme ainukesed külalised ja et kõiki asju praegu ei ole, aga tee? Kusjuures ta on igal hommikul küsinud, mida me joogiks soovime, teed või kohvi - kuidas siis nüüd ei ole võimalik teed saada? Oleme täielikus hämmingus.
"Teate, tee on selline asi, mida pannakse kuuma vette," hakkab Mare poisile kannatlikult seletama. Poisi nägu läheb naerule - jah, teed, teed on muidugi võimlik saada...

Niisiis saab rumm joodud. Ho ela velona!  (ueela veluuna)
Proosit!



No comments:

Post a Comment