Kiivisid on Uus-Meremaal kolme sorti. Ühed kasvavad puu otsas (ja saavad küpseks märtsis-aprillis), teised kõnnivad kahel jalal ringi linnatänavatel ehk nii kutsuvad endid Uus-Meremaal elavad valged inimesed ning kolmandad jooksevad kahel jalal ringi pimedas metsas ning paigal püsivad vaid Uus-Meremaa vapi peal.
Kiwi North muuseumitädil Whangareis oli meie üle väga hea meel. Ütles, et mõelda vaid, esimesed eestlased minu elus, ja ma olen siin niiiiii kaua töötanud! Tädil oli hea meel veel ka selle üle, et me juba kella 11-ks kohale jõudsime, sest see on kiivide söötmise aeg ja siis on kindel värk, et neid ikka näha ka saab. Sest kiivid on hirmus arglikud ja peale selle veel öölinnud.
Tädil oli jumala õigus. Väga napilt valgustatud terraariumis jalutas ringi üks neiu ning peitis maa sisse sööki. Ilusasti klaasi lähedale, et meil ikka hea vaadata oleks. Tema kannul sonkisid ona 15-sentimeetriste nokkadega maad kaks kiivit. Üks neist oli ilmselgelt käitumisraskustega hüperaktivist: sonkis, kihutas minema, tuli tagasi, sonksas korra, kihutas minema... Aga nokaga sonkimine on hea seepärast, et kiividel olla ninasõõrmed noka otsas. No mõtle vaid, kuhu nad vaesel linnul nina on pannud!
Kiivid elavat paarirahvana truisti ja ausasti kuni surmani. Surm võib tulla siis, kui üks neist auto alla jääb – nägime päris mitmel korral allaaetud kiivisid. Muidugi võisid need vabalt ka siilid või jänesed olla. Ja koerad ja kassid armastavat kiivisid ka.
Emaslind muneb hullsuure muna. Ca 500 gr, mis on veerand tema enda kehakaalust. (Kujuta ette, kui peaks sünnitama 15-kiloseid lapsi!) Selle peale on emaslind omadega nii otsas (täiesti arusaadav!), et tema ei liiguta enam lillegi ja isaslind asub hauduma. Ja isa peab kodus püsima 11 nädalat! See olla kõige pikem haudeperiood linnuriigis.
Selle aja peal on loomulikult isasloom kah omadega täitsa läbi. Mõlemad vanemad on kaotanud viiendiku oma kehakaalust ja nüüd on nad enda arvates nii palju teinud, et koorunud tibu peale ei viitsi küll keegi enam mõtelda. See on üks põhjus, miks muna nii suur on – koorunud tibu peab rebust veel umbes nädalakese peale koorumist ka söönuks saama. Ema-isa teda toitma ei kavatse hakata. Nii peab see vaeseke ihuüksi selles ullus maailmas hakkama saama. Hea, et meie oleme kahekesi!
Hendrik Relve ütles oma saates, et kiivi muna on nii suur sellepärast, et unustas areneda. Et lennuvõimetuid linde oli Uus-Meremaal alguses 38 ja nad olid kõik hirmus suured. Noh ja siis kiivi hakkas kääbikuks arenema, et kah kuidagi toime tulla. Aga munal läks meelest see areng linnuga koos kaasa teha...
Võimalik, et me hakkame islandi kampsunitele vahelduseks aluspesukombinesoone tootma...
Whangarei sild, inspireeritud mingitest maoori kalapüügiriistadest. Autodele.
Jalakäijate sild
Puude üle jäämegi imestama. Selle puu otsas kasvasid punased luuad.
Jalutuskäik mangroovimetsas oli iatahes põnev elamus. Lisaks kohtasime seal ka tutavaid: sinikael-pardiema paterdas poegadega mudas. See tähendab, et käes on kena kevade ehk varasuvi. Neljas kevad meil siis aastal 2015...
Veelkord värvilisi pudeliharju...
Whangarei pealtvaates
Sõnajalgpuu seestvaates
Täiesti ootamatult sattusime jõuluvanade võidujooksule...
Jätkuvalt päikselist advendiaega meile kõigile!
No comments:
Post a Comment