Sunday, December 6, 2015

Puud olid, puud olid hellad velled...

Taimetargad teavad, et okkad pole mingi okaspuu tunnus, Et okaspuud on paljasseemnetaimed ja see tähendab, et neil on käbid. Nii et pigem peaks sõna "okaspuu" asemel kasutama "käbipuu".
Eestis olles vahet pole, mis sõna. Aga siin näidatakse meile kauripuid, millel on jumala ausalt lehed küljes - sellised paju omad, aint nats paksemad - ja meie peame leppima sellega, et see lehtpuu on okaspuu.
Kaurid kasvavad UM põhjaosas ja neist suuremad on maailmas veel ainult mammutipuud.  Kauripuud on kohe nii suured, et UM põlisrahvas maoorid, (kes saabusid siia 12 saj mütoloogiliselt Hawaikilt) on nendest endale sõjakanuusid ehitanud.  Selliseid ühe-tüve-haabjaid, kuhu sada meest sisse mahub...
 Maoori keeles on selle paadi nimi waka.
Terve see katusealune on ühte wakat täis...
Kaili ühe kaurikännu otsas elu üle järele mõtlemas. Võib-olla selle üle, et kuidas kivikirvestega ikka sihukesed mürakad maha võeti...
Puud on ikka sellised, et nende sisse võib näiteks trepikoja ehitada...
Kauripuust mööbel Kauri galeriis.
Mingid uhked  kaurimetsad  kasvasid siin UM-l 100 000 aastat tagasi jas siis järgmised 45 000 aastat tagasi. Miks need otsa said, täpselt ei teata. Igatahes sai nendest metsadest merevaik, mida siis kohalik rahvas ca 100 aastat tagasi maa seest välja kaevas ja kalli raha eest maailmale müüs. Kauri Gumdiggers Park on see koht, kus metsaalune paksult auke täis - enamaltjaolt sellised tavalise haua suurused, mõned suuremad ka. Nagu näiteks see:
Maa seest kaevatud merevaik:
Kaurimetsa minek pole mingi naljaasi. Enne pead jalad puhtaks pesema. Põhjus: et sa ei tooks sisse mõne teise kauripuu seemneid, mis UM kauripuu välja võiks tõrjuda.
"Mida nad siin vahivad?" küsin Kaililt, kui ootamatult punt turiste tee peal jalus passib. Kaili naerab ja viitab silmadega. Oeeeh... nojah, see  "pisiasi" on lihtsalt nii suur, et jäi kahe silma vahele...
Waipoua kaurimetsas seisab minu ees Tane Mahuta, Metsa Jumal. Kõige kõrgem veel elav kauripuu, 51,5 meetrit. 
Puu kõrgusest ei saa pildi peal sottigi selgust. Aga koha peal on teine paras kirikutorn. Kauridel on hullsirge ja-kõrge tüvi ja oksad hakkavad alles jumal-teab-kus. Ja justkui jämedamaks läheb see puu ülevalpool...
Maoorist giid laulab puule ülistuslaulu.


Järgmine tähtis tegelane on Metsa Isa, Te Matua Ngahere, UM vanim kauripuu, kelle vanust hinnatakse 2000 aasta peale. Ümbermõõtu on isal kahe Tamme-Lauri jagu - 16 m. Tema on ülevalt otsast otsa saanud ja seetõttu vaid 29 m kõrge.
  Ja siis on seal veel 4 õde - tervitused Pillele ja Kaidile!
Kauripuu koor on lähedaltvaates selline:
 Noor kauripuu. Siin on lõpuks näha, millised lehed sellel okaspuul on.
Kauri puit on irmus ea. Kõva ja ilus. Nii hea, et saja aastaga sai miljonist hektarist 9000. Ja nüüd nad peavad neid väheseid ellujäänuid kõvasti hoidma ja kaitsma.
Aga metsateed on siin sellised:


Päikest!

4 comments:

  1. Einh.. saate oma kommentaari, mis tahtsite... aga mitte merehaigus ei olnd probleemiks vaid see, et.... hakkan ma siis koos teiega UM kurvilist teed sõitma, pime kurv on ees, kiirust kh omajagu ja püha jumal, me kõik oleks võind surma saada... VALEL POOL TEED!!!

    ReplyDelete
  2. Nojah,kujuta nüüd ette, mida minu vaene aju tegema peab! Iga kord, kui sõitma hakkan, on mul tunne, et ma sõidan tagasi, mitte edasi...

    ReplyDelete
  3. Rumala peaga vaatasin terve kino lõpuni. Ise sain tegelt juba 20. sekundi peal aru et see pole minu jaoks. Nüüd süda läigib :-(

    ReplyDelete
  4. Punsliõli pidi südameläikimise vastu aitama, Pillekene. Vikipeedia andmetel aitab see ühtlasi söögiisu suurendada ja peletab sügismasendust.

    ReplyDelete