No sa vaata nüüd ise, mis üks korralik puhkus inmesega teeb! Vähemalt poolteist aastat noorem, kas pole! (Rubriigist õde - õelus).
Pühaks jõuluajaks viis Onu Tom meid niisiis taas paksu metsa palmi alla. Ehk samasse kämpingusse, kus me juba eelmise nädalavahetuse veetsime.
Meie naiivne ettekujutus (mida toetas ühe daame tige kiri, kelle käest vuhvimist olime küsinud – kas me ei peaks kallil jõuluajal kodus oma perekonna juures olema), et veedame jõulud kahekesi pimedas metsas teineteisele mõistatusi öeldes ja vastastikku luuletusi lugedes, ei osutunud tõeks.
Kämping oli paksult rahvast täis ja aina juurde vooris. Igat tõugu ja nahavärvi. Meietaolisi rändureid praktiliselt polnud. Kõik tulid toooohutusuurte kolme-, nelja- ja viietoaliste telkide (mille nad uhkesti jõulutulede ja kuusetilinatega ära ehtisid), kaasaskantavate pliitide, söögilaudade, tugitoolide, muusikakeskuste ja muu eluks hädavajaliku tränaga kohale. Ja olid muidugi kõik oma lapsed kaasa võtt. Mõned neist täisimikud. Teate küll, mis häält need teevad, ei hooli nad pühast jõulurahust ega miskit.
Nii umbes neljatoaline.
Jõuluehteis.
Esimesel õhtul, 24. detsembril, oli asi suht rahulik. Kuna saabusime peaaegu hommikul - onu Tom ei suutnud ära oodata, millal ta meist ometi lahti saab – õnnestus meil endale valida kõige kaugem ja vaguram nurgake, kus oli veel ainult üks saksakeelse vadinaga telgike.
Kaili jõudis napilt merest jõulupuu ära tuua, kui vihma hakkas kallama.
Jõulupuu Pavlovaga.
Ette rutates olgu öeldud, et kallas järgmise hommikuni. Kas me selliseid jõule tahtsimegi??? Molutasime telgis. Peale esimest veinitassi hakkasime pühademeeleollu jõudma. „Söö, vissike, söö” oli soojenduslugu. Ilma selle loota ei möödu meie suguvõsas ükski jõul. „Püha ööd” hakkas naabertelk juba kaasa laulma. Eriti lõbusaks läks asi „Leise rieselt der Schnee” juures. Kui aus olla, siis sellest reast kaugemale kumbki telk ei jõudnudki. Aga mõlemad telgid üritasid. Korduvalt. Ma pole varem kunagi aru saand, et see siuke naljalugu on!
Siinse rahva jaoks on pärispüha 25. detsember. No ja siis tuli neid muudkui juurde ja juurde. Igast ilmakaarest. Isegi Hiinast. Hiinlased korjasid merest karpe. Söögiks. Kohalik rahvas tegi selle peale haput nägu. Kohalik rahvas nimelt korjab karpe kaljude küljest, mitte ei noki neid mõõnamuda seest.
Esimese jõulupüha auks korraldasime endale matka „wiew pointi”.
Whakarewha Regionaalpargis.
Whakarewha Regionaalpargi skulptuuriparkla. Meie pakume, et tuidega.
Enne matkamist olime ilusasti üles lauldud. Peamiselt imikute ja tuide poolt. Tui (Prosthemadera novaeseelandiae) on Uus-Meremaa rahvuslind, kellel on kuke loti koha peal kaks lumemarja. Ja oskab hääli imiteerida. Maoorid olla neid vanasti lusti pärast pidanud ja rääkima õpetanud. Aastal 2005 valiti UM-l esimest korda aasta lindu ja selleks esimeseks tulndki tui.
See ei ole meie pildistatud tui. Pilt on pärit siit
Lisaks tuidele jalutavad siin igal sammul korraliku paarirahvana ringi pukekod (Porphyrio porphyrio). Looduses paistavad tumedamad kui sellel pildil, aga läigivad uhkelt küll. Pukekod olla omnivoorid, ütleb nett. Ja väga kaebliku häälega, ütleb neyt. Võibolla, meiega nad rääkima ei tulnud.
See ei ole meie pildistatud pukeko. Pilt on pärit siit.
Noja kuna me Islandil nii irmsasti metsa taga igatsesime, siis nüüd pidimegi jõulud metsades veetma. Ühe osa veetsime palmimetsas,
wiew point
Teist jõulupüha tähistasime päevitamise ja ujumisega. Kui enam sugugi ei jaksanud, läksime taas matkama.
Jõulude lõpuks ei jäänud Whakanewha Regional Parki ühtegi rada, millel meie jalg poleks astunud.
Veel paar toredat leidu.
Postkast Waihekesel
Lambad jõulupuu all
Piduehtes: igatahes silmad on värvitud, isegi kui sarvi pole.
llatas, et puudele oli nii suur eluruum jäetud (vaata aedu puude ümber).
Piiretud kiirus või siis mitte... Kui mulle ei sobi, keeran märgi kinni??
Ilusat ja head meile kõigile!
No comments:
Post a Comment