Surmaga silmitsi

Sellel ajal, kui teie seal kaugel Eestis detsembritormidega võitlete, on meil siin muudkui ilus ja ilus. Pisut piinlikki hakkab juba, aga midagi pole parata - elu ongi karm, aga ebaõiglane.

 

 No näiteks: ärkad sina varahommikul sellisel kämpinguplatsil. Teed silmad lahti (kui saad - st kui päikesepõletus on nii palju taandunud, et silmad käivad kinni-lahti), ja juba ongi ilus (kui näed). (Kaili: "Eelä olli ma koorikluum, täämbä ihtüoosihaige, näuss, mis hummõn saa!)

 Metsikult telkimine on  siin ametlikult keelatud. Ähvardatakse 200 trahviga, s.o ca 130 euri. Ja ega ausalt öelda väga kuskile oma laagrit üles panna olegi - metsad on sellised, et sinna alla ei kisu ja talumehed on oma lambaaedade peale "poison" kirjutanud.  Igas issandama parklas on sildid, mis keelavad öö läbi parkimise. Niimoodi suunatakse vaene turist vastu tahtmist tasulistesse kämpingutesse UM majandust elavdama. Lõunapool ehk on lahedam, aga Põhjamaal käib asi väga selgelt nii.

Ärkad, imetled  ja lähed rändama. Ja mõtled, et mis pagana maa see selline on - kõik asjad, mis Islandil olid jumala vabalt ilmarahvale imelemiseks, on siin puha aia taha peidetud ja ainult raha eest näidatakse. Muidugi, Island on nii lage, et kui seal hakkaks igale ilule kolmemeetriseid plankaedu ümber ehitama, näeks see nagu saaretäis vanglat välja kah.

Näiteks allolev daame on pärit Šveitsist. Elab oma mehega juba 32 aastat UM-l. Tuli selle pärast, et "Šveits oli nii valmis, aga siin oli nii palju võimalusi". Hakkas siis daame koos mehega UM-d üles ehitama. Tegid ühele kivihunnikule aia ümber ja hakkasid turistide käest raha küsima. Nüüd ongi UM valmis: daame istub nurgas, koob sokke ja räägib keskpäevaleitsakus turiste surnuks.

 Kivid, mille eest daame raha küsis, olid mingil issandama moel jälle väga erilised basaldi vormid. Visuaalselt ei midagi erilist. Muud siinset looduslikku konteksti arvestades suisa surmigavad. Energeetiliselt surnud koht. Daame tagakambrist ei hakka me rääkimagi, see suisa kopitas.

Mõnikord võib juhtuda, et sa jalutad rannal ja komistad tillipõõsa otsa. Hakkad lähemalt vaatama ja nuhutama - ei olegi till, on hoopis lapsepõlve köharohi! Puhas aniis! No kes oleks võinud arvata, et köharohi tillipõõsas kasvab!

 Opononi linnakesest leidsime toreda skulptuuri. Tehtud on see delfiin Onole, kes aastatel 1955-56 UM-l hirmkuulus oli. Ono hakkas kaluripaatide kannul randa ujuma pärast seda, kui tema ema tapeti. Oli hirmus innimlemb, mängis lastega ja lasi neil isegi enda seljas sõita. Maoori lapsed niiväga kontakti ei otsinud, mooride uskumuse järgi võis delfiin olla nende esiisa Kupe saadik, aga kiivilapsed (valge tõug) lustisnud täiega. Ei enne ega pärast polevat ükski vee-elajas selliselt inimestega kontakti otsinud.

Tänu Onole sai kibekähku valmis  UM delfiinikaitseseadus ja samal päeval, kui seadus vastu võeti, hukkus Ono - väidetavalt pooljuhuslikult, kui kalurid keelatud moel lõhkeainega kala püüdmas olid...

 Niimoodi sujuvalt jõudsimegi morbiidsemate teemade juurde.

 Tegime peatuse ühe teeäärse surnuaia juures - jummal, kui põnev see oli!
Kiivide ja maooride hauad olid läbisegi.

Hauakivide peal on pikad jutud - kas inglise või maoori keeles - sellest, kui kena inime kadunuke oli,...

... ja igasugust nänni on haudade peal hulgaliselt. Võimalik, et need on teispoolsuses hädavajalikud esemed, aga võib-olla on sellel hoopis mingi muu mõte. Täna veel ei tea.

Isegi teletupsu võib haualt leida!

Samson on ilmselt mingi autop*** olnud.

Siin puhkab ilmselt keegi eriti tulihingeline maoor või siis kogunisti mõni päälik...

... ja siin ilmselt keegi osav näputööline - hauda kaunistavad punutud lilled.
 Inimesed surevad isegi paradiisis....

Pikka iga meile kõigile ja päikselist advendiaega!