Vaese Rüütli vaevad

Turismiteatmike andmetel olla Poor Knight Island maailmas teisel kohal sukeldumis- ja snorgeldamissihtkohtade hulgas. No me siis pidime ometi ka minema.

Kaili kirjutab:

Whangareis said meil täiesti ausalt kõik väärsused, mis nad sinna meie auks püstitanud olid, vaadatud. Kaardilugemine ja vasakpoolne liiklemine oli meil juba nii selgeks saanud, et juhul kui me mingit muud tööd ei leia, võime me vabalt kahekesi koos taksoteenust pakkuma hakata. Aga see on tulevik. Olevikus tuli meil leida õhtuhämaruses Tutukaka linnake, kust pidi hommikul vara algama meie snorgeldamisega merereis. Tee Tutukakasse oli mägine ja käänuline, umbes nagu kõik Haanja ja Rõuge kandi teed kokku panna. Lubatud sõidukiirus 100. Ühe koha peal lubati meile vaateplatvormi ja me otsustasime, et vaateplatvorm oli sinna tehtud selleks, et jälgida, kes suudab sellel tee kiirusega 100 läbida.

Igatahes ei ajanud me alla ühtegi kiivit, jõudsime sihtkohta ja leidsime ööbimispaiga. Nüüd oli vaja ainult hommikul tulla.

Tull. Ilus ja päikest täis juba hommikul kell pool kaheksa. Võtsime väikese hommikueine, sest meremehe tütar teab, et merele tühja kõhuga ei minda.

Pisut hiljem olime juba  ankeete täitmas oma soo, suguvõsa, silmade värvi ja haiguste kohta. Kõik ausalt kirja pandud, saadeti meid järgmise leti taha, kus saime ka oma jalanumbri ja kostüümi värvieelistuse juba täidetud ankeedile lisada. Nüüd tehti meile kenasti nimelised kotid, kuhu sisse pandi kalipsod ja lestad ja sokid ja kogu muu snorgeldamiseks vajalik träna. Värvieelistust siiski arvesse ei võetud. Moodustati ühtlaselt must grupp.

Juba olimegi paadis. Kui staff kogu träna paati oli kandnud, võttis pealik sõna. Millest ta rääkis võisime me ainult aimata, sest see inglise keel, mida nad siin räägivad, jääb minu meelest neile endilegi arusaamatuks. Hoolimata sellest pisiasjast nautis pealik oma kõneosavust täiega. Kõik said aru, KUI ILUS mees ta on.

Igatahes viis ta meid pärast liha-ja taimetoidulisteks jagamist merele. Paat loksus armsasti.

Ilm oli jätkuvalt päikseline - isegi väga, aga tuul oli ja siis me kolisime siseruumidesse. Ja siis ta tuli. Tasa-tasakesi hiilides. Kusagilt võis seda justkui aimata, aga täpselt veel ei adunud. Korraga oli ta tervenisti kohal. Merehaigus. Nüüd saime aru, et hommikusöök oli ilmselgelt liiast.  Võitlesime merehaigusega kangelaslikult.  Küll pikali, küll värske õhu abiga. Selleks hetkeks, kui paat ankru merre viskas, oli seis tihvti-tihvti. Nüüd algas võitlus kalipsodega. Selle kaunitari selgaajamine on veel suurem sport kui mäesuusasaabaste jalgapanek. Kogu see komplekt ihu ümber ahistas nii hullusti, et ainuke pääsetee tundus olevat vesi. 

Vees läks kergemaks küll. Seal me siis ulpisime, kaks merehaiget. Kõhu all tubli 15 meetrit vett, lainega kaasas loksuvad mereheinad,nii- ja naasugused kalaparved, üksikud triibulised ja ruudulised kalad, kaljud ja sukeldajad. Korraga nägin päeva naela! Üks raikala oli ennast minu auks merepõhja pikutama säädinud, selline kena hall. Oli teine mind juba päris kaua oodanud, liivgi oli osaliselt teisele peale vajunud. Pisut hiljem nägin teist raikala veel. Tema oli ennast valgeks teinud. Olid uhked elukad küll, hullsuurd ja pikad sabad taga lehvimas.

Siis aga kutsuti juba kõiki tagasi laevale.

Ta tuli uuesti. Merehaigus. On see vast alles kaval loom! Inimene lebab rahulikult mere laineloksus ja tema tuleb ja hakkab sinust nii kõvasti kinni, et hoolimata sellest, et oled sündinud meremehe tütrena, ei julge sa teenindava personali käest pakutud ahvatlevate jookide seast külmarohuks valida midagi muud kui ainult teed. Lisaks veel see kalipso. Sellest vabanesime nii ruttu kui saime. Vaikselt hakkas paremaks minema.

Hiivati ankrud ja sõitsime maailma suurimasse merekoopasse. Rikorikosse. Loodus on siin ikka imeline, olgu see siis maal või meres. Need, keda haigus maha polnud niitnud, mängisid koopas kajaga. Kaja oli võimas. Turismiteatmikud ütlevad, et Taj Mahali järel teisel kohal maailmas.

 Koobas oli seest üllatavalt valge ja üllatavalt värviline.

Väljunud koopast, läksime paadininasse päikese kätte ennast soojendama. Vesi loksus armsasti ja päike paistis ja varsti tehti uus peatus. Seitse vaprat läksid uuesti merepõhja imetlema, meie seekord loobusime. Ahistamist üks kord päevas on minu jaoks juba niigi liig mis liig. Pealegi toodi nüüd välja uus atraktsioon. Kajak. Ja kalju sisse oli ilus suur kaar raiutud. Sealt läbi sõita pidime me saama ja sõitsimegi. Meri oli selles käärus ka selline vaikne ja vagur ja pisuke kajakisõit oli puhas nauding.

Tagasitee veetsime pikali päikest võttes. Merehaigus meist sedapuhku jagu ei saanud, küll aga olid päikesel meiega omad plaanid. 

Poest õli ostes otsustasime paar-kolm järgmist päeva ennast filmilindile mitte jäädvustada.

D-vitamiini aastane kogus peaks meil nüüd käes olema.