Põhi paistab!

"Nii värvilist laipa pole ma elu sees näinud!" kommenteeris autojuht Kaili järjekordset plekki tee peal. Keegi papagoilane vist. 

Roosasse kilesse pakitud heinapalle polnud me ka varem näinud (need teised roosad asjad, mida me Lapimaal nägime, olid käerauad). Me ei olnud näinud ka seda, et hiiglaslikes mõõtmetes roosipuhmad suvalise võpsiku servas lopsakalt õitseda võivad. Kohas, kus inimasustus küll kätte ei paista. Kliima on siin ikka nii armuline, et iga issandama asi, mis korrakski seisma jääb, see juured alla ajab ja õied külge saab. Nagu näiteks meie rendiauto, mille põhja all kasvavad vetikad. Alguses kahtlustasime, et tegemist on merepõhjast ülestõstetud vanuriga,  tänaseks oleme aru saanud, et siin maal võivad õhtul jalast võetud ketsid vabalt hommikuks olla lopsakalt  õide puhkenud. 

See pilt pole just "suvalisest võpsist", aga täpselt niisugused on võpsis ka.

 Tänavavalgusti Whangaroas.

Oma aklimatsiooniperioodi oleme kavatsenud veeta Põhjamaal. Just nii - Northland - nimetatakse Aucklandist põhja poole jäävat osa. Põhjamaa kõlab kuidagi südamelähedaselt, vaatamata sellele, et siin on UM ainus lähistroopiline piirkond. Põhjatipp kannab samuti tuttavat nime - Nordkapp. Nordkappi autoteed ei lähe, küll aga mõned kilomeetrid kõrval asuvasse Cape Reingasse. Sinna teel olemegi.

 Kawakawa linnakeses (maoori keeles Piprapuu) asub tõenäoliselt üks maailma enimpildistatud kemmerguid. Viinist teada-tuntud arhitekt Hundertwasser elas oma elu lõpuosa 27 aastat Kawakawas ja nüüd on linnakesel oma uhke turismiobjekt. Väidetavalt on pildistajaid rohkem kui asutuse asja pärasst kasutajaid :)

Kerikeris pidime me üle vaatama UM vanima säilinud kiviehitise Stone Store. Ehitusaasta 1832 ei ole muidugi mingisugune vanus nendele, kellel kodus on Tallinna vanalinn... Aga ümbrus oli ju jälle ilus. Lisaks sellele jalutasid parklas ringi vabakäigukuked, kellega me väärika laululahingu maha pidasime. Kuked olid väga üllatunud, kuid võtsid väljakutse vastu. Meie arvates meie võitsime. Me nimelt olime väga kohanemisvõimelised ja saime juba paari proovi järel aru, et need kuked siin ei tee mitte "Kikerikii!", vaid "Kukeleegu!"

 Loomulikult pidime me selles maailmakuulsas kohas proovima rooga "Kalamehe võrk"...

 Vaata, kes on paadi vallutanud! Vähemalt vaate mõttes võib seda söögikohta "maailma" omaks pidada küll.

Pole aimugi, millega tegu - äkki kalakasvatus???

 

Cape Reinga asub Aupuri poolsaare tipus ja sinna  saab sõita ka mööda liivaranda. 90 km liivaranda - me pole kindlad, et meie autole see meeldiks, sestap jääme tuttavatesse oludesse. Aga närvi ajab küll, et neil isegi liivarannas õitsevad teiste inimeste peenralilled!

Cape Reinga on maooride uskumuse järgi koht, kust surnute hinged pääsevad allilma. Seega eriliselt püha paik. Tavateadmise jaoks saavad siin kokku Tasmaani meri ja Vaikne ookean.

Reinga neem seisab UNESCO ootenimekirjas.

Nüüd on siis jälle põhjas ära käidud.

Lõunaeestilikud maastikud igal sammul... kohe kena kodune tunne, kui ei mõtle, et on detsember.

UM tähtsaimad põllumajandusloomad on teatavasti lambad. Väidetavalt on lambaid 12 x rohkem kui elanikke.  Lähimate naabrite, austraallastega, kes asuvad ca 1600 km kaugusel teisel pool vett, on suhted sellised, nagu naabritega ikka - kergelt tögavad. Austraallaste väitel on UM-l 50 miljonit lammast, kellest 4 miljonit arvavad, et nad on inimesed. Iroonilisel moel on mailma "lambatoodangus" esikoht Austraalia käes, UM platseerub teiseks.  

Aga seda, et siin lambaid on, oleme me nüüd ka oma silmaga näinud.

 Ämblikuvõrku võib muidugi Eestiski kohata. Kuid siin on selline värk, et meil on autos oma ämblik. Igal hommikul on ta meid ära võrgutanud, võrukael sihuke...

Olge terved!