Onu Tomi onnike

..ehk kiä taht saia miljunäärist 

Onu Tomi teab lähem sugulastering väga hästi. Puusast põdur Ämeerikamaa taadu, kes meile Urvaste-koju elu õpetama, näpuga näitama ja sõrme vibutama tuli. Ja kelle Kaili – maailma kõige lahkem ja südamlikum ja empaatilisem jne inime - ennetähtaegselt majast välja viskas. Sõna kõige otsesemas mõttes. 

 Eluspiraalid, eksole. Siinsel onu Tomil on kohe kaks onnikest, mille najal meile, juhmikestele, õpetussõnu jagada. Ja need sõnad tulevad onu Tomil kergesti üle huulte! Endise terektori värk ikkagi. Ja ega's onnikesed sellisel saarel ometi mingid odavad asjad pole! Ühe näiteks sai terektor endale oksjonilt, seega igati õiglane hind. 3,2 kohalikku milli. Teine onnike on veel peenem. Tolle hinda pole meile kas avaldatud või oleme oma tühisuses selle väärtusliku info kõrvust mööda lasknud. Iga bronni peale laksutab terektor keelt ja teatab, mitu tuhhi nüüd kohe jälle kaukasse kukub. Majandada peab oskama! Terektori arvates vaesed ongi sellepärast vaesed, et nad ei oska majandada. Terektor loeb üles kõik issandama toetused, mida sellel riigil oma kodanikele sotsiaalvallas pakkuda on ja kinnitab, et seda on maa ja ilm. Aga mida nood lollkesed teevad – lähevad fish and chipsi sööma! Samal ajal teeb tema meile kolmele siin viieteistku kohaliku eest korraliku õhtusöögi! Täna pärast tööd pakkus terektor meile õltsi. Kulus ära küll, sest ilmad on siin tubli 30-ga plussis. Aga me saime ka teada, et see on üks kallis õlu, mida me siin endale naha vahele libistame. 

Raha on terektori jaoks kõige kõvem asi mailmas. Terektoril pidi süda rinnust välja kargama, kui ta kuulis, et sattusime oma nädalavahetuse-retkel hääletades eraranda. Et see on biljunääri rand, see on NZ üks rikkamaid inimesi, kes pani oma varandusele aluse vetsupaberi tootmisega, mida ta tervele iilmale müüma hakkas ja kas ta tõesti ise võttis teid peale ja... Sel hetkel oleks terektor taht vist küll meiega olla. Teist korda pidi terektor meelemärkuse ära kaotama siis, kui ta kuulis, et kunstnik Ingrid Berzins lubas meil oma pisikese ostu eest maksta hiljem, pangaülekandega. Meil nimelt polnd tol hetkel rahakotti kaasas. „Kas te saate aru, milline usaldus see on!” küsis terektor kokutades. 

 Laristada ei maksa, selle õppetunni oleme sajaga kätte saanud. Tolmu- jms lappe pole vaja: köögikäterätiga käid kõigepealt peeglid, siis kraanikausid ja lõpuks vetsupotid üle. Seejärel läheb rätik koos linadega pesumajja. 

Kui sa viljapuid kastad, siis suurematele tohib vett anda max minuti jagu, väiksematele kolgend sekundit. Dushi all käies tuleb pesemise ajaks vesi kinni panna. Me käime igaks juhuks Kailiga vetsus ka korraga, et siis üks tõmbamine. Muidu teed siin teisele ilmaasjata kulusid. Niigi peab terektor pimedal ajal kahekümneste plastkardadega supelranna vetsust vett toomas käima – sealt saab jumala tasuta! Aga sa mõtle, milline koormus vanainimesele! 

 Kui sa värvima hakkad, siis pintslit tohib värvi sisse kasta maksimaalselt 35 prossa ulatuses. Horisontaalset pinda tuleb värvida „küljelt küljele”, et sa ennast ära ei mäkerdaks. Rulliga saab kiiremini ja ühtlasemalt kui pintsliga. 

 Nõud tuleb nõudemasinasse panna nii ja mitte teisiti. Ja kuna meil on kahekordne nõudepesumasin, siis ühel korral kasutame ülemist sahtlit, järgmisel alumist. Terektor ise vaatab üle, kas on õigesti. Ja kui sa juhtumisi mingit asja peaksid teise käega või moega tegema, tormab terektor tulistjalu kohale, rabab su käest riista ja näitab, KUIDAS seda tehakse.
Eelmises postituses sai  mainitud, et terektor  teab ilmaelust päris palju. See pole päris õige. Tegelikult teab terektor kõike. "Meie oma kodus jõulude ajal..." saame vaevu alustada, kui terektor teatab: "I know." Ja jutustab ise, mida meie oma kodus jõulude ajal teeme. Sest terektor on korra oma elus lumega jõule näinud. Siis, kui tema vend Lõunasaarel mägedes elas.

 Ediotsa oll kõik illos. Esimesel õhtul kenitas isaslind kaela, soputas sabasulgi ja tegi põlvetõstejooksu. Pani peale romantilise muusika, valas veini (endale!) ja üürgas kaasa laulda. 

 Veel teiselgi päeval lasi isaslind end igatpidi imetleda. Rassis ja rühmas. Rääkis, kuidas tuleb ennast vormis hoida ja et kaks korda päevas söömist on küll ja veel. 

 Kuid siis andis liha märku, et tema on nõder. Et „ei ole enam need ajad”. Vaim püüdis küll veel edasi eputada, aga liha ei last. Onu Tom muutus kuidagi rahulolematuks. Justkui olnut häbenedes hakksid ka toiduportsud koomale tõmbama. Lisaks selgus, et „kaks korda päevas” on ette nähtud härgadele, mitte Jupiterile. Et nalja tohib selles majas teha ainult terektor ja et viimati eksis terektor aastal seitsekend kaheksa, aga siis ta vabandas. 

Õnneks tulid vahele vabad päevad. Ja telgis veini abil paremaks tehtud maailm oligi nädalavahetusega paremaks saanud! 

Täna hommikul magas terektor sisse. Vahtisime tühja söögilaua juures Kailiga teineteisele nõutult otsa ja kuulatasime, kas kuskilt ehk mingit kobinat ei kosta. Õnneks hakkas kostma. Kaili hingas kergendatult: ”Jummal tennätü, om iks elun! Ma olõssi muidu hinda pääle surmatunnini pahanõ ollu, et ma tälle joba edimesel õdagul, kui tä nii hallõlõ pallõl, naisõs es lää'!”

 * * * 

Sellega on meie vuhving rannamajakeses lõppenud. Kui keegi tahab ülalkirjeldet kutti endale, siis palun, meie poolest on ta vaba. Onu Tomi onnikeste pilte, kus me kaks unustamtut nädalat veetsime, saate näha siin ja siin.