Otium reficit vires

"Lonely Planet has named Waiheke Island as the fifth best region to visit in the world."

Kaili kirjutab, Ulvi segab vahele (aga vähe).

Reede pärastlõunal algasid meil vabad päevad. Olime viisakalt enda tagant oma toa ja kogu häärberi ära koristanud, käinud teises majas katusealust võõpamas, valmistanud peremehele hulgaliselt meelehärmi ja pahameelt, kuna peremehe puuduliku diktsiooni tõttu (mitte meie puuduliku keeleoskuse pärast!!) jäid meil osad käsud täitmata täpselt nii, nagu peremees soovis. Täidetud said kõik ülesanded ühe asjaliku eesti naisterahva kombel ja tegelt polnud häda mitte kõigevähematki, nagu ütleb ka laulusalm. Ühesõnaga olime me peale 20-tunnist vuhvimisnädalat puhkepäevad auga ära teeninud. 

Peremehel oli au meid tuua Rocky Baysse, kämpimiskohta, mille olime endale puhkuseks välja valinud. Selline vaikne kena kohakene, kuhu küll nädalavahetuse puhuks oli palju kohalikku rahvast enne suurt jõulumöllu suvitama tulnud, aga plats on siin telkimiseks suur ja sopiline, nii et ega keegi kedagi ei häiri. Täpselt õige koht pisukeseks puhkuseks. Lisaks hulganisti matkaradu, millega oma päikselisi päevi lisaks päevitamisele ja ujumisele täita.

Esimesel õhtal võtsime ette matka Trig Hilli otsa. Lubatud oli, et kauem kõndima ei pea kui poolteist tundi ja see tundus meile täiesti sobilik. Alustasime paksust sõnajala-teepuu-meepuu-metsast. Edasi oli selline lahe lai metsatee, kus ka autoga oleks saanud sõita.  Vahepeal saime jälle oma papusid pesta, et jumala eest ükski kauripuu kannatada ei saaks. Ulvi küll protestis korralikult, et tema pole vahepeal Austraalias käinud ja et tegelikult ta pole üldse Austraalias käinud,  aga lõpuks said ikka tema papud ka pestud. 

Matkarada lookles ojakse kaldal, mäest üles ja alla ja vahepeal oli väsinud vanuritele pandud pingikene istumiseks vaatega kruusahunnikule, mis on kaetud sinise koormakattega. Just sinine oligi see, millest me selles muidu nii harmoonilises värvigammas puudust tundsime. 

Teekond oli väga korrlikult tähistatud. Kakadega.

Ja väga ohtlik. See oli juba metsa äärde kirjutatud, et väga ohtlik saab olema. Ja seda ohtu seal jagus tõsti. Aga meie oleme ju julged tüdrukud.

Tegelt oli see ikka ilus õhtune jalutuskäik meil. Selline kodune. Nagu meie armsa Lõuna-Eesti kuppelmaastik, ainult pisut kõrgemate kuplitega. Raja lõpus lubati meile kohe kahes kohas veini anda, aga selleks ajaks, kui tööinimesed nende juurde jõudsid olid nad juba oma poe kinni pakkinud. Uhes kohas oli isegi peakokk  juba taevasse läind. Ei mingit veini suupistetega enam. Täielik ebaõiglus.

  Lisaks ei suutnud Ulvi kuidagi ka sellega leppida, et selle aja inimesed ei tea ikka üldse, kuidas matkatakse. Et vaata, kui ikka tema noor oli, siis võeti kaart ja kompass ja mindi julgelt teele avastama uusi teid ja radasid, teadmata, kas kunagi veel koju jõuab või mitte. Rinnaga raiuti teed. Aga nüüd on metsadesse höövliga laiad teed sisse lükatud, natuke suuremas võpsis teerajad nii sügavalt sisse trambitud, et raja ääred kummis - see polevat matk ega miskit. Küsin siis mina arglikult oma vanemalt õelt, et kas tahab minuga 90 km pikkust matka Lõunasaarel ette võtta. Huuled pruntis teatab ta kindlalt, et ei taha. Tema on seda kõike juba teinud ja tema ei taha. 

Mägi ise, mille otsa me siis lõpuks jõudsime, pakkus meile küll ilusaid avaraid vaateid nii ühele kui teisele poole, aga ega  me veel ikka päris aru ei saanud, miks see Waihekese saar NII ilmatu ilusaks on räägitud ja kirjutatud. Otsustasime öö ära magada. Et ehk siis saame sellele mõistatusele ka vastuse, õhtu olevat ju hommikust targem. 

Hommikul värske ja puhanuna ei leidnud me samuti vastust meid painavale küsimusele saare erakordsuse kohta. Vähe sellest, küsimusi oli juurdegi tekkinud. Näiteks, et kas kõik inimesed on ilusad ja head. 

Tõde otsima läksime sedapuhku kuue km kaugusele Ostendi linnakese supermarketisse. Astunud kilomeetri või veidi enam päikeselõõmas peatus meie man üks auto, kena vanapaar pardal. Tahtsid kangesti meid poodi viia. Neil olevat küll endal ka sinnapoole asja, aga eelkõige olid nad ikka meie pärast ennast kodust välja ajanud, tundus meile. (Ulvi segab vahele: Vanaproua tahtis kohvikusse hommikukohvi jooma minna. Kas keegi teab Eestis mõnda taluprouat, kes käib hommikul linna kohvikus kohvi joomas?)

Lisaks muule vajalikule ostsime endale ise veini, sest polnud mingitki lootust, et need veinitalunikud õhtul kämpingusse oma veini armsale turistile kohale kannaks. Ikka peab ise kõige eest hoolt kandma!

Nu ja siis hakkasime tagasi tulema. Seekord arvas üks kena naisterahvas, et pärast rasket töönädalat pole ikka sobilik nii palju kõndida ja tõi meid kenasti koju tagasi. Ise tundsime samuti, et oleme ühe päeva kohta juba liialt palju teinud ja oleks lausa kuritegelik midagi peale päevitamise veel ette  võtta. Nii me siis ajasimegi oma koivad sirgu ja vaatasime hoolega kella, et me ülearuse küljekeeramisega ennast liialt ei kulutaks. (Ulvi segab vahele: Mis on  eestlase elu põhieesmärk? Saada pruuniks teiseks jaanuariks. Jumal, kui raske see on! Lebad. Keski putukas jalutab mööda su diafragmat. Krt, mere ääres ei peaks ju putukaid olema! Mingi kõrs kriibib kintsu. Pilv. Külm. Selg jääb kangeks. Pilv läheb ära. Kuum. Sügeleb. Külm. Kraabib. Kuum. Torgib. Kuum. Lisaks pidev hirm, et enne jõuad halliks minna, kui pruun kätte tuleb.)

Päev jõudis õhtusse nigu niuhti. Kätte oli jõudnud sobilik kellaaeg, et veinivõtmise kõrvalsaadusena maailm ära parandada. Kas tunnete,  kuidas maailm on tüki maad kaunim koht?

Uni oli magus. Hommikul enne kukke ehk kell üheksa asusime uuele avastusretkele. Loomaks selgust meid painanud küsimusele selle saare kuulsusrikka ilu kohta. Selleks pidime ennast miskitpidi saama saare idaküljele Stony Batter'i manu. Meie loomulikule ilule, mida täiustas nüüd veel päevitamisest saadud kena jume, ei suutnud keegi vastu panna. Juba esimene auto peatus, krapsakas  vanem daam väljus autost, avas meile uksed ja juba olimegi otsapidi esimesel teelahkmel, kus vanapaar meiega südamlikult hüvasti jättis.

Edasi said meid sõidutada kaks maooripoissi. Siis üks kiivi. 

Juba kell kümme olime kruusasel teelahkmel, kus arvasime, et sellele teelõigule on võimalik  mingigi transpordivahend meelitada ainult väiksemat sorti nõiduse abil. Polnd me veel nõidumisega alustand ega miskit, kui tuli selle maa Meeme ehk kohalik vaatamisväärsuste ja looduse kaitsja. Oli selline kole tähtsa olemisega turske vanadaam, võibolla isegi kaua aega tagasi väga halvasti ümberlõigatu. Igatahes ei jõudnud talle sugugi kohale inimkeeli esitatud palve meid sihtkohale Stony Batterile kasvõi kilomeetri jagugi edasi viia. Teatas oma karmil moel tõsiasja, mida me isegi teadsime - oleme õigel teel. 

Üks mis kindel: olime tõesti tulnud selle saare kõige kenamasse kanti. Ilm oli erakordselt kaunis ja loodusvaated meeliülendavad ja seega pisuke jalutuskäik igati tore. Pisike jalutuskäik sel hetkel oleks tähendanud veel ca 8 km lõõskavat päikest lagipähe, seega me ikka hääletasime ka. Peatus üks tolmune-tolmune must mazdaauto, roolis eakam daam, kaasas kolm maoorimoega inimlast. Kuuldes meie rännaku sihtkohta teatas ta asjalikul moel, et see on liialt "long way" jalgsi minna, kamandas kaks murjamit tagapingil üksteisele sülle ja kutsus kallid külalised kaugelt Eestimaalt autosse, et nende jalavaeva vähendada. Vestlesime sõbralikult, vahelduseks teatas ta, et sõidab korraks kodust läbi, ajab mõned asjad joonde ja viskab meid siis ära. 

Tädi elas superilusas kohas. Ilusa liivarannaga maalilises lahesopis. Kahel pool mäed ja jõekene merre voolamas ja.... Seal oli kõik, mida üks hing ihaldada võib. Ja alles nüüd, kui kell oli 11, tulid mängu kuked, kelle tädike muudele asjatoimetustele lisaks ära toitis. 

Ja juba me vurasimegi edasi sellel maalilisel maastikul, mäest üles ja alla, mäenõlvadel suured viinamarjaistandused, pisut kaugemal valged liivarannad ja meri sinamas. Kogu selle ilu oli üks vulkaan 7 miljonit aastat tagasi meie jaoks loonud. Olime talle siiralt tänulikud.

Stony Batter meenutas pisut meie Saaremaad. Ja Võrumaad. Meri, kadakad (ok, teepuud) ja kivid kõik pandud kenasti meie mägisele Lõuna-Eesti màastikule. Ainult kõik veidi suuremates ja avaramates mõõtmetes. Selline imeilus tripp.

 Muidu olid seal veel ka maa-alused tunnelid, kus teise ilmasõja ajal salaja igast tööd tehti, a selle nad olid lukku pannud ja luku võtme katki murdnud. Me ei hakanud ka neil seda võtit parandama, hakkasime hoopis kodu poole tagasi liikuma. 

Igastahes oli see nõidusevärk meil väga hästi toimima hakanud, sest kohe, kui me saime enda taguotsad ühe kauni vaate imetlemiseks pingi.peale säädida, sõitis üks tore poiss, kes oli Tallinnas käinud ja puha, meist mööda ja tahtis meid sõidutada. Ega me ei lasknud tal väga palju lunida. Võtsime aga lahkesti pakkumise vastu ja SUUR tükk jumalast hüljatud teest oli jälle läbitud.

Kohviga ennast ja elektriga oma surnud telefone turgutanud, saime i-le täpi peale. Inimesed siin UM-l on ilusad ja head. Enamjaolt. Veel kaks pisikest sutsakat argentiinlanna ja sakslasega ja meie väsinud ihud olid valmis ennast kodurannas päikesepaistel ja mere soolases vees taastama.

Ja siis oli järele jäänud veel vaid pool päeva vabadust.

"Labdien!",  hüüame autost värjaronivale naisele prooviks. Naine tardub korraks autoukse külge: "Nii ammu pole keegi enam sedasi öelnud!"
Ingrid Berzinsi galerii olime välja valinud kunstniku nime pärast. Et mida üks lätlane siis siinmaal kah teeb ja miks ta siin on. 

Ingrid on tõeliselt üllatunud. Ja soe ja südamlik. Ja tema tööd sellised, mis meid kõnetavad ja meile meeldivad. "Mida Sa tunned, kui mu töid vaatad," küsis Ingrid. "Kergust. Lendlevust, " vastan. Minu jaoks on kõikides töödes mingi lendlevuse teema - on seal liuglevad suled, puulehed, paberlennukid,... "Väga hea. Just seda ma tahangi inimestele pakkuda. Elu on ju nii stressirohke, ükskõik, kus maal sa ka ei oleks." 
Ingrid on lätlastest skulptoripaari, kes teise Maailmasõja käigus Uus-Meremaale sattus, järeltulija. Vend Ivars Berzins elab samuti Uus-Meremaal ja on dokumentaalfilmide tegija. Läti keelt mõistavad mõlemad, kuid kuna kellegagi rääkida pole, siis eriti ei räägi. Viimati käis Ingrid Lätis 7 aastat tagasi. 

Ingridi pilte saab vaadata siin:

 Olid väga tegusad päevad. Peaaegu nagu kõigil koduperenaistel. Kellele siinmaal tuleb küll ainult kaasa tunda: detsembri keskel igasugused koolide lõpupeod, siis jõulupeod, siis aastavahetuse peod, siis töö juures kalendriaasta lõpp... Ainuke hea asi, et nad ei pea iga peo järelt tube kraamima, sest peod toimuvad reeglina rannas grillides...

Merry Christmas!
Kaili ja Ulvi