Woofing Waihekesel

Kui peremees üle mu õla meie viimast, maooriteemalist postitust kiikas, oli tal kohe oma täiendus välja käia. Nimelt on 6. veebruar tähtis püha (see aastapäev, kus maoorid ja valged erineva sisuga lepingud allkirjastasid), seda tähistatakse Waitangis ja tegelikult olime meiegi mõelnud, et äkki peaks ennast kohale kobistama, saaks kohe palju maoore korraga. Ja ehkki ametlikult saavad kiivid (kohalik valge rahvas) ja maoorid omavahel tänapäeval kenasti läbi, siis on sõdalasrahva esindajate hulgas ikka teatud hulk erilisi ekstremiste, kes tahaks kakelda ja kõik valged maalt minema kihutada jne. Ja need tulla ka alati 6. veebruaril korralikult kohale. Nagu ka peaminister, kelle jaoks see üritus on peaaegu et töölepingusse sisse kirjutatud. Aga peaminister teab, et see pole miski pidu ega pillerkaar, sest ekstremistid loobivad teda mädamunade ja tomatite ja muu hea-paremaga. Vahepeal old neil siin 

keski naine peaministriks, see korra käis, sai pihta ja siis enam järgmisel aastal ei taht minna. Ei läinudki. Sellest tulnd hulk paksu pahandust. Praegune peaminister käivat üritusel stoilise rahuga, et las see 0,0 protsenti rahvast siis saab kah oma lõbu kätte...

Aga peremeheks on meil Mike. 67 aastane. Endine Uus-Meremaa Loomade Viljastamise Keskuse direktor. Keskus oli AS ja pidi paralleelselt võistlema analoogilise riiklikuasutusega. Mike sõnul nemad võitsid, sest näiteks esimese katseklaasilehma tegid nemad. (Mike sõnul maksis ühe tõuveise Ameerikasse transport 20 000 UM raha, aga 1000 embrüo transport 1000 raha). Sellise peene ametikoha tõttu on Mike enam-vähem kõik mandrid läbi rännanud ja jagab maailma päris hästi. Praegu on tal keegi partner, kellega koos siinset suvitusmajade äri aetakse. Partner on natuke salajane tegelane, kes vahepeal korraks vilksatab jutust läbi ja siis kohe jälle kaob. Kui ma Mike'i käest ühel hetkel küsisin, et „kes „meie”, siis ütles ta ruttu, et ei-ei, ainult mina. Ja siis järgmisel tegi majast mingi pildi, et see nõu pidamiseks partnerile saata... Siin saare peal aga tegutseb Mike küll üksinda, st koristab turistide tagant oma kahte maja, ehitab ühele tube juurde ja kannab mõlema aia eest hoolt. Nii umbes koormusega 4-6 tundi tööd päevas. Ja selle juures me teda siis aitamegi. Tundub, et woofijad on tema jaoks rohkem seltskonna pärast. Meil jälle on suht raske harjuda sellega, et me teeme vähe-vähe. Suures osas seisneb töötegemine selles, et oleme Mike'ile riiuli eest. Nagu mistahes töö juures, on Kaili palju parem. Nii on Kaili ka palju parem riiul ja Mike´i käest hulgaliselt kiidusõnu ära teeninud. Riiuliks-olemise käigus oleme jälle omandanud hulgaliselt väärtuslikku sõnavara, nagu näiteks „klämps” (pitskruvi), „nailgan” (naelapüss), ”teip” (mõõdulint) ja „level” (vesilood). 

 Vaat sellist uut tuba ehitame...

Täna juhtus selline lugu, et Mike jagas tööriistu. Ühe haamri võttis endale, teise andis Kailile. Üks mõõdulint endale, teine Kailile. Jne. Nu ja aja möödudes oli ta osanud oma riistad kuhugi ära kaotada. Sirutas aga käe välja ja nõudis oma haamrit, a seda polnud enam kusagil. Kaili vaeseke pidi kõik omast andma. Ega ta hästi ei tahtnud anda küll. Luges aga sõnad peale, et see on mul viimane ja oma asju tuleb paremini hoida. Pisut hiljem, kui Kailil kah enam ühtegi riista polnud, leidsime peremehe peidukoha lae pealt üles. 

Hommikul palus Mike, et me oma majas ühe voodi korda teeks. Nendele, kelle pärast me peame endale nädalavahetusel puhkepäevad võtma. Eelmine päev olime juba kaks voodit üles teinud, aga see linade, tekkide, päevatekkide süsteem on siin jälle omamoodi. See vajab eraldi peatükki. Ühesõnaga, ega me hästi enam ei mäletanud, kuidas peab tegema. Andsime endast parima. Peremees vaatas üle ja kiitis heaks. Olevat küll veidi „different”, aga kaunis ja las olla pealegi. Tema nägi seda voodit ju ainult pealtpoolt. Paar tundi hiljem teises majas voodeid tehes, meenusid meile õiged töövõtted. Vaesed külalised, kes selles hommikul tehtud ümbrikus magma peavad! Hea seegi, et me voodisoojenduse lülitit kinni ei pakkinud. 

Sellest te saite ju nüüd ometigi ka aru, et me magame voodites, mis ise külje all soojaks lähevad? Saite ju? 

 *   *   *

Mike on olnud õpetaja, talupidaja, tegelenud embrüote impordi-ekspordiga ja jahtide müümisega. Nüüd toimetab rahulikult siin Waihekese saare peal. Ütleb, et enam-vähem pooltel öödel aastas on majad välja müüdud ja see on täitsa ok. 

 * * * 

Täna jäi päevitusperiood lühikeseks. Pilv tuli ette. Mike'ile otsustasime öelda, et päike läks ootamatult looja. Mina moodustsin oma peas lauset ja mõtlesin, et huvitav, mida võiks tähendada „unexepted” - tuli kusagilt sihuke sõna - et kas see võiks olla ootamatu. Küsisin Kaililt. Kaili vastas, et tema jaoks on see vägagi ootamatu sõna, et ehk sobib siis Mike'ile ka... 

 * * *

Iseenesest on Mike ja tema elustiil parasjagu kadestamist väärt: teen täpselt nii palju kui tahan ja viitsin ja elan sellega ilusasti ära! Rõõmustab oma peenarde üle, loeb ja vaatab iga päev üle oma saagi: kaks punast maasikat, esimene kurk, kannatuselille seitse vilja... Teeb endale (ja meile) 2 x päevas korralikult süüa – ilus inglise hommikusöök ja õhtuks miski praeline. Hästi kokkab ja ilusasti serveerib. Peale tööd on kõik välja teeninud väikese karastava joogi ja vahepeal toob „toateenindus” meile veel väiksed vahesnäkid ka. Küpsiseid juustuga ja marineeritud merekarpe näiteks.

Nendestsamadest Uus-Meremaa rohekarpidest ('Perna canaliculus', green lipped mussel) pidas peremees meile ka otse loomulikult pika loengu. Põhiline, et kuidas neid kasvatavakse ja kuidas neist tehakse meditsiinitööstusele pulbrit. Et kuidas UM omad on ikka ullult ead. Ega me enam ei jaksanud. Aga me saime teada, mis mil selle pildi peal oli:

Rohekarpide kasvandus

Toredaid silte kohtab ju ka ilmas rännates :)...

Ikka ilusat meile kõigile!

Ulvi ja Kaili