Normaalsed maoorid

Mäletan lapsepõlvest mingit rahvast, kes pidid teretama nii, et panevad ninad kokku. Palun väga, siin nad on - Uus-Meremaa maoorid. Maoorikeelne sõna "maori" tähendab lihtsalt "normaalset" - vastandina igasugustele vaimudele ja jumalustele.  (Seega meie ei ole maoorid. Oleme lihtsalt ullud.)

Silmade pööritamine, pikalt suust väljaaetud keeled ja selle kõige juurde möiratused - harjumatu ja nats naljakas, kuid mitte ohtlik. Uus-Meremaa esimesed asukad pole ammu enam kannibalid ja nende vahepeal tahaplaanile surutud kultuur on läbimas taassündi.

 Aucklandi muuseumis

Alustame kaugemalt: Havail on müütiline tegelane Maui. Sõdalane. Suur, tugev, hirmuäratav. Kui Maui jahile läheb, teatab ta: "Püüan kala. Nii suure, et me seda korraga ära süüa ei jõua." Nikerdab surnud vanaema lõualuust õngekonksu, tupsutab seda verega ja viskab konksu merre. Veidi hiljem märkab Maui, kuidas keegi on konksu külge jäänud. Kogu jõudu kokku võttes sikutab Maui saagi veepinnale. Välja ilmub "Aotearoa", UM põhjasaar.

Maooridel on rikkalik rahvapärand ja oma loomismüüdid. Lisaks Mauile esinevad maoori mütoloogias Isa Taevas ja Ema Maa (Ranginui ja Papatuanuku), kes teineteisest sugugi lahti ei taha lasta, kelle vabadusse ihkavad lapsed lahutavad ja kes pele lahutust aiva õhates teineteise poole vaatavad.  Maoori pärimustes näib olevat rohkem jumalusi ja tegelaskujusid kui Vana-Kreekas ja Rooma panteonis kokku.

Järgmise legendi kohaselt jõudsid Uus-Meremaale umbes 800. aastal polüneeslastest meremehed, ( enam-vähem samal ajal algas ka Islandi asustamine!)  kelle juhi Kupe naine ristis saared nimega Aotearoa – ‘pika valge pilve maa’. (Sellest vaevalisest meresõidust on tore lugu Aime Hanseni raamatus "Uus-Meremaa sõnas ja pildis". Raamatus on teisigi vahvaid lugusid, mida me siin enam ümber jutustama ei hakka). Ja tulid need meremehed müütiliselt "Hawaiikilt" - ehk siis ikka Havailt?? Maooride täpne päritolu on tänini teadmata, kuid keel ja kultuur on sarnased polüneesia rahvastele. Väljenditest "Kia ora!" (tähendab nii tervitust kui hüvastijättu kui lihtsalt hea soovimist) ja "Haere mai!" (tere tulemast!) saadakse aru ka Havail ja Tahhiitis. Raskemaks läheb ilmselt sõnaga "Taumata-whakatatangihangakoauaotamateapokaiwhenuakitana-tahu". See on ühe künka nimi Hawkes Bay's (Põhjasaare idaosa) ja tähendab  "Koht, kus Tamtea, suurte põlvedega mees, mägesid silus, ronis ja alla neelas, tuntud ka kui maasööja, kes oma armastatule flööti mängis".

Kupe järel jõudsid 8-14 sajandi vahel saartele veel nii mitmedki wakad ehk kanuud, mis panid aluse tänastele hõimudele. Enamus tänaseid maoore teadvat, missugune waka nende esivanemad UM-le tõi ja enda identifitseerimiseks läheb ikka veel vaja hõime, allhõime ja suurperesid, mis kõik ühest wakast alguse saanud.

 Ühe pisikese waka nina kaunistus. Kõige suurematesse, kauripuust tehtud wakadesse (vt postitust "Puud olid, puud olid...")  mahtus kuni 150 meest.

UM-l elab ca 4 miljonit inmest, 10 % neist maoorid. Aastani 1974 tohtisid end maoorideks nimetada vaid need, kelle esivanemad olid maoorid, hiljem kõik, kes ennast maooridena tajuvad-tunnevad. Maooriks-olemine selgitatakse välja rahvaküsitluse teel.

Kapten James Cookile, kes UM aastal 1796 Inglise kuninga Georgi omandiks sebis, olid maoorid kindlasti omamoodi üllatuseks: nood olid kasvult suuremad ja lihaselisemad kui tolleagsed eurooplased, lisaks kandsid nad üle kogu keha tätoveeringuid. Ka näos. Lisaks muljetavaldav (ja hirmusisendav) sõjatants haka, mille käigus karjutakse "Surm! Surm! Elu!"

Aime Hansen, "Maoorid - jõumehed, kannibalid ja kontoriametnikud": Üks maooridele omane kunstivorm on tätoveeringud, mis nende kultuuri arengu jooksul saavutas ülima rafineerituse taseme. Maooride lõuendiks olid nende endi kehad ning need kasutati ära viimse võimaluseni. Vägev näotätoveering oli maoori mehe uhkus, sama mis eurooplasele uhke kaabu või efektne lips.

Klassikalist maoori tätoveeringut kutsutakse moko’ks. Seda teostati kolme töövahendi abil: esimese lõikeriistaga kanti nahale muster, teisega süvendati lõiget ning kolmandaga viidi sisse värvaine. Moko tegemine oli väga valuline, selle ärakannatamine auasjaks.

Traditsioonilise maoori mehe puhul tätoveeriti kogu nägu. Ornament oli iga indiviidi puhul unikaalne, sama mis isikukood meie passis. Mustrisse peidetud koodi abil väljendati inimese seisust, kuuluvust suguvõsasse ja muud informatsiooni. Naistel tätoveeriti lõug ja huuled. Traditsiooniline lõuatätoveering muutis maoori kaunitarid Dracula pruutide sarnaseks, tekitades mulje, et neil voolab üle lõua äsjase ohvri veri. Maooride ühiskond koosnes erineva seisusega inimestest; tätoveerimine oli ainult ülemklassi eesõigus.

20. sajandil hakkasid maoorid tätoveeringuid tegema kaasaegsete vahenditega, kuid viimasel ajal on alanud traditsioonilise moko taassünd. Maooridele ei meeldi, kui valged inimesed kopeerivad moko’t. Nende meelest võrdub see passi ja isikukoodi vargusega. Moko ei ole maoori jaoks ainult ornament, see on tema identiteedi väljendus.

Tätoveering Waitangi muuseumist

Pärast Kapten Cooki külaskäike hakkas traditsiooniline maoori ühiskond lagunema - maoore tabas tüüpiline väikerahvaste saatus, kus suurem kultuur hakkas nende keelt ja meelt välja suretama. Oli aeg, kus maooridel oli keelatud oma keeles rääkida. 1960ndatel toimus midagi maoori renessansi sarnast.

Aime Hansen: Mitmesugused maoori ühiskonna struktuurid on aga säilinud läbi aegade, näiteks hõimuline jaotus. Maoori sootsiumi kõige suurem ühik on iwi, n-ö superhõim, mis omakorda jaguneb hapu’deks, alahõimudeks. Hapu koosneb whanau’dest ehk meie mõistes suguvõsadest.

Enamik maoorisid kuulub ka tänapäeval mingisugusesse iwi’sse ja hapu’sse. Ning maakohtades elavad whanau liikmed ka füüsiliselt lähestikku, nagu vanasti.

Ka kuulumine jõe või mäe juurde on tähtis. Vanasti, kui maoorid tutvusid uue inimesega, tahtsid nad kohe teada, milline on tollele kõige lähem mägi, jõgi või järv.

Kuulumine on maooridele väga oluline. Suurlinnades, Wellingtonis ja Aucklandis, kus maoorid on kaotanud sideme oma algse iwi ja hapu’ga, moodustatakse kunstlikke, urbaniseerunud maooride hõime.

 

Samuti on maooridel siiamaani oma kogunemispaigad, kus hõimu asju otsustatakse. Sellise maa-ala kaks olulist komponenti on whare ruranga, kogunemismaja ja selle ees olev väljak, marae, kus rahvas koguneb, nagu vanasti Rooma foorumil. Kõnekeeles tähistab marae sageli mõlemat, nii kogunemiskoha territooriumi kui sellel asuvaid ehitisi.

Marae territooriumil tuleb käituda teataval viisil, tavadest üleastumist peavad maoorid suureks solvanguks. Seda isegi siis, kui tegemist on turistidele mõeldud show’ga. Et whare ruranga’sse siseneda, peavad ka turistid läbi tegema teatava tseremoonia, mille käigus tuleb maooridega suhelda rituaalsel viisil. Näiteks valitakse turistide esindaja, kes peab maoori pealiku suunas astuma kindlaksmääratud arvu samme, nina maoori mehe ninaga vastakuti panema jne.

 Waitangi kogunemismaja ees saime meiegi sellest suurest ja pidulikust sisselubamisest osa. Võttis ikka tükk aega, enne, kui iga viimanegi viisakus vahetatud sai.

Sissepääs kogunemismajja

Waitangi kogunemismaja

 Waitangi kogunemismaja mustrid...

 

...ja Aucklandi muuseumis oleva omad.

Eelpoolnimetatud Waitangi on hirmkuulus koht seetõttu, et seal kirjutati aastal 1840 alla leping maooride ja valgete vahel, miis pidi reguleerima igasuguseid maaküsimusi ja üheskoos elamist. Piinlik moment asja juures on, et lepingute tekstid inglise ja maoori keeles erinesid...

Aime Hansen: Osa saareriigi maavaldusest kuulub siiamaani maooridele, kaasa arvatud mitmed pühad järved ja mäed. Kui pakeha’d (valged) tahavad midagi ehitada maatükile, mis on kuidagi oluline maoori hõimude vaatevinklist, peavad nad viimastelt luba küsima ning ehitise valmides õnnistavad maoori vanemad selle sisse.

Näiteks kui Tauranga linna teedehooldusfirma uue silla ehitas, käisid maoori vanemad kõiki silla harusid sisse õnnistamas ja vaimudega kõnelemas, et nood rajatise suhtes sõbraliku hoiaku võtaksid.

Kuigi osad maoorid tegutsevad läänelikus ühiskonnas, nagu mistahes moodsa ajastu inimesed, on maooridel selle kõrval selgelt tajutav oma maailm, mis on nagu omaette saar Uus-Meremaa ühiskonnas. Maooride mõtteviis ja maailmavaade erineb tänaseni valgete omast. Nad on isiklikul tasandil üsna kinnised ja tõrjuvad ega lase pakeha’sid oma maailmale väga kergesti ligi. 

Suurem osa maoorisid liigub nii valgete kui maoori maailmas. Kuid osa maoorisid elavad vaid oma kogukonna territooriumil. Need asulad sarnanevad mitmeti indiaanlaste reservaatidega Ameerikas. Maoorid on üldjoontes vaesemad kui valged inimesed. Selle põhjuseks on ühest küljest nende endi hoiakud, teisest küljest aga ka see, et osal selle rahvuse esindajatel on tõepoolest raske kohaneda valgete elu- ja mõtteviisiga.

Kuigi ma maooridele kui väikerahvale kaasa tunnen, seda enam, et nende saatuses on palju ühisjooni meie endi ajalooga, pean tõele au andes tunnistama, et ega maoorid ise ka päris puhtad poisid ei ole.
Vanasti oli klannide omavaheline sõda tavaline. Ka maoorid ise tunnistavad, et hõimud on alati sõdinud maa pärast. Miks, see jääb mulle ausalt öeldes arusaamatuks. Isegi nüüd, neljamiljonilise elanikkonna juures tundub Uus-Meremaal ülearu tühja ruumi olevat, sealhulgas hulganisti ilusaid elamiskõlblikke alasid. Saareriigis on rohkesti metsa ja mageveekogusid, silma järgi jätkuks lahedasti ruumi kümnele miljonile. Valgete sissetungi ajal polnud maoorisid isegi mitte miljon – Uus-Meremaa avarused olid tollal veelgi otsatumad.

Sõjas oli kõik lubatud, kaasa arvatud pettus, alatus ja reetmine. Näiteks pidusöögile kutsutud külalised naaberhõimust võtsid ootamatult välja tapariistad ja nottisid pererahva maha.

Auhaavamist ja solvamist, kui ei õnnestunud kätte maksta, peeti meeles mitu sugupõlve ja järeltulijad maksid kätte solvajate lastelastelastele, et suguvõsa au taastada. Mana (au, fassaad, “nägu”) ja utu (tasumine, kättemaks) olid olulised mõisted klassikalises maoori ühiskonnas. Mana hulgaga mõõdeti inimese positsiooni maoori sootsiumis.

Vangi võetud vaenlashõimuliikmed, näiteks naised ja lapsed jäeti ellu, aga ainult selleks, et neid hiljem pintslisse pista. Maoorid olevat ka vaimselt alaarenenud inimesi, näiteks Downi sündroomiga isikuid nuumanud spetsiaalses paigas, nagu sigu ja lambaid – eks ikka selleks, et patta panna.

Muuseas olgu öeldud, et inimsöömine oli tavaline praktika paljude Vaikse ookeani saarte rahvaste juures ning vägevad inimsööjad (mida rohkem ligimesi alla neelatud, seda uhkem) olid ühiskonnas lugupeetud inimesed.

Kolelugusid räägib ajalugu ka maoori peadest. Nimelt oli maooridel kombeks säilitada pealike ja muude tähtsate isikute tätoveeritud peasid ning kui Uus-Meremaale hakkas voolama välismaalasi, muutusid need populaarseteks eksootilisteks suveniirideks. Peade jaoks viidi isegi sisse omaette tolliseadus. Nagu iga kaubandusliik, nii arenes ka küpsetatud peade äri.

Samamoodi, nagu Egiptuses hakati 19. sajandil juurde tootma muumiaid, leidsid nupukad maoori äriinimesed vahendeid, kuidas peade hulka suurendada. Ning nende meetodid polnud just … hm, väga õilsad.

Kui siiani oli vägev tätoveering olnud iga maoori uhkuseks, siis nüüd muutus liiga atraktiivne näomuster omaniku nuhtluseks, sest tema pea muutus seeläbi ihaldusväärseks kaubaartikliks. Leidus piisavalt maoori kaupmehi, kes ei pidanud paljuks kaasinimest maha kopsata, et tema toredat pead müüki panna.

Orjadel traditsiooniliselt tätoveeringuid ei olnud. Kuid nüüd hakati kaunistama ka orjade nägusid, muidugi selleks, et hiljem pea otsast kaksata ja maha ärida.

Kord olla juhtunud selline lugu: valge ostja vaatas väljapandud päid, kuid ükski neist ei olnud talle meeltmööda. Seepeale kaupmees, kõrgemast seisusest maoori osutas eemalseisvale inimsalgale, mis koosnes tema hõimu liikmetest.

“Kas mõni neist peadest meeldib sulle?” küsis ta. “Vali üks välja ja ma garanteerin, et kui sa tagasi tuled, on see sinu jaoks valmis – kuivatatud ja pakitud.”

Vaat sellised lood juhtusid kunagi Uus-Meremaal! 

Ja muidugi ei saa me jagamata jätta sellist suurepärast leidu:

Keskmine sõna on maoori keeles ja tähendab kohtumist. Juhuks, kui teie ei-tea-mida mõtlesite. Ja kokku said Waitangis sellel aastal tuhanded uusmeremaalased, nii valged kui maoorid, ja Ühinenud Hõimude Liit hakkas valima endale lippu ning kõik see päädis Uus-Meremaa iseseisvusdeklaratsiooniga.

Maooride näod on looja enamasti joonistanud mahlakate pintslitõmmetega:  laiad näod, ümmargused silmad, suured ninad, lopsakad huuled. Tõmmu nahk ja mustad juuksed.


 

Tänapäevane Kapa Haka kujutab endast segu sõjatantsust haka, massdeklamatsioonist, rühmateatrist ja koorilaulust. Lavakunstivorm, mille viljelemine on maooridele rahvusliku identiteedi seisukohast väga oluline.

Aime Hansen: Kui keegi Euroopas maooridest üldse midagi teab, siis ilmselt esimene asi, mis meelde tuleb, on haka, mida aeg-ajalt näidatakse ka BBC videoklippides. Terve rügement triibulistesse tunkedesse riietatud turskeid meeskodanikke pööritab silmi, trambib jalgu ja viibutab keelt. Nad näevad välja nagu kamp vihaseks aetud herilasi.

Haka on Uus-Meremaal endiselt populaarne. Seda esitatakse nii maoori laulude ja tantsude kontsertidel kui tegeliku elu situatsioonides: spordivõistlustel, koolides, hõimukogunemistel, niisama lusti pärast.

Kontsertidel on haka galanumber. Oma olemuselt on see sõjatants, mille eesmärgiks oli vaenlane moraalselt rivist välja lüüa. Ning ma usun täiesti, et haka seda eesmärki täitis, sest kui vaenlane ei surnud hirmu kätte, kukkus ta pikali naeru pärast.

Haka’t vaadates olen pidanud iga kord toolist kinni hoidma, et mitte naeru pärast põrandale variseda. Ma ei taha mingil juhul maoori traditsioone solvata! Ent kuidas on võimalik tõsiseks jääda, kui kamp lihavaid, poolpaljaid, mustreid täisjoonistatud tagapoolega, hõredas niineseelikus maoori onukesi silmi pööritab ja keelt viibutab!

Samas on haka ka fantastiline ja kaasahaarav, sest maoorid esitavad seda alati südamest. See koosneb dünaamilistest, rütmilisest, hõigete saatel toimuvatest liikumistest ja nendevahelistest pausidest, kus poosidesse tardunud tantsijad seisavad täielikus vaikuses.

Rahvuslikul ragbimeeskonnal All Blacks  on kõvasti toetajaid.  Ühelt poolt kinnitavad seda lipud, mis siin-seal ühe või teise fänni maja ehivad, teiseks on kõik mehed, kellega meie seni kohtunud oleme, oma elus kõvad ragbimängijad olnud. Kõik mängud algavad maoori sõjatantsu hakaga. "Jah, me kõik teeme hakat ja see meeldib meile," kinnitas meid termaalalale sõidutanud paadijuhist maoor.

Maa tuntuim ooperidiiva on Kiri Te Kanawa. Maoor.

Just sel hetkel, kui olime oma maooriteemalist postitust lõpetamas, ilmus netti Leegi ja Jassu lugu nende kohtumisest maooriga:
http://www.leegi.jassu.ee/2015/12/14/autoost-ja-kohtumine-maooriga/

Ikka ilusat ja head kõigile!