Lained, päike ja tuuul

Coromandeli poolsaar on ka see koht, kuhu kõik need, kes UM-le satuvad, kindlasti minema peavad.  Ütlevad turismiteatmikud. Et seal on kuuma veega rannad. Sihukesed, et natuke kaevad (selle jaoks laenutad sa endale parklast 25 raha eest labida, pärast saad 20 tagasi - kah väga hea äriidee), siis imbub su auku maa seest kuum vesi ja siis lased ookeanist vastavalt vajadusele külma juurde. Ja siis on soe vann valmis.

 Noh ja siis kõik muudkui kaevasid.

 Mõned olid oma vannid juba valmis saanud.

Termin "kuuma veega rannad" on sama õige nagu see, et "kõik eestlased on kaabakad". Selliseid pilte nagu ülal, leiab igast reklaambrošüürist. Tegelikkuses näeb asi välja niisugune:

 Liivaranna keskel (pildil suht tagaplaanil, vasakul oleva mäe juures)) on ainult umbes 10-20 m laiune riba, kus see sooja-vee-jutt kehtib...

Aga no tehtud-nähtud sai. Ja rannad on  ju iseenesest ilusad.

Edasi matkasime katedraali koopasse. Kaili jõudis matka alguses korraks unistada 90-kilomeetrisest Suurest Matkast (Great Walk), aga pärast pooltteisttundi päikeselõõska imestas, et küll võivad inimesele mõnikord ikka lollid mõtted tulla...

 Teekond Katedraali koopasse

 Katedraali koobas

Vahepeal juhtus ju veel selline lugu, et kohtusime Leegi ja Jassuga. Asi see siis ära ei ole, kaks korda 11 tundi lennata ja siis maakera naba all sõpradega kokku saada! Tegelikult on Leegi selles süüdi, et me just UM-le sattusime - tema andis ühel hetkel pooljuhuslikult teada, et parasjagu on soodsad lennupiletid saadaval.

 

 Leegi ja Jassu teeneks on ka see, et me praegusel hetkel istume Aucklandis ühe kohaliku kuti sidrunipuu all ja ootame ülehomset. Kutt ise on kuskil kalal. Andsime täna ära oma rendiauto - see käib siin ikka küll imelihtsalt! Sõitsime auto kontori ette, suured ruumid, aga kedagi pole. Ümberringi kirjad, et ärge paanitsege, kui meid ei ole, küll me tuleme. Või kui teil ikka väga kurb hakkab, siis helistage numbril see ja see. Kui teil omal telefoni pole, võtke laua pealt... No me ei jõudnud seda kõike veel läbi lugeda, mis lõbustusi me seal puha oleksime saanud endale lubada, kui tuli üks onkel. Küsis, mida me tahame. Meie, et auto tõime tagasi. Onu, et kuhu te nüüd lähete. Meie, et linna. Onu, et viige siis linna kontorisse. Meie, et ei taha (meil ju see sidrunipuu südamel, peealegi telk juba sinna üles pandud). Onu, et mis te siis minust tahate. Meie, et ei midagi muud, autot tulime tooma. Onu ütles, et tõite ju, mis ma veel pean teie heaks tegema... Me tagurdasime selg ees välja ja ütlesime, et ei rohkemat midagi, vetsus saame me ise hakkama...

Niisiis on algamas meie UM-elus uus ajajärk. Päris tööle meil esimese hooga pole õnnestunud saada, ehkki käisime veidi ka mööda ploomi- ja aprikoosikorjamise kohti - ütlevad, et "no visa, no work, sorry!" Pidi 50 000  trahvi tähendama tööandjale. Seega lepime ka vähemaga - või siis rohkemaga: leidsime kuti, kes mõne töötunni eest päevas annab meile miljonäride palmisaarel süüa ja võtab kaissu. No võib-olla kaissu ei võta, aga voodid on küll kauba sees. Seda nimetatakse wwoofimiseks... Alustame oma esialgu kahenädalase tööpuhkusega kuupäeval nimega 13 - täpselt nagu Soomes ja Islandil...

Lained, päike ja tuuul... (kutil on jaht ka!)

Päkapikurohket advendiaega meile kõigile!